Rahvusvaheline muusikapäev. Ei teagi, kas see lõpetas tänavuse, erakordselt pika ja mitmekesise festivalisuve või avas uue ja paljutõotava kontserdihooaja. Üsna kindel on, et Rahvusvahelise Muusikanõukogu (IMC) presidendi Yehudi Menuhini 1974. aasta 30. novembri kirjas kõigile toonastele liikmetele tehtud ettepanek tähistada 1. oktoobrit rahvusvahelise muusikapäevana on Eestis nüüd, aastakümneid hiljem, jõuliselt üles võetud ja kasvatatud muusika-aasta üheks kulminatsiooniks.
Sirbi kaasabil on juba paari kuu eest veerema pandud „muusikavaldkonna” (mis veider moodustis) probleemide sasipundar, mille on aktiivselt harutada võtnud ka raadio, televisioon ja ühismeediagi, aga prooviks siinkohal positiivselt. Juba kuuendat aastat järjest annavad Eesti Muusikanõukogu ja Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapital sel päeval üle aasta muusikaauhinnad: esimese n-ö ajatu, kõige hea eest ja teise viimasel hooajal enim silma paistnud isikutele (vt ka lk 31). Kokku tosin esiletõstetut ja ei hetkeski küsimust, et kas või miks just tema. Mis aga tõelist imetlust äratab, on see, neid säravaid muusikainimesi ja pärgamist väärt tegusid jätkub aastast aastasse. Enamgi veel, ikka tundub, et mõni vääriline on ilma jäänud.
Näiteks oleksin ise esile tõstnud „Klassikatähtede” võistlussaate väljamõtlejad ja elluviijad. Peaks lausa uurima, kui suur on selle algatuse kasutegur (süva)muusika publiku kasvatamisel. Ja ma ei räägi üksnes telesaadete vaatajate arvust. Muusikapäeva eelõhtul musitseerisid klassikatähed Marcel Johannes Kits, Ksenja Kutšukova ja Johan Randvere Räpinas, kus nende kontserti kavaga Gluckist Šostakovitšini ja Saarest Kõrvitsani kuulas 60 inimest!
Selle telesaate tähed ehtisid rohkem kui 300 muusiku seas ka muusikapäeva esmakordset üle-eestilist muusikapidu: 125 tasuta lühikontserti rongis ja kaubanduskeskuses, koolis ja lasteaias, pangas ja vanglas … Loodetavasti EMNi väikese töörühma jõud ei rauge ja järgmistelgi muusikapäevadel heliseb kogu Eestimaa.
Ja heade uudiste rida ei katke. Kolmapäeva varastel hommikutundidel, kui kirjutan, pole veel selge, kas „Aadama itk“ (ECM, 2012), teos, mida nüüdseks on esitatud 38 kontserdil mitmel pool maailmas, toob Arvo Pärdile Briti fonogrammitootjate ühingu aastaauhinna. Küll on teada, et Tõnu Kaljuste juhatas eile sedagi teost Torontos sealse keelpilliorkestri ees ja tõi seal maailma esiettekandele Riho Maimetsa „Ave Maria”. Pärnust kuulsime, et muusikapäeval anti linna muusika aastapreemia MTÜ-le Järvi Festival kõrgetasemelise rahvusvahelise festivali korraldamise eest. UMA (Jürjendal ja Saks) on teel Austriasse, et koos löökpillimängija Andi Pupatoga anda kontsert Bad Ischlis jne. Lisagem, et kaks autasustatut ei saanud Estonia kontserdisaali tulla, sest Kristiina Poskal oli samal õhtul kontsert Berliinis, Deutsches Kammerorchesteri kavas ka Pärdi „Cantus …”, ning Toomas Olljum on Ewert Sundja ja „draakonitega” USAs uut plaati salvestamas. Hakka või uskuma, et elame mitte üksnes klimaatiliselt, vaid ka muusikaliselt suurriigis. „… nagu sügav vetemühin / tasa voogad, muusika!“ (Lord Byron).
Meid kõiki võiks seejuures innustada ERRi teadusportaali edastatud uudis, et muusikaharrastus hoiab meeled ärksad ning aitab vältida vaimsete võimete langust vananemise või haiguste tõttu (MedicalExpress.com).