Ehitussoojakud tähistavad tavaliselt midagi varjatut ja pooleliolevat, uue ja parema ootust. Nii ümbritsevad neid traataiad ja kaitsevad sissesõidukeelumärgid. Kui aga 27 ehitussoojakut1 ilmuvad linna peatänavale ja -väljakule, nagu see oli festivali „Draama” ajal Tartus2, on kiusatus suur võtta seda poliitilise aktina. Seda enam, et soojakuid täitvate installatsioonide autoreiks on Eesti stsenograafid, kes üldjuhul näitustega üles ei astu ning kelle töö jääb pahatihti märkamata ka teatripublikul ja meil, kriitikutel. Enesele tuha päheraputamise asemel vaatlengi Maret Kukru kureeritud näitust „27” kui terviklikku lavastust.
Esimesena eksponeeritud kuraator Kukru konteiner, kus esitletud näituse ajajoon idee sünnist avamiseni, on vastuvõttu suunav avamäng. Kuna Kukkur ei käsitle enda kui kunstniku eneseväljenduse taandumist enda kui näituse koostaja ajakulukate ülesannete ees kaeblevalt, vaid eneseirooniliselt, annab see kogu kobarinstallatsioonile mängulise ja eneseanalüütilise ava­akordi. Kolmandikus autorikonteineritest näemegi stsenograafi kui kunstniku ja käsitöölise, kui vaba looja ja teiste loomingu visualiseerija siseheitlusi. Mõned otseütlevamalt, nagu Illimar Vihmari kasutamata ideedega kaetud töötuba, kust poolik mees trepil püüab läbi suletud klaasakna põgeneda, või Rosita Raua võimsad ja ideetäpsed lavakujundused, mis maketilt lavale pole jõudnud (miks küll!?) või Marge Martini murule ja Anna Sui maketti asetatud töötoad või Tuulikki Tolli ühe märksõna ümber koondatud väljapanek. Mõned kujundlikumalt, nagu Iir Hermeliini lustakas fantaasiamaailm, mis ärkab ellu tema tööarvutil ja -laual, kui kunstnik teenitud und magab, või Liina Undi ja Triin Hoogi pliiatsitest seintega ruum, kus iga teravik ootab nõudlikult loojalt uue idee jäädvustamist. Mõned aga analüütilisemalt, otsides ise oma töödes ühisosa, nagu Silver Vahtre geomeetriline sissevaade või Kristi Lepiku maise (savi) ja taevaliku (kosmos) harmoonia otsingud. Ka Jaanus Laagrikülli makettide väljapanek, mis kulmineerub rikkaliku õhtusöögilauaga, kus toiduks vaid muld, andes nii kõigile tema esitletud töödele tumeda iroonia värvingu, mis muidu lavalt näitlejate ümbert nii puhtalt saali pole jõudnud.
Seejuures pole „27” pelk väljanäitus, sest enamik konteinereid on iseseisvad ruumiinstallatsioonid. Nii on Rosita Raua konteiner, kus fantaasiakujundustele annavad süvamõõtme tekstitsitaadid ja vaataja aktiivsest sekkumisest sündiv heli, ehk näituse kõige tihedamalt komponeeritud omamaailm, ning Silver Vahtre eneseanalüüs on mõistvas dialoogis kardinate taha peidetud üldistava omaväärtusega heli- ja videoinstallatsiooniga. Samuti pole „27” pelk sisekaemus, sest Iir Hermeliini klaviatuurirahvas sobib kokku võtma kogu meie valgekraede ühiskonda ning Liina Undi ja Triin Hoogi ähvardav pliiatsiarmee tuletab valusalt meelde, kui palju on maailmas jätkuvalt inimesi, kes käsu peale end relvastatuna üles rivistavad, heites endilt nii vaba tahte kui ka isiklikud mõtted. Teise kolmandiku „27” autorikonteineritest moodustavadki ruumi mõtestavad ja ruumielamust pakkuvad installatsioonid. Nende puhul polegi suurt vahet, kas kunstnik on oma varasemad tööd ruumi kaasa võtnud või mitte, sest inspiratsiooniallikast teose väärtus üldjuhul ei muutu.
Nele Soovälja liivapõranda ja lambilaega ruum toimib vastuoludel: pehme liiv jalge all ning hõõguvate lampide kuumus peaks tekitama õdusa olemise, kuid sadadele pirnidele vaatamata on ruum salapäraselt pime ning madala lae tõttu rusuv, mistõttu tahaks korraga võimalikult kaua ruumis püsida ja välja pääseda. Samalaadse elamuse pakub ka Liina Tepandi juurterägastikuga kaetud ruum: puidu lõhn kutsub loodusega taas üheks saama, kuid rõske külmus ja hämarus hoiatavad liigse uljuse eest ning tuletavad meelde, et looduses, nagu ka alateadvuses, on väga palju meile mõistetamatut ja ohtlikku, mis võib iga hetk oma võimu näidata. Ka Maret Tamme järjest kitsenev labürint, kus ainsaks heliks lapse hälin ja siseneja enda raskenevad hingetõmbed, on elamuslikult ärritav kogemus, kuid erinevalt Soovälja ning Tepandi ruumidest, mis sisenedes mõjuvad märksa väiksemana, kui väljast arvata võib, tundub Tamme konteiner seest suurem, kuid mitte sugugi vähem klaustrofoobiline. Eel­öeldu tõestab vaid seda, et samad mõõdud ei mõjuta kuidagi ruumi tunnetatavat suurust ega ka õhustikku, mis näiteks Epp Kubu konteineris (samuti looduslike materjalidega, kitsas ja pime) on oma veesilmale projitseeritud portreedega (nüüdisikoonidega) pigem pühalik kui rusuv ning Inga Varese installatsioonis, mille keskel viljateradest nool mustas ruumis, ehmatavalt vali. Ruumi suletud avatusega tegeleb ka Kristiina Põllu: tema lakke kinnitatud tuba avab end sinna suletuile eri kohti järjest välja valgustades ja nii pidevalt ruumi suurendades. Reili Evarti ja Liina Keevalliku tagasivaatelist portfooliot saab vaid akendest piiluda.
See, et stsenograafid kui lavaruumi loojad tegelevad ruumi mõõtmete ja õhustikuga, on ootuspärane ja huvitav, nagu seegi, et paljud võtavad kasutusele looduslikud materjalid, mida pikalt repertuaaris püsivate lavastuse kujundustes saab kasutada harva. See, et stsenograafid nagu meie lavastajadki tegelevad pigem omaenda kui päevakajaliste küsimustega, tuleb vist hinnata samuti ootuspäraseks. Lisaks mõnele eelkäsitletud autorile, kelle installatsioonid on muuhulgas avatud ka sotsiaalkriitilisele tõlgendusele, ning Liisi Eelmaa nutikale pärandi mõtestamisele jalgpallifolkloori kaudu, eristub ülejäänud näitusest valge varesena Arthur Arula prügist ehitatud pesal istuva luigega installatsioon, mis käsitleb otseselt inim- ja looduskeskkonna lepitamatut vastuolu.
Tulevastel näitustel on aktiivset dialoogi ümbritsevaga ehk rohkem ja ehk leitakse siis ka atraktiivsem vorm stsenograafia ajaloo tutvustamiseks, sest see näitusekolmandik, kus ekponeeriti vanameistreid, jäi teenimatult eelkirjeldatud installatsioonide varju. Mõistan kuraatori soovi lasta oma eelkäijate töödel vaatajat iseseisvalt kõnetada, kuid usun seejuures, et praegune publik saaks selle varamuga mängulisemas vormis parema kontakti.
Kirjutan seda kirglikus lootuses, et „27” ei jää ühekordseks ettevõtmiseks, vaid saab traditsiooniks. Miks mitte korraldada edaspidi näiteks Praha kvadriennaalil Eestit esindava teose leidmiseks konkurss, mille osalejate pakutuga saaks nagu nüüdse kobarinstallatsiooniga tutvuda ka avalikkus? Huvi- ja publikupuudust ei tohiks olla, sest laupäeva pärastlõunal, kui Tartus näitust külastasin, seisid konteinerite ees sõbralikult sabas koos nii emad väikeste lastega kui ka eelmisest piduööst toibuvad õlut libistavad noorsandid.

1 Olen teadlik, et osalt on tegemist merekonteineritega, kuid needki varjavad alati midagi ja üldjuhul linnapilti ei satu.
2 Autor kuulus küll selleaastase „Draama” loome­nõukokku, kuid näituse „27” ettevalmistamisega seotud polnud.