Teie raamat jätkab hiljutise Eesti keskaja ajaloo autoritele omases traditsioonis, mille kohaselt meie ajalugu ei vaadelda läbi eestlaste iseolemise kaotamise ja tagasivõitmise prisma, vaid püütakse mõista kõigi meie maa ajaloos osalenute panust. Juba hinnatakse sarnaselt ka erinevaid vene aegu jne. Põhimõtteliselt tundub niisugune lähenemine õige, kuigi õhku jääb rida küsitavusi. Küllap tajute viimaseid ise oma kriitikutest pareminigi? Kuidas on ajalookirjutuse perspektiivide teisenemine aset leidnud teistes rahvusriikides?
Juhan Kreem: Selle raamatu sidumine moodsa keskajakäsitlusega on pisut ülepingutatud. Tegemist ei ole Eesti ajaloo teise köite pildilisaga, vaid ühe Balti kunstniku loomingu kommenteeritud väljaandega, allikapublikatsiooniga, kui soovite. See on panus ajalooteaduse, aga ka laiemalt ajalookultuuri ajalukku. Kuigi ajaloolase esmane ülesanne on uurida minevikku, siis oma tegevuse paremaks mõistmiseks on tal hädavajalik süveneda ka oma distsipliini ajaloolisesse arengusse. 
Linda Kaljundi: Meie raamatu teemaks on ajalookultuuri ajalugu. Kui Eestis on arutelud ajaloo enese ajaloo üle jäänud peamiselt teadlaste ringi, siis Lääne-Euroopas on selle teema käsitlemine jõudnud märksa laiema publikuni, sealhulgas ka ajaloopiltide näituste kaudu. Näiteks Soomes on laialt levinud arusaam, et kuigi rahvusromantiline pilt Soome muinas- ja keskajast mängis asendamatut rolli rahvusriigi loomise juures, peegeldab see ennekõike oma loomisaega – XIX sajandit ja 1920.–1930. aastaid. On rõõm tõdeda, et näituse avamisega samal ajal jõudis müügile ka Keele ja Kirjanduse ajalooromaani-teemaline erinumber. Usun, et laiem arutelu nende teemade ümber võib aegamööda leevendada ka pingeid, mis lahvatasid seoses „Eesti ajaloo” II köitega.

Artiklikogumikus „Monumentaalne ajalugu” rõhutab Marek Tamm arusaadavalt, et ajalugu ei tohi vaesestada teda vaid oleviku õigustamiseks kasutades. Marek vastustab aga sedagi, et ajalool võiks olla lahendusi pakkuv seos meie praeguste probleemidega, ta soovib, et minevikku vaadates ei piilutaks tulevikku. Kas tõesti teie kui ajaloolaste tegutsemist, ainese ja lähenemisnurkade valikut jne ei suuna mingigi tulevikku silmas pidav idealism?
Tiina-Mall Kreem: Kui ma tuleviku perspektiivis midagi silmas pean, siis vaid seda, et ajalooteemaliste piltide uurimist tuleb jätkata. Piirduda ei tohi ainult XIX sajandi materjaliga, vaid vaatluse alla tuleb võtta ka XX ning juba ka XXI sajandi materjal. Näiteks eesti kunstnike loodud maalid, gravüürid, tikutopside ja šokolaaditahvlite etiketid jne, mis kujutavad viikingeid; loomulikult ka Vabadussõja ja Teise maailmasõja ainelised pildid; aga samuti Peeter Lauritsa fotoseeria „Mattise martüürium”. Ka see, siinkohal vaid üksikute näidetena välja toodud visuaalia kõneleb mitte ainult kunstnike, vaid laiemalt ühiskonna ajalooteadvusest, ajaloonägemusest ja (ära) kasutamisest omaenese koha määratlemiseks siin päikese all.
 
Kas me ei vaja ajaloole lähenedes siiski ka mingit spetsiifilist rahvuslikku vaatepunkti, ilma milleta meie identiteet pikapeale tuhmub? Kas nn rahvusliku ajaloota jäämine ei tähenda ohtu kaduda isetult globaalsete rahvusüleste sihtide tõmbetuultes? Kas me ikkagi ei vaja rahvusi ja rahvusteadusi nende identiteedi toestajatena? 
Inna Põltsam-Jürjo:  Maydelli ajalookäsitlus on ehe näide, kuidas mõjutab ja kujundab ajaloopilti soov rakendada see ühe rahvusgrupi või kogukonna identiteediloome teenistusse. Siinkohal võiks nimetada veel, kuidas XIX sajandi lõpul baltisaksa uurijad tõlgendasid isegi arheoloogilisi leide puhtalt oma kogukonna huvidest lähtuvalt. Nimelt omistati leitud pronksi- ja rauaaja esemed muistsetele gootidele, mis oli tolleaegsete teadusarusaamade järgi tõestuseks sakslaste kaugete esivanemate siinviibimisest. Läänemeresoomlastele aga omistati tunduvalt primitiivsemate, tegelikult lihtsalt kivi- ja varase pronksiaja kultuuride jäljed. Need pole seisukohad, mille vettpidavuse üle täna akadeemilist diskussiooni arendada, huvipakkuv on ainult see, miks ja kuidas need omal ajal tekkisid ning kui tugev ja kauakestev on olnud selliste käsitluste mõju.
Eesti kultuur on arenenud dialoogis, nii koostöös kui vastasseisus teiste siin maal elanud etniliste või rahvuskogukondade kultuuriga. Vahest just seepärast on eesti kultuur läbi ajaloo tõestanud end elujõulise ja tugevana. Eriti vanema ajaloo uurimise puhul on rahvusliku joone järgimine ülimalt keeruline ja liiga paljut välistav. Just see kitsalt rahvuslik lähenemine Eesti ajaloole XX sajandi alguskümnenditel jättis kõrvale näiteks keskaja linna ajaloo uurimise, mistõttu eestlase linnas „avastas” hoopis baltisaksa (õigupoolest taani päritolu) ajaloolane Paul Johansen, lätlased ja liivlased keskaja Riias tõi aga esile baltisakslane Leonid Arbusow jr.
Tiina-Mall Kreem: Mida rohkem teisi rahvusi, nende maailmanägemist ja eneseväljendust, olgu siis näiteks kujutavas kunstis, tuntakse, seda paremini eestluse olemust mõistetakse ja endaks jäädakse. Kas see, et me teame Lepo Mikko kasutatud valge hobusega liisuvõtmise motiivi saksa tausta, teeb Mikko loomingu meie silmis ebaeestlaslikuks või eesti ajalukku sobimatu? Pean silmas Mikko 1941. aastal loodud eskiisi „Sõttaminek” ning selle tuginemist Henriku Liivimaa kroonikas kirjeldatud ja Maydelli „pildistatud” liisuvõtmise stseenile.  
Juhan Kreem: Ma küll ei näe selles mingit globaalset lahustumisohtu, kui Eesti ajalugu vaadeldakse laiemalt kui ainult eesti rahva ajalugu. Baltisaksa pärand on nii oluline osa meie kultuurimustrist, et selle parem mõistmine on meie tänase identiteedi seisukohalt hädavajalik. Kui me kaasame oma minevikku baltisaksa vaatenurga, ei kao meie oma regionaalne, lokaalne ja kogukondlik vaatenurk kuhugi. Vastupidi, meie identiteet saab sellest järjest tervemaks ja tugevamaks. 

Maydell on meie ajaloolaste, kunstiteadlaste jt tähelepanu pälvinud varemgi. Mis on teie lähenemises eripärast Ea Jannseni jt võrreldes, kui pidada silmas suhtumist Maydelli ideoloogiasse, ideelis-poliitilistesse eesmärkidesse?
Tiina-Mall Kreem: Kunstiteaduse seisukohalt läheme meie, Ea Jansenit igati tunnustades lihtsalt edasi. Me oleme võtnud detailse vaatluse alla – olgu rõhutatud – Maydelli kõik pildid ning vaadelnud neid palju lähemalt, kui seda tegi Jansen. Oleme ka avastanud Maydelli töödest lähtuva ühe seninägematu ehk teadvustamata traditsiooni alguse. Nimelt kandis Maydelli töö vilja: mitmed Eesti ja Läti ajaloopildid on seotud Maydelli omadega ning veel tänagi kasutakse meie ajalooraamatutes Maydelli pilte.
Linda Kaljundi: Usun, et meie raamat kujutab endast ka rahvusvahelises plaanis üsnagi unikaalset eksperimenti, mille käigus kunstiajaloolastest, ajaloolastest ja arheoloogidest koosnev töörühm võttis ajaloopildid n-ö „tükkideks lahti”. Kiiresti ja ootuspäraselt selgus, et Maydelli piltidel kujutatud olustik on väga harva ajastutruu – õigemini pole seda peaaegu mitte üldse. Siiski pole nende puhul kõige olulisem mitte õige ja vale eristamine. Albumi muudab kõnekaks just see, kui hästi ta näitab, et igasugune ajaloo tõlgendamine, olgu pildis või sõnas, peegeldab ennekõike oma autori kaasaega.

Nagu mainite, keskendub Maydell koloniaalajaloole ja seejuures selge ideoloogilise sooviga õigustada ja põhistada baltisaksa identiteeti. Suhtute sellesse üsna empaatiliselt. Kas niisuguse lähenemisega ei kaasne siiski rida probleeme? Kas mis tahes vallutusest võib siis muretult rääkida, kui kõrgem kultuur hõivab vähemarenenu? Mis on siin arengu mõõdupuuks, kas selliseid margapuid üldse leidub? Mõni meie vapper sõdalane võib niisugusest ajaloopildist saada indu militarismiks religioosselt pimedate islamiusuliste
vastu?
Tiina-Mall Kreem: (Kunsti)ajaloo uurimise eelduseks on empaatia. Mida rohkem seda on, seda rohkem räägitakse uuritavast ja vähem iseendast. Selle eest, et Maydelli ja meie teksti, Maydelli pilte ja meie kommentaare võõriti-vääriti mõistetakse, ei ole me mõistagi kaitstud. Mitte ainult iga üksiku teose autoril, vaid ka igal üksikul lugejal-vaatajal on oma kontekst, eelhoiakud ja talle sobiva info väljavalimise võtted.
Juhan Kreem: Ega empaatia tähenda veel heakskiitu. Mingit progressi margapuud ma samuti ei tea. Eesti rahva enesetunnetuses on olnud kogu aeg olemas kaks joont: ühelt poolt oleme justkui Euroopa viimane loodusrahvas, kellele konkistadoorid liiga tegid, teiselt poolt oleme uhked oma läände kuulumise üle, mis on ju ometi peamiselt sakslaste teene. Mõlemat komponenti meie kultuuris on muidugi kerge naeruvääristada. Meie praeguse aja ajaloopildist vaevalt et mõni ristisõdalane innustust leiaks. Isegi Maydelli käsitlus, kus vaadeldakse teatava nukrusega omaaegsete „tsivilisatsioonitoojate” karuseid kombeid ja valatud verd, ei paku selleks kuigi palju inspiratsiooni. Henriku kroonika on Maydelliga võrreldes kindlasti ohtlikum raamat.

Marek Tamm annab kogumikus „Kroonikast kantaadini” ülevaate ristisõja õigustamise retoorikast. Kuidas esilduvad Maydelli arusaamad koloniseerimisest ristisõdade laiema mõtestamise kontekstis? 
Linda Kaljundi: Ristisõdade uurimisele on Maydellil vähe lisada, küll aga pakub ta huvitava ja pealegi peaaegu esimese näite Saksa koloniaalfantaasiate kohta. Idee, et tänu keskaegsetele kolooniatele Ida-Euroopas olid sakslased esimesed eurooplastest kolonisaatorid, levis laiemalt alles XIX sajandi lõpus. Selle populaarsus peitub mõistagi tõsiasjas, et XIX sajandil olid sakslased hoopis kõige viimased ja kaugeltki mitte edukaimad kolonisaatorid; alles sajandi lõpus omandas äsja ühinenud Saksa riik esimesed suuremad koloniaalvaldused Aafrikas. Liivimaa rollist nendes fantaasiates on huvitavalt kirjutanud ajaloolane Ulrike Plath. Mis aga puudutab Maydelli suhet Liivimaa ristisõdadega, siis on ta Henriku Liivimaa kroonika retoorika paljuski üle võtnud, õigustades ja heroiseerides võitlust paganate vastu. Siiski täiendab ta seda barbarite tsiviliseerimise ja Euroopa kultuuri laiendamise ideega, mis Henrikul puudub, kuid on omane uusaegsele kolonialismile.

Kas eelmises küsimuses viidatud jm käsitlustes esitatud seletused ja põhjendused Eesti koloniseerimise tagamaade kohta lubavad koloniseerimise teemale läheneda kiretult, asiste faktide keeles, ilma et tõstatuks filosoofilised, eetilised jm lisaküsimused?
Juhan Kreem: Filosoofilised ja moraaliõpetuslikud traditsioonid on ajalookirjutuses väga pikad. Moodsas kriitilises ajalooteaduses ei ole siiski peetud heaks tooniks ühel või teisel poolel sõja edasisõdimist. Akadeemilisele uurijale ei ole kohtumõistja positsioon midagi ihaldusväärset ja ajaloo õppetund on ikkagi teisejärguline. Uurija soovib pigem mõista kui hukka mõista. Minevik on midagi sellist, mille olemasolu osas on raske midagi parata. Juhtunud asju ei tee olematuks.

Isegi kui saada aru, et nii nagu Rooma susisevatele varemetele oli vaja rahustit, vajati seda Euroopas tundmatute metslaste ja mereröövlite vastu ka sajandeid hiljem, on koloniseerimisel ja koloniseerimisel vahe, olulised on nüansid ja detailid, iga fakti hindamine eraldi, ka eetiliselt jne. Võib-olla just niisugune taust on praeguse väljaande kohati ülipõhjalike kommentaaride puhul põgus ja puudu?
Linda Kaljundi: Mõistagi ei kiida me kaasa Maydelli nägemusele, mille kohaselt on maailma ajaloo tuumaks Euroopa kolooniate ja kultuuri ülemvalitsus. Ent me ei pidanud ka vajalikuks igal sammul näpuga vibutada. Sõnaga, raamatu eesmärk pole mitte arveteklaarimine, vaid Maydelli parem mõistmine tema ajas. Just nimelt XIX sajandi kontekstis võimaldab see aga ka põnevat sissevaadet eesti rahvusliku ajalootõlgenduse suhetesse kolonialismi pärandiga: Maydelli piltide järelelu pakub üllatavaidki näiteid eesti ja läti ajalootõlgenduse tihedast ühtepõimumisest baltisaksa koloniaalfantaasiatega.

Värske Maydelli raamat torkab kahtlemata silma taustainfo ja nüansside rikkuse poolest. Mis kommenteerides kõige keerukamaks osutus, kas oli ka asjassepuutuvaid tahke, mis tuli selguse puudumise tõttu kõrvale jätta?
Tiina-Mall Kreem: Alati jääb kaante vahele ka probleeme, mille uurimist tuleks või vähemalt saaks tulevikus jätkata. Kuigi ma tean, et me ei ole saavutanud täiuslikkust, tean ma ka seda, et kui oleksime jätnud oma käsikirja avaldamata, poleks Maydelli panust meie maa kultuurilukku veel niipea märgatud. Nüüd, kus raamat on ilmunud, leidub aga kindlasti neid, kes seda loevad ja kritiseerivad ning seeläbi Baltimaade ajalooteadvuse kujunemise lugu tänuväärselt edasi arendavad.
Ain Mäesalu: Kirjutamise ajal painas sageli mõte, kas ei tee me liigse kritiseerimisega Maydellile liiga? Tema eluajal oli ettekujutus vanema aja eluolust üsnagi kasin ja tõepärast täpset informatsiooni väga raske hankida. Meil on tänapäeval aga kasutada ligi paari sajandi vältel ajaloolaste koostatud uurimistöid.
Mõningaid relvi ja sõjanduslike nüansse sai esialgu muidugi põhjalikumalt kommenteeritud, aga raamatu maht seadis piirid ja õnneks oskasid koostajad kõige olulisema ilusasti välja sõeluda ja sisse jätta.

Elame pildilisuse esiletõusu silmas pidades paradoksaalsel ajal. Räägitakse visuaalsete märkide osatähtsuse kasvust ja ses mõttes keskaja tagasitulekust jms. Teiselt poolt viitate ometi, et nn logotsentrismi tõttu on meie pildilise info lugemise oskus ebakindel. Vaadates, kui süvitsi teie raamatus on Maydelli piltide taustanüansid avatud, ja adudes, kui palju nende mõistmiseks tegelikult on vaja teada, tuleb vist tunnistada, et ajalooliste piltide mõistmine on ja jääb Cosmopolitani lappamisega võrreldes raketiteaduseks?
Tiina-Mall Kreem: Paljudele võib ajaloopiltide mõistmine raketiteaduseks tegelikult ka jääda, sellest ei juhtu midagi. Küll aga peaksid kunstnike ajalooteemalisi pilte õppima mõistma need, kes kasutavad neid raamatute, sh õpikute illustratsioonidena. Illustreerida XIX sajandi ajaloomaaliga mõne keskaegse ajaloosündmuse kirjeldust on sõna otseses mõttes ohtlik, sest pilt räägib rohkem omaenda loomisajast kui kujutatavast sündmusest.
Juhan Kreem: Küllap on Cosmopolitani lappamine kahesaja aasta pärast kah raketiteadus. Pildi ja sõna vahekorra üle juurdlemine oli selles projektis kõige huvitavam. Meil olid pildid ja ka kunstniku enda kommentaarid nendele: juba Maydell tajus, et ajaloopildi puhul ei piisa kommunikatsiooniks ainult pildist. Pilt ütleb küll rohkem kui tuhat sõna, aga ometi jääb midagi puudu. Ka keskaegsete altarite pildid pidi jutlustaja ära seletama, lugusid piltide taga pidi teadma. Kui sõnaline kontekst ära kukub, on ka pilte järjest raskem mõista. Maydelli teksti abil saime aimu, mismoodi kunstniku kaasaegsete pilk kunstiteosel liikus.  Enamasti meil kunstiteoste puhul sellist abimaterjali ei ole või tuleb see kaudsete tõendite abil rekonstrueerida.
Ain Mäesalu: Maydelli piltide kommentaarid on kirjutatud siiski piisavalt lihtsas keeles ja loodetavasti on neid ajaloohuvilistel huvitav lugeda. Muuseas, meil endil oli töö käigus samuti väga hariv üksteise selgitusi lugeda, kohati ka omavahel diskuteerida. Oleksime väga rõõmsad, kui Maydelli raamatu lugejad hakkaksid ka teisi ajaloopilte süvenenumalt vaatama ja nendel kujutatu üle mõtlema.
Linda Kaljundi: Siinkohal meenub mulle Krista Kodrese tõdemus, kuivõrd ekslik on laialt levinud arvamus, et erinevalt sõnast võib pildist aru saada igaüks. Piltide „lugemine” võib osutuda raamatust keerukamakski. Ja nagu iga
sugune kirjaoskus, vajab ka visuaalne kirjaoskus harjutamist. Ajaloopiltide puhul pole siiski olulisim mitte see, et iga vaataja määrab eksimatult ühe või teise detaili „tegeliku” päritolu, vaid tema teadlikkus sellest, et kujutatu peegeldab ennekõike pildi loomisaega ning valmisolekut mõelda ka selle üle, et pildilised elemendid võivad olla mõne ideoloogia teenistuses. Tõsiasja tõttu, et meie ettekujutus ajaloost tugineb üha enam visuaalsetele meediumidele, on see järjest vajalikum. Ehk, nagu Tiina-Mall ütles, tuleks neid oskusi hakata arendama juba koolis. Ning muidugi tuleks õppida tundma igasugust pildikeelt, sealhulgas juba kõneks olnud liikuvaid pilte, mille võimalused populaarset ajaloonägemust mõjutada on tehnoloogia ja interneti arengu toel veelgi tohutult avardunud. Pole aga sugugi paha alustada just klassikaliste ajaloopiltidega – ja loodetavasti pakuvad Maydelli raamatu kommentaarid selleks rohkelt avastusrõõmu.