EKAKis leitakse, et eesti keel ei tohi kaotada ühtki kasutusvaldkonda. Uue vabaduse murelapsed IT-mehed on oma terminoloogiaga mäele saanud ning kui neid RRis kuulata, saab asjast aru ka filoloog: kui mõnd terminit või sõna pole, seletatakse ingliskeelne sisu kuulajale viisakalt ära. Teadussaates „Kukkuv õun” on teadlastel, olenemata erialast, eesti keeles oma uurimisvaldkonnast kõnelda õnnestunud.
Humanitaaria poole peal tundub aga „kohaliku keele” pruukimine ajast ja arust: endast lugu pidav „rahvus­vaheline” kultuuriinimene (ka RRi kultuurisaate juht) kasutab inglise keelt, kus vähegi saab – pole ju seadusega ära keelatud –, ja pealkirjade tõlkimisega end narriks tegema juba ei hakka. Valitsuselt riiakalt viisakust ja „tavainimestelt” valjuhäälselt empaatiat ja avatust nõudes annavad „kunstiskenel” toimetajad oma ingliskeelses katlakogukonnas ingliskeelsel näitusel ingliskeelsele loomingule välja ingliskeelset Köler Prize’i ja korraldavad inglise keeles Tallinn Music Week’e, millest „kohalikus” meedias „kohalikus” keeles „tavainimestele” ka kirjutada ega rääkida ei lubata! (Turneri või Nobeli auhinna puhul pole eesti keel arusaamist takistanud!) Isegi kui laskutakse ennast eesti keeles (muidugi inglise tsitaatsõnade najal) väljendama, tulevad nii mõnegi kunstiteadlase puhul meelde selge keele liikujate juriidilistele tekstidele esitatud nõuded, mille rakendamisel saaks ehk isegi sest jutust aru.
Kultuur on alati ideoloogiline tööriist – s. o väärtuste kandja. Kriitilise diskursuse viljelejad on aga teravapilgulised vaid 60ndail paika pandud võitlusliinil – kodanluse vastu! Nad võiksid eritleda ju sedagi, kelle huve nad ise (Eesti kultuurkapitali raha eest?) „kohalikus” katlamajas vaid inglise keeles oma asju ajades teenivad. Miks vinguda, et uuemast kunstist (üldiselt) ei saada aru, kui toimetatakse omaette mingis rahvusvahelises kogukonnas. Kes sinna õieti kuuluvad ja kes on välja jäetud? Kas välismaalane, kes suhtleb eesti keeles, ikka kuulub sinna? Iga kultuuriinimene on loomult ideoloogiatöötaja – eriti eredalt ilmneb see vanades kuuldemängudes.
Võiks arvata, et kultuurieliit teeb kõik Eesti põhiseaduse preambuli täitmiseks.
Kui põhiseadusse reformierakondlaste algatusel „eesti keele kaitsmine” sisse kirjutati, tundus see mõnelegi lahtisest uksest sissemurdmisena. Kaitstaksegi – kõrg­hariduses ja teaduses. Viimasel ajal on kultuuriinimesed oma loomingus suuresti inglise keele peale üle läinud. Ju tuleb nüüd „eesti keele ja kultuuri säilimise” asemele panna „eesti keele ja eestikeelse kultuuri säilimine”. Kes algataks põhiseaduse muutmise seekord? Kas keegi söandab „rahvusvahelistelt” kultuuriideoloogidelt saada külge kohaliku kapselduja ja rahvusvahelistumise eiraja sildi?