Ilmselt on seda nalja Pille-Riin Purjele juba tehtud, aga midagi pole parata, esimene assotsiatsioon, mis selle raamatu pealkirjaga seostub, viib mõtted kassidele, koertele ja muudele lemmik­loomadele – et õpetatakse, kuidas puhastada küülikupuuri ja harjutada kassi liivakastis hädal käima. Muidugi pole see nii. Raamatu pealkirja lahtiharutamiseks tuleb minna tagasi 1984. aastasse, kui sõbranna ja praegu Virumaa Teatajas kultuuriajakirjaniku leival Inna Grünfeldt kinkis raamatu autorile kodutöönduslikul moel valmistatud „Lemmikute raamatu”, mille igale leheküljele oli kleebitud ühe meesnäitleja pilt (lõigatud välja „Teatrimärkmikust 1975/76”), kokku 13.
Võib aimata, et suurt osa tookordsetest lemmikutest kohtab ka nüüd, ligi kolm aastakümmet hiljem, selles raamatus, kus Purje portreteerib subjektiivsete mälupiltide ja -sildade kaudu oma lemmiknäitlejaid ja -lavastusi. Kas või juba sellepärast, et nii nagu oma töödes-tegemistes, paistab ta ka oma vaimustumistes ja kiindumistes olema järjekindel ja truu naisterahvas. See ei ole nüüd küll soovoliniku silmadele-kõrvadele, aga ei saa jätta mainimata, et raamatus käsitletud lemmikud on ülekaalukalt mehed, naistest tehakse vähe juttu.
Teatrikriitikute seas (raamatus nimetab ta ennast küll teatrivaatlejaks) on Purje üsna erandlik ja harukordne. Mõned asjakohased näited selle kinnituseks. Alates 1988. aasta augustist on ta järjekindlalt teinud märkmeid kõigi nähtud etenduste (mitte lavastuste, vaid etenduste!) kohta, mille tulemusena oli „Lemmikute raamatu” kirjutamise ajaks 2012. aastal kogunenud rohkem kui 90 tihedalt täis kirjutatud ruudulist märkmikku. Kirjapandud lavastusi oli seal üle 2000 ja etendusi rohkem kui 4000. Praeguseks on saak ilmselt veel kopsakam. Teatrikriitikud, kellele tekstide kirjutamine on ennekõike töö (ja alles siis lõbu), enamjaolt ei veeda oma vaba aega pastakas peos või arvutiklaviatuur näppude all. Muidugi, märkmeid ikka tehakse, aga mitte nii aukartustärataval hulgal.
Raamatu autor ise nimetab neid mälualbumiteks (lk 22), mis aitavad meenutada kunagi ammu nähtud lavastuste ja etenduste detaile ja atmosfääri ning luua seoseid äsja teatris nähtuga. See seletab ka asjaolu, miks tema raamatu- ja lehetekstides on pühendatud päris palju ruumi igasugustele mälusildadele ja rollisleppidele (selles mõttes on Purje igati postmodernistlik autor, linke kui palju), mis teevad lugejale jälgimise ehk veidi keeruliseks (seda juhul, kui ei ole juhtunud neid lavastusi ja rolle teatris nägema), ent ühtlasi asetavad analüüsitava teatriloolisse konteksti. Seetõttu ei saa kindlasti alahinnata nendes mälualbumites talletatu ajaloolist väärtust, mille üle teatriuurijate tulevased põlvkonnad heameelest vaid käsi hõõruvad –
trükisõnas avaldatu kõrval on neil kunagi loodetavasti võtta ka käsikirjalisi ülestähendusi, mis on oma loomult märksa haruldasemad ja vahetumad.
Veel üks näide, kuidas Purje teatrivaatluslikus tegevuses muundub kvantiteet kõigi füüsikaseaduste kiuste kvaliteediks. „Lemmikute raamatu” 117. leheküljel on kirjas, et 1989. aastal Noorsooteatris esietendunud lavastust „Rosen­crantz ja Guildenstern on surnud” vaatas raamatu autor kokku 16 korda, ning kolm lehekülge hiljem selgub, et Vanalinnastuudio sildi all samal aastal esietendunud „Emigrante” nägi ta koguni 33 etendusel (see on enam-vähem pool lavastuse mängukordadest), mille tulemusena valmis lavastuse üleskirjutus (lk 121–151), mis nüüdseks on antud üle teatri- ja muusikamuuseumile. Neile lugejaile, kes ei ole kursis teatrikriitiku töö köögipoolega, selgituseks, et päevalehes arvustuse kirjutamiseks vaatab kriitik lavastust enamasti ikka vaid üks kord, harva kaks, sest lehe trükitsükkel kiirustab tagant. Sirbis ja Teater. Muusika. Kinos kirjutajad saavad ehk endale lubada kaks või kõige rohkem kolm vaatamiskorda, kuid sedagi on tavapäratult palju. Raamatusse on nüüd raiutud ka legendaarne lugu sellest, kuidas 2001. aasta suvel tegi Purje 15-kilomeetrise jalgsimatka Paliverest Saueaugu teatritallu, et vaadata neljateistkümnendat (ja mitte viimast) korda Margus Kasterpalu ja Andres Lepiku mehist lavastust „Carmen” (esietendus 1993. aastal festivalil „Dionysia”).
Ajal, kui inimestel ei ole enam püsivust isegi ilmateatesse süveneda, võib see kõik tunduda ehk veidi iseäralikuna. Milleks vaadata kümneid kordi ühte ja sama lavastust? Mis seal siis nii teistmoodi saab olla? „See ongi teatrivaatleja pärisosa ja kirg, kutsumus ja kohustus: süüvida lavastusse, rolli, näitleja loomingusse maksimaalselt. Püüda jäädvustada jäädvustamatut. See protsess, lavastuse korduv vaatamine, annab võimaluse keskenduda just teatrikunsti tõelisele olemusele, mis põhineb iga etenduse kordumatusel,” annab Purje ammendava selgituse oma töömeetodile (lk 120). Tõsi, sellega käib alati kaasas ka võimalus pettuda. Iga etendus on tõepoolest kordumatu, aga kui neid etendusi väga palju vaadata, võib nii mõnigi asi kippuda siiski väga korduma, stambi tähenduses. Ja mine võta kinni, kas näitlejadki on alati rõõmsad sellise püsivaatleja üle, kes teab nende rollist vaata et sama palju kui nad isegi – vahel on vorm kehv või halb päev või tahaks lihtsalt natuke lihtsamalt, veidi üle jala lasta. Üks on kindel, sellise suhtumisega Purje raamatusse lemmikute sekka ei pääse.
„Lemmikute raamatus” tunnistab autor mitmel pool (näiteks lk 32 ja 34), et detailide kinnipüüdmises ja sõnastamises on ta osavam kui üldistamises: „… minul pole teatrivaatlejana kunagi olnudki seda va suurt pilti, aga on sahtlitäied väikesi pilte …”. Teatrikriitikuid on õige mitmesuguseid: mõni üldistab hoogsalt ja liigub selles tuhinas laval toimunust üpris kaugele, mõne analüüs jääb enamjaolt nähtu kirjeldamise tasemele, mõni on aga lihtsalt kehv sõnaseadja, ehkki mõtteid just nagu oleks. Purje eristub oskuse ja tahtmise poolest pöörata tähelepanu just näitlejatöödele –
selles on ilmselt suur roll ka juba nimetatud detailitabamise võimel. Tundub, et näitlejad on talle selle eest enamasti tänulikud või vähemalt tähelepanust ja märkamisest meeldivalt puudutatud: ometi viitsib keegi nende töösse süveneda, selle asemel, et mingit üldist tarka juttu ajada. Raamatus (lk 118) on kirjas 1989. aasta dialoog, kus Roman Baskin innustab veel algajat teatrivaatlejat kindlasti edasi vaatlema ja nähtut peegeldama, andma asjaosalistele tagasisidet. Sedasama peegeldamist peegeldab ka Purje ja Indrek Sammuli juba uude sajandisse jäänud e-kirjavahetus, mille lähtekoht oli Ugala „Amadeus” ja selles mängitud Salieri (lk 405–492). Ka Andrus Vaarik on tõstnud esile autori talletatud mälestuste olulisust: „… tunnen just puudust detailide mäletamisest, mis väärtustasid toonast hetke, rõõmustasid või kurvastasid pisarateni” (lk 33).
„Teater on kaduv kunst, ta kaob kohe ära!” on juba 17 aastat olnud Rakvere teatri tunnuslause. Kaob küll, aga mitte päris kohe ja korraga – see pole nii nagu rahakotiga esikukapil, et unustasid ööseks maja välisukse lukust lahti ja hommikul tengelpunga enam pole, läinud. Kadumine käib vargsi ja mitmes jaos. Esimene leiab aset iga mängukorraga: nagu öeldud, on etendused ainukordsed ja kui eesriie langeb (seda peamiselt sümboolses tähenduses, sest tänapäeval teatrites eesriiet enam eriti ei kasutata ja pealegi eesriie ei lange, vaid tegelikult vändatakse vasakult ja paremalt keskele kokku), nähtut täpselt sellisel kujul enam tagasi ei saa. Järgmine kadumisetapp on seotud lavastuse viimase etendusega: läheb lavastus mängukavast maha ja jäävadki vaid mälestused. Mälestustel – olgu need inimeste peas või mingil moel talletatud – on aga kombeks tuhmuda. Kuni kaob viimane inimene, kes ühte või teist lavastust on oma silmaga näinud, või muutuvad aeg ja arusaamad sedavõrd, et kunagi jäädvustatu tundub väga kauge ja arusaamatuna. Saja aasta pärast paistavad ka Ojasoo ja Semperi või Jalaka lavastused mi
ngi ajast ja arust veidrusena, nagu meie vaatame praegu tagasi Pinna ja Altermanni aja nappidele jäädvustustele. Võitlus teatri kaduvikulisusega on lootusetu, ent üllas. Ega asjata ütle Purje oma „Lemmikute raamatus”: „Teater olla kaduv kunst. Mida aeg edasi, seda enam oskan selles kahelda” (lk 69).