Nii nagu hiljutisel interpreetide liidu hooaja avakontserdil kõlasid ka Eesti Filharmoonia Kammerkoori avakontserdil „6 keelel 4 häälel” (20. IX Estonia kammersaalis) Daniel Reussi dirigeerimisel eesti komponistide verivärskete tööde esiettekanded. Kuna see EFK muusikaline õhtupoolik sai teoks koostöös Viljandi kitarrifestivaliga, siis ühendasid kõik need kolm uut teost endas kammerkoori ja elektrikitarri(de) väljendusvõimalusi. Juba iseenesest päris huvitav idee ja kõlakombinatsioon, mille heliloojad Robert Jürjendal, Raul Sööt ja Tauno Aints lahendasid vastavalt oma isikupärale ja käekirjale. Kammerkoor ja elektrooniliste efektidega kitarr(id) võivad oma koosluses loomefantaasia käivitada küllaltki eripärasel kombel.
Avaloona kõlanud Robert Jürjendali põnev „See öö oli pikk” (2013, Doris Kareva tekst) kammerkoorile ja kolmele elektrikitarrile (Weekend Guitar Trio) oli juba kompositsiooniliselt nii suuremates struktuurides kui ka detailides hästi tasakaalustatud teos. WGT elektrikitarrid moodustasid siin koorile omamoodi ambient’liku kõlapannoo. Või siis sound’ide mõttes värvika „orkestratsiooni”, mis kooripartiid küll koloriitselt täiendas, kuid iseseisva muusikalise materjalina esiplaanile ei tõusnudki. Kammerkoori loitsuline, huvitavas toon-pooltoon helilaadis tekstuur koondas kogu tähelepanu justkui endale. Tõsi, Jürjendali helitöö lõpuosas avanes korraks ka elektrikitarride elektrooniline kosmos, mis mõjus pigem filosoofiliselt resümeerivas kui arendavas funktsioonis.
See-eest Raul Söödi „Vaikusestki vaiksem” (2013, autori sõnad) kammerkoorile ja kahele kitarrile (Ain Agan ja Paul Daniel) jättis oma vormiliselt tervik­lahenduselt mõneti vabama ja plastilisema üldmulje, ehkki koorifaktuuris domineerisid rangevõitu monoodilised liinid, hiljem ka paralleelsetes kvartides askeetlike kontuuridega liikumised. See oli omamoodi koorifantaasia elektrikitarridega, huvitav helikeel sai lisavärvi kammerkoori rütmiliselt deklameeritud lühikestest silpidest à la Musta Mandri muusikute temperamentne esinemine.
Põnevust pakkus ka kontserdi lõpetanud Tauno Aintsi pooletunnine Kontsert elektrikitarrile (Marzi Nyman, Soome) ja segakoorile (2013, rahvapärimus). Teose pealkiri võib pisut eksitada, sest tegemist pole kitarrikontserdiga koori saatel, vaid tervikliku koorile-kitarrile mõeldud oopusega. Kuigi Marzi Nyman on Soomes kõrgelt hinnatud interpreet, polnud tal Aintsi helitöö alguses justkui seda päris „õiget” väljundit: tema partii tundus esiotsa liiga tagasi hoitud ja mängumaneer kinni. See-eest sai temalt hiljem kuulda ka maskuliinset, rock’ilikku kitarri-sound’i ning helitöö lõpuosas kitarri kõrgeid kõlahelke ja arabeskseid flažolette. Mis puutub Aintsi koorikäsitlusse, siis käivitus korraks mingi paralleel Tormise loominguga – eks rahvapärimuslikud tekstid koos regivärsi kordusi meenutavate kujunditega võisid selleks sümpaatselt põhjust anda.
Kontserdi vaimukaks lisalooks tulid lavale kõik kuus üles astunud kitarristi ja esitasid koos kooriga improviseerides omamoodi tänulaulu publikule: koori „ma tänan” forte’s skandeerimine vaheldus siin sporaadiliste kitarripassaažide ja koori vaiksete aitähhidega. See mõjus tujutõstvalt nii esinejaile kui kuulajaile!