Kasumiga aga on trükiajakirjandusel globaalselt täbarad lood. Sisutegijad ei ole peaaegu kuskil suutnud leiutada head retsepti, mille järgi kommunikatsiooniäris liikuvat raha õiglaselt jaotada uue tehnoloogia ning ajakirjandusliku sisu tootjate vahel. Viimastele on ikka jäänud tühjad pihud, uue tehnoloogia lai levik on aga röövinud kordamööda lugejaid ja reklaamitulu. Ka Eesti pika traditsiooniga, kuid majanduslikult kõigi riigikordade ajal suhteliselt habras trükimeedia pole sellest kõigest puutumata jäänud.
Eesti Ajalehtede Liidu kogutud statistika järgi liigub trükiajakirjanduses vaid kuni 60% rahast, mis ringles seal veel kuus aastat tagasi. Kui 2007. aastal arvutati ajalehetööstuse kogukäibeks 73,3 miljonit eurot, siis 2012. aasta summaks kogunes vaid 44 miljonit. Umbes samas tempos on kokku kuivanud ka lehtede summaarne trükiarv. Kuus aastat tagasi oli üleriigiliste päevalehtede kogutiraaž 223 000 (võrreldud septembri näitajaid), tänavu aga 144 000 eksemplari (tipust on alles ca 64%).
Käsikäes majandusliku kokkutõmbumisega on suhteline allakäik näha ka ajakirjanike sissetulekutes ja sotsiaalses staatuses. Sajandivahetusel teenisid korralikud ajakirjanikud lehtedes peaaegu võrdväärselt poliitilise klassi ning kõrgemate riigiametnikega. Ajakirjanike liidus seati soovituslikuks suhteliseks palgatasemeks Soomega võrdväärne 2,5–4 riigi keskmist palka. 2012. aastal ületas toimetuse keskmine palgatase riigi keskmist ainult üleriigilistes päevalehtedes, maakonnalehtedes ja nädalalehtedes jäi see sellest tublisti allapoole. Niisiis on näiteks reporteri ja riigikogu liikme kunagise suhteliselt võrdse majandusliku toimetuleku vahe kärisenud vähemasti viiekordseks. Pole siis ka ime, et liigutakse eri maailmas ning ajalehtedest kostub võimukandjate suhtes aina kriitilisemaid noote (või peetakse rahvaesindajaid üldse tulnukateks).
Poliitilise võimu ja ajakirjanduse armastuse/vihkamise suhte kirglikule iseloomule vaatamata on vaba ajakirjandus õigusriigi ja vaba ühiskonna toimimise olemuslik osa. Kui ajakirjandusel majanduslikult kehvasti läheb (ja kui olulist ja kiiret seisukorra paranemist pole loota), peab see tegema avaliku võimu esindajad murelikuks.
Läbi uuema ajaloo on Eesti riigivõim trükiajakirjanduse toetamisel eksperimenteerinud käibemaksusoodustustega ning doteerinud ajalehtede kojukannet maapiirkondadesse. Need mõjutus­vahendid on osutunud aga ebapiisavaks. Ajakirjanikud ja ettevõtted ise on olnud äärmiselt ettevaatlikult või tõrjuvalt meelestatud ideede suhtes reguleerida trükimeediat eraldi ajakirjandusseadusega. Mõni üksik ajakirjanduse tegevust reguleeriv paragrahv on aastate jooksul pudenenud mõnda muusse seadusesse.
Põhimõtteliselt peaks aga riik vaatama trükiajakirjandust kui olulist liimi, mis tasandab ebavõrdsust kodanike informeerituses, hoolitseb avaliku võimu läbipaistvuse eest ning, mis kõige olulisem, toetab ulatuslikult põhiseaduses riigi mõttena sätestatut, luues iga päev suures mahus eestikeelset teksti. Vaadates neid jõupingutusi ja kulusid, mida riik teeb näiteks kodanike liikumisvabaduse tagamisel, oleks ajakirjandusel täiesti põhjendatud küsida oma osaluse eest avalike hüvede loomisel pisutki kompensatsiooni. Eestikeelse toimetatud infovoo olemasolu on vähemalt sama oluline kui parvlaevaliiklus või ühistransport maismaal. Kui see infovoog on ebakvaliteetne, tekivad eestikeelsele ruumile kaotused korraga kahest otsast: ühes väheneb n-ö lihtsama rahva võimalus ühiskonnas toimuvat mõista, teises lülitub aga võõrkeelsele infovoole ümber rahvuslik haritlaskond.
Nagu ikka, algab lahenduse otsimine probleemi teadvustamisest. Ja seejärel võimu pöördumisest ajakirjandustööstuse poole abipakkumisega. See poleks esimene ega viimane tööstusharu, millesse maksumaksja raha kindlate reeglite alusel sisse toodaks. Lähima näitena on avaliku raha osakaal märkimisväärne raamatute kirjastamises. Üleeuroopaliselt on toetusevääriline põllumajanduslik tegevus. Ja nii edasi.
Trükiajakirjanduse sisu ja vormi, temaatika ja esitusviisi üle dotseerimine on poliitilise eliidi seas levinud tegevus. Nagu pahatihti, teavad poliitikud vastuseid ka küsimustele, mida üldse pole esitanudki. Riigi poliitilisel juhtkonnal on viimane aeg trükiajakirjanduselt küsida, kuidas läheb ja miks just nii läheb. Ning seejärel kohe ka: kuidas saaksime aidata? Kui sellega liiga kaua venitada, võib juhtuda, et pole enam kelleltki küsida.