Kõrghariduse lauljana omandas ta aastail 1985–1991 Tallinna konservatooriumis, õppides algul Hendrik Krummi ja seejärel Ivo Kuuse juures. Ühtlasi täiendas ta end Itaalias Carlo Bergonzi juures Accademia Verdiana’s. Ta võitis I auhinna Eesti lauljate võistlusel (1989), publiku auhinna Violetti-Valsesia konkursil (1992) ning oli Pavarotti-nimelise võistluse finalist Modenas (1991).

Estonia solistina laulis Vello Jürna üle 30 ooperirolli. Meeldejäävaks kujunesid tema Alfredo, Radames, Rodolfo, Don José ja paljud teised nõudlikud rollid. Lisaks esinemistele Estonias ja Vanemuises laulis ta Stockholmi Kuninglikus Ooperis, Norra ja Läti Rahvusooperis, Göteborgi ja Oulu ooperiteatrites ja mujal. Ta pidas oluliseks ka esinemist paljudes Eesti kirikutes ja kammersaalides ning oli oma kodukandi patrioot. Lauljatöö kõrval algatas ta muusikahariduslikke ettevõtmisi, et võimalikult paljudel aidata nautida muusikast osasaamise rõõmu.

Vello Jürna viimaseks mahukamaks rolliks jäi maalikunstnik Cavaradossi ooperis “Tosca”. See roll oli Vellole südamelähedane, oma tundliku loomusega tajus ta hingesugulust Puccini kangelasega. Töökuse ja muusikaarmastuse toel kasvas ta rahvusooperi solistiks, kuid jäi alati ka selleks lihtsaks eesti maapoisiks, kes saab lauluviisi ümisedes vajadusel kõigi töödega hakkama.

Rahvusooper Estonia pere leinab varalahkunud andekat kolleegi ja avaldab kaastunnet Vello Jürna omastele. Vello tähelepanelikkus ja inimlik soojus ning teda saatnud elurõõm jäävad alatiseks meie südamesse.