Tallinna Linnateater toob Tallinna kanada lavastaja, näitleja, näitekirjaniku, filmitegija,  lavastus-, performance’i- ja installatsioonikunstniku, multidistsiplinaarse loovettevõtte Ex Machina asutaja ning visuaalteatri suurkuju Robert Lepage’i lavastuse „Kuu tagumine külg”. 1. ja 2. oktoobril Nokia kontserdimajas etenduvat „Kuu tagumist külge” on mängitud rohkem kui poolesajas linnas üle maailma. Väliselt suurejooneline ja ühtlasi intiimne lavastus on lugu Kuu vallutamisest külma sõja ajal ning kahe lahku kasvanud venna eneseotsingutest. Näitleja Yves Jacques mängib mõlemat venda ning veel tervet plejaadi rolle, luues lavastaja abiga Lepage’ile iseloomuliku tervikliku, rikkaliku ja üllatusi täis universumi. Allpool lühikatkeid Robert Lepage’i vastustest briti raadio- ja teleajakirjanikule John Tusale antud BBC intervjuust.

* Vist kõige õigem on mind nimetada interdistsiplinaarseks kunstnikuks. See on küll praegu selline moesõna, kuid kirjeldab minu tegevust päris täpselt. Mind tõepoolest huvitavad absoluutselt kõik teatrikunsti tahud. Ühtlasi olen veendunud, et lavastaja on parem lavastaja, kui ta oskab ka näidelda, ning et näitlejale tuleb kasuks kirjutamisoskus ja hea näitekirjanik võiks ühtlasi olla ka poeet, tunda huvi tantsu või valguskunsti või hoopis arhitektuuri vastu. Renessansiaja kunstnikud on mind alati innustanud, sest neid on raske üheselt määratleda: Leonardo da Vinci oli ühtaegu kunstnik, insener, matemaatik, muusik ja palju muud.
* Lavastuses „Kuu tagumine külg” räägitakse küll kahe venna vastuoludest, kuid need kaks venda on tegelikult minu isiksuse kaks poolt. See lavastus andis mulle hea võimaluse uurida neid vastaspoolusi: üks on pretensioonikas ja endast palju arvav närukael ning teine liberaalne pessimist, kelle arvates miski niikuinii ei muutu. Arvan, et kahe pooluse balanss ongi see, mis lubab mul maanduda jalgadel ja paneb mu edasi liikuma.
* Olen väga uje, vähemasti inimese kohta, kelle töö on seotud suhtlemisega. Teadagi, näitlejalt laval oodatakse kõike muud kui häbelikkust. Teater laseb mul grupifenomeni taha peitu pugeda, sest teater on üks neid kunstiilminguid, mis ei saa elus püsida ilma ühise tegutsemiseta. Teater on tulvil kostüüme, maske ja dekoratsioone, mille taha saab ennast varjata.
* Teater meenutab mõnes mõttes sporti. Publik jälgib ka näitleja esitust, seda, kuidas ta „palli kaotab või söödu annab” – seegi on osa teatriõhtust. Vaatajaid ei huvita üksnes see, millised on tegelased ja mis nendega juhtub. Vahel tulevad inimesed etenduselt, kus nad ei pruukinud näha kaasahaaravat lugu, küll aga oivalist esitust. Kui leida nende asjade vahel sobiv tasakaal, võib teatriõhtu kujuneda väga nauditavaks.
* Tehnoloogilised vahendid lubavad teatris kaasata filmikunsti ja televisiooni võimalusi. Arvan, et teatrile on see väga tähtis samm, sest teater ei suuda üksinda ellu jääda, kasutamata paljusid narratiivseid keeli enda ümbert. Tänapäeva publik, kellele teatris lugusid jutustatakse, on saanud hoopis teistsuguse narratiivse kasvatuse kui meie või meist vanemad põlvkonnad: nad on üles kasvanud rokivideote ja reklaamide maailmas, kus jutustatakse lugusid hoopis teistmoodi kui meie nooruses 20-30 aastat tagasi.
Tõlkinud ARSENY W. ASPELUND