Targad on öelnud, et samasse jõkke ei ole võimalik uuesti astuda, sest vesi on pidevas liikumises. Vaadates täna Pirita randa rulluvaid laineid, kerkis mõtteisse küsimus, mil määral on mere ja ookeani vesi, mis ju ka pidevas liikumises, konstantne ja kui palju see muutub, uueneb? Okeanoloogidel on kindlasti sellele naiivsele küsimusele vastus olemas. Minu poeetilise võrdluse kontekst on siiski hoopis teine.
Mida teeb aja kulgemine inimesega? See, et füüsis paratamatult vananeb, on selge. Targad on öelnud, et vaim ei vanane, kui selle eest hoolt kanda – vaimu saab vaid rikastada.
Estonia maja pidustustel esitas Hortus Musicus keskaegse müsteeriumi „Taanieli mäng” („Ludus Danielis”). Andres Mustoneni pöördumisest kavalehel saame teada, et esmakordselt kandis Hortus selle samas saalis ette ligi 40 aastat tagasi: „Me olime siis üliõpilased. Läks veel aega, enne kui meid tolleaegse filharmoonia koosseisu arvati. Isegi kõige julgemates kujutelmades ei osanud me siis arvata, et aastal 2013 esitame me seda lugu siin jälle. Kummaline mõelda, et pool nendest, kes on täna laval, ei olnud siis veel sündinud …
Meie oleme avatud muutumisele ja uutele väljendusvahenditele, seetõttu on tänane „Ludus Danielis” hoopis erinev kunagisest”.
„Taanieli mäng” on liturgiline draama, mille aastatel 1227–1234 lõid Prantsusmaal ühe katedraalikooli noormehed. Vana testamendi „Taanieli raamatu” lugu on saanud omanäolise ja kirka draama aluseks.
Äsjase ettekande puhul peatun kõigepealt helipildil, mis mõjus lausa meditatiivselt ja ka äärmiselt kontrastirohkelt, seda eeskätt pillide tämbrimänguga ning kindlasti äärmuslike tempode ja rütmide atraktiivsusega. Rääkimata virtuoossusest, mis iseloomustab ansambli iga liiget. Lummavalt mõjusid vokaalpartiid, mis ju diapasoonilt küllalt ahtad, kuid esitatud niivõrd sugestiivselt, karaktereid väljajoonistavalt, et kuulajal ununes nii koht kui aeg. Lausa tervendavalt mõjus iga ansambli liikme pühendunud ja enesest kõik andev musitseerimine. Kummastav asjaolu ju seegi, et narratiiv kulges nagu kolmekordses annuses: esialgu tõlgitud jutustaja tekstina (Alo Rammo RAMist), siis poeetiliste lisanditega koorilt ning lõpuks asjaosaliste tegelaste suust. Tõnu Sepp toonitab saatetekstis kavalehel: „See näitab, kui oluline oli autoritele, et kuulajad-vaatajad ikka kõigest aru saaksid.”
Tänases pealiskaudsusesse uppuvas maailmas mõjus see erilise hingepalsamina. Kõrv puhkas ja nautis kõike sellel õhtul.