Soomlaste romantilise komöödia „21 moodust abielu tuksi keerata” peategelane Sanna (Armi Toivanen) on moodne linnanaine. Veidi meenutab ta „Seksi ja linna” tegelaskujusid, ainult et Helsingi kastmes ja kerge alkoholiprobleemiga. Doktorandist Sanna uurimistöö teljeks on filmi pealkirjas mainitud teesid ning naine ise tugevalt oma teooriate kütkes. Näinud ligidalt rohkem kui ühe suhte lagunemist, on ta jõudnud otsusele, et lahutus on (armastus)abielu vältimatu tagajärg ning sestap oleks temal endal arukam harrastada pigem üheöösuhteid. Ühte enda meelest funktsioneerivat abielu on Sanna näinud küll – säärast, kus teineteist aidatakse ja lapsi hoitakse graafiku alusel, võimaldades teineteisele maksimaalsel määral vabadust, sest „oma minast” ei tohi ju loobuda.
Suur on Sanna üllatus, kui ta oma ideaalsuhte meespoolt Aleksit (Riku Nieminen) ühel olengul lahutatuna kohtab. Mis siis nüüd valesti läks? Ja mis läheb valesti teistel Sanna lähikondlastel, olgu nendeks lapsest unistav sõbranna Aino (Essi Hellén), hullu naise kütkeis siputav Jouni (Aku Hirviniemi) või tema lahutatud ema (Hannele Lauri) ning isa (Vesa Vierikko), kes ühel või teisel moel ei suuda eluga edasi minna? Kuna film on žanrimääratluselt romantiline komöödia, siis pole ilmselt suur kuritegu siin avaldada, et filmi kulgedes hakkab Sanna üha enam oma teesides kahtlema ja leiab lõpuks vist ka oma suure armastuse.
Üldises plaanis on „21 moodust abielu tuksi keerata” film nagu õhupall: ilus, värviline, ümar ja kerge – nii kerge, et kipub lausa käest ära lendama. Vaatad, muheled ja naerad ning kepsutad kergel sammul kinosaalist tagasi argipäeva. Stsenaarium lahutab meelt ja on loogiline (kui mõne tegevusliini mõnetine õhkujätmine välja arvata), näitlejad ilusad ning andekad, operaatoritöö rõõmustab silma, muusika kõrva. Kõige humoorikamad kohad on Sanna nn uurimistöö intervjuud, mida ta käib tegemas paaridega nende pulmas ja sellele järgnevas argipäevas. Need on tõesti naljakad, isegi juhul, kui muu film nende ümber peaks külmaks jätma.
Tegelikult polekski nagu eriti muud kirjutada, kui poleks ühte huvitavat fakti selle filmi juures. Nimelt on tegu üle aegade ühe publikurohkeima linateosega Soomes, millel vaatajaid nüüdseks kaugelt üle 400 000, DVD ostjaid 50 000. See seik sunnib kinosaalist välja kepsutamisel siiski veidi hoogu tagasi tõmbama ning korraks vaatama, mis seal põhjapoolsete naabrite juures õige toimub. 
Viimase veerandsaja jooksul on lisaks kõnealusele filmile ületanud 400 000 vaataja piiri vaid neli filmi: „Talvesõda”, „Pahad poisid”, „Matti” ja „Rukajärve tee”. Režissöör Johanna Vuoksenmaa „21 moodust abielu tuksi keerata” tundub selles seltskonnas kui valge vares, eriti võttes arvesse, et eespool nimetatud filmidest kolm on kas otseselt või kaudselt seotud rahvuslike suursündmuste/kangelastega, kes kujutavad endast alati head müügi­artiklit. Režissöör ise on ühes oma intervjuus öelnud, et filmi kassaedule tulid muuhulgas kasuks hea ajastus, turundus ja teemavalik. „Kui sa ei ole ise oma abielu tuksi keeranud, siis on seda ehk teinud su vanemad või naaber või vend.” Ja tõsi ta on – samastumis­moment aitab filmi vaadates kaasa, empaatia töötab täistuuridel. Küsimus on aga, et kelle empaatia siis ennekõike? No eks ikka naiste, kes veavad ka omad mehed kinno ning nood naeravad filmi vaadates sama häälekalt kui nende kaasad – vähemalt sellel seansil, kus mina käisin.
Eesti kohta võib julgelt öelda, et koos Leida Laiuse surmaga suri ka naise teema meie filmis, vahet pole, kas minoorses või mažoorses võtmes. Eesti filmis on naise kuvandiks sõge hüsteerik, kes kiljub ja kräunub, jumal teab, mis äng teda närib. Kunstitõde on oma olemuselt vaba ning eks looja peegeldagi seda maailma, mida tunneb, kuid tõsi on ka see, et pool kinoskäijate populatsioonist eelistaks ilmselgelt näha valgel linal midagi, mis kõnetaks neid veidi enam kui refrään „naised on hullud”. Meil ei ole aastakümneid olnud tõsiseltvõetavaid filme naistest ja nende saatusest ning kahjuks on vist nii, et nende sünniks peavad naised ise jalad oma tagumiku alt välja tõmbama. Mõlemast soost loojatel võiks ju ideaalis olla arusaamist inimolevuse tunnetest universaalselt.
Muide, lõppu ka väike ajalooline fakt näitamaks, et väga hullult me ennast ikka soomlaste ees tundma ei pea. Eelmine ja viimane naisrežissööri tehtud kassatükk sealkandis on Glory Leppäneni „Onnenpotku” aastast 1936. Võimas paus, kas pole.