Noor režissöör Leeni Linna tegi magistritööks filmi Eesti sõduritest Afganistanis. See, kas ollakse sõjas, sõja kõrval või pärast sõda, pole selle filmi tegelaste puhul päris selge. Õigemini tundub alguses, et peategelane on paar aastat tagasi Afganistanis teeninud Andrei, kes kaotas seal jala, kuid kes tahab selle kiuste olla sõdur, olla nii palju parem, et ka ühe jalaga kahejalgsete relvavendadega konkureerida ja kokku jääda. „Soomukis ma meediku käest juba küsisin, et räägi, kuidas jalaga on, ja ta ütles niimoodi, et ma ei hakka sulle valetama, jalaga sul on persses.” Nüüdseks on tal parem jalg põlvest saati amputeeritud. Ta tahab tagasi Afganistani, rindele enam ühe jalaga ei lasta, aga mitmesugustes tugiteenistustes on selliseid mehi küll. Filmi lõpuks ta sinna ei saa.
Kui üks noor filmiharidust omandav naine teeks dokumentaali näiteks kodutute loomade varjupaigast, armsatest, aga õnnetutest kiisudest-kutsudest, siis küllap kiidetaks sedagi, aga see tunduks kuidagi liiga loogiline. Tubli, tegi ise terve filmi valmis, ja siis kaob see paljude teiste dokude ning telereportaažide vahele ära. Leeni Linna tegi filmi Eesti sõjaväelastest Afganistanis ja see film on ägedam, kui nii mõnedki aastate jooksul telesse tehtud reportaažid. Eks ajakirjanikke ja filmirahvast hoitakse kindlalt nööri otsas, et nendega midagi ei juhtuks, ning sõjas juhtub ikka selliseid asju, mida ei saa tööpäeva õhtul teleka ette kogunenud tsivilistidele näidata. Kuid suhteliselt algaja režissöör Leeni Linna on suutnud oma filmi saada päris ehedat juttu neilt poistelt, kellest suur osa on rohkem kui korra „missil” käinud. Ta on äratanud tähelepanu ja tema dokfilmi näidatakse laiatarbe kinos.
Pole just uudisteema
Juba 1988. aastal tegi Mart Taevere kroonikaringvaate „Igavesti noored” Eesti poistest, eelmise Afganistani sõja ohvritest ja ellujäänutest. Dokumentaalfilmides on neid traagilisi aegu, sõja kohta võib ikka öelda klišeelikult „põrgu” ja sellest läbi käinud inimesi on ikka näidatud. Ivar Heinmaa on aastate kaupa ja kümneid kordi maailma kriisikolletes käinud operaator. Pole ime, et tema kogemused ja läbielatu hakkas lõpuks iseseisvateks filmideks vormuma. „Afganistani armide” (2005) kangelane Leino Juhkam kaotas sealsamas Afganistanis jala samal kombel nagu ealiselt tema pojaks sobiv Andrei värskes filmis „Veregrupp”. Ei oleks ju midagi üllatavat, kui tolle 1980. aastate saatusliku pommi meisterdas ja peitis tee äärde isa, kelle poeg kordas sama protseduuri aastaid hiljem. Tol ajal ei saanud mobiiltelefoniga distantsi pealt kodukäsitööd plahvatama panna. Ega väga palju muud pole pärast tormilist tehnoloogia arengut sealpool muutunud.
Ivar Heinmaa on teinud ka filmi „Tšernobõli samuraid”, kus ta viib kaks Tšernobõli tuumajaama päästetööde veterani uuesti sinna, kus nemad puutusid kokku nähtamatu surmaga. Justkui polnud sõda, aga neil, kes ikka elus, on samasugused armid.
Leeni Linna on oma filmis püüdnud määratleda seda „veregruppi”, mis mõne mehe ikka ja jälle sõtta tagasi viib, hoolimata surmaohust või just sellepärast. Ta on kannatlikult vaadelnud, lasknud asjaosalistel rääkida. Film võib tunduda laialivalguv, läbi vilksatab palju olulisi teemasid. Ilmselt kogunes nii mõtte- kui filmimaterjali palju.
Mainitud Ivar Heinmaa on ju samasugune tüüp, kelle silme eest ja kõrvust on surmaingel rohkem kui korra väga lähedalt mööda lennanud. Temast omakorda tegi ju Peep Puks 2005. aastal dokumentaalfilmi. Ehk oleks olnud huvitav vaadata järjest Heinmaa ja Linna Afganistani-filmi?
Sõdur ja tema ema
Järgmiseks on Leeni Linna lubanud teha mängufilmi Afganistanis langenud sõduri emast. Eesti meestel on ju mingi neljakümne aastaga läbitud Afganistani sõda Nõukogude vägedes, Tšernobõl, Afganistani missioon juba teist korda, Iraak, mitmed teised missioonid õige mitmes maailma nurgas. Praegugi kõlab uudistest, et üks piraadijahilaev eksis kogemata India vetesse, sealsete võimude arvates ei ole nad oma asju päris seaduslikult ajanud ja, mis meile ehk kõige olulisem, laeval on 14 hambuni relvastatud Eesti päritolu meest.
Ei tule rohkem meelde mängufilme kui Sulev Keeduse „Kirjad Inglile”, mille tegelane oleks mõnest sellisest kadalipust läbi käinud. Aga vana „afganetsi”, islamisse pööranud Jeremia Juunas Kirotaja külaskäik pärast 21aastast vaheaega oma kunagisele kodumaale ei ole ju niivõrd tema kui endise sõjamehe lugu. Sõda ei paista enam kõigi nende uute (naistega) kohtumiste tagant välja, pigem on ta iseäralik kõverpeegel tänapäeva Eesti naiste näitamiseks. Kaotsi läinud mehe igatsus oma lapse järele muidugi ka. Sellised sõjast läbi käinud ja seda ju ikka edasi endas kandvad mehed (aga juba ka naised) eesti mängufilmi ei satu. Siin maal möllavad filmis naljamehed ja uitavad ringi depressiivsed tüübid, kes vaimu otsivad.
Loodame Leeni Linnale. Tema „Veregrupp” tuletab küllap mõnelegi meelde ühte mõne aasta tagust suurepärast Kathryn Bigelow’ sõjateemalist filmi „Piinakamber” („The Hurt Locker”, 2008), mis mõnegi muu asja kõrval räägib just sellest, kuidas sõjast saab omamoodi magnet, mis tõmbab sõprade-võitluskaaslaste traagilisest surmast ja ka enda pidevast surmaohust hoolimata, raudseid mehi ikka ja jälle tagasi. Tsiviilelu jääb lahjaks sõja tulise, kurku kõrvetava käraka ja hullu joovastuse kõrval.
„Veregrupist” virvendab läbi ka veel üks iidne motivaator – raha. Küll väga napilt. Oleks kindlasti huvitav teema, kuidas Eesti sõja- ja mereväelased lahkuvad teenistusest, et teenida paremat pappi (sama ohtlikes?) turvateenistustes. Samuti nagu ehitajad, arstid, infotehnoloogia asjatundjad. Sõjaväelasel on teine magnet ka, millega teda Afganistani saata: olla kangelane. Ehitajal või medõel seda pole.
Kathryn Bigelow, kes esimese naisena võitis režissöörina Oscari ja on julgelt läinud nn meeste maailma, krimi- ja sõjatemaatikasse, võiks olla sarnaste huvidega noorele Leeni Linnale küll väärikas eeskuju esimese mängufilmi tegemisel. On ju „Veregrupp” üks huvitav film, täis alustatud otsi, mis jäävad pooleli, kust filmitegija võib kuhu tahes edasi minna. Küllap vaatajagi. Missiooniveteran Jaan ja tema naine on ju vähemalt terve novell, kui mitte romaan. Afgaani tõlk, kes ilmselt jääb pärast Eesti üksuse lahkumist ripakile. Missioonil käinud poisid, kes ei taha pärast sellist kogemust minna Soome ehitajaks. Kohtumine president Ilvesega. Headley Courty taastusravikeskus, võrreldamatu puudega inimeste toimetulekuga Eestis.
Ühe korra võiks veel filmi vaadata-kuulata, sest kogu aeg ei olnud meeles jälgida Sven Grünbergi muusikat. Heas filmis peabki olema muusika orgaaniline osa, mis tõuseb harva fookusese, aga tuletab ennast aeg-ajalt meelde. Nagu filmis on mitmeid harali jäävaid teemasid, nii ka muusikas.