Juba neljakümne viiendat aastat järjest saavad igal kevadel Itaalia linnas Bolognas kokku lasteraamatukirjastajad üle maailma. Ja mitte ainult kirjastajad, see on ka autorite, illustraatorite, trükkalite, raamatumüüjate, autoriõiguste alal tegutsejate, tele- ja filmiprodutsentide kohtumispaik. Väike armas Bologna linn on neid inimesi messi ajal täis, hotellid broneeritakse järgmiseks aastaks kohe pärast messi lõppemist, kui järgmise aeg täpselt teada. Jaanuaris broneerima hakanuna saime oma nördimuseks kohad väga kaugele, sõna otseses mõttes linna teise otsa, ent seegi kauge hotell oli messikülalisi täis. Hommikul vara väljus shuttle-buss messile ja õhtul tõi hotelli tagasi. Lisaks minule ja Piret Rauale, kahele illustraatorile, kes me olime messikülalised IBBY (The International Board on Books for Young People) Eesti esindajatena sellel aastal, peatusid meie rõõmuks samas hotellis veel Tiritamme ja Tänapäeva kirjastuse esindajad. Nii et kui viimane buss linnast hotelli suunas väljus meie nördimuseks juba kell üheksa õhtul, siis oli vähemalt huvitav jagada koos hotelliõues sooja ilma nautides eesti kirjastajatega muljeid päeval nähtu üle.
Messikülastus tähendab nelja päeva tõsist tööd. Meie seekord ainult vaatasime, aga kirjastuste stendide juures vonklesid pikad järjekorrad illustraatoritest, kes ootasid võimalust tutvustada oma portfooliot; messi üks eesmärkidest ongi viia kokku kirjastajad ja illustraatorid üle maailma.
Mess hõlmab rohkem kui 20 000 ruutmeetrit näitusepinda, sel aastal oli väljas 1300 boksi kokku 66 maalt.
Eestil oma boksi kahjuks polnud. Lätil oli kirjastuste ühine boks ja kui seal vestlema hakkasime, selgus, et enne meie tulekut oli vesteldud leedulastega, kes olid väljas trükikoja boksiga (mida me kahjuks ei näinud). Lätlased olid selleks ajaks maha müünud mitu raamatut ja nende arvamus oli, et boks on hotelliga võrreldes odav. Eesti esindajad, kellega vestlesime, väitsid vastupidi, et boksi rentimine on üüratult kallis. Mine võta kinni. Eestit esindasid kolm raamatut IBBY rahvusvahelisel stendil ja kohvriga ringi käiv ning tutvustavaid materjale jagav Ilvi Liive Eesti Kirjanduse Teabekeskusest.
Ja muidugi Piret Raud, kelle tööd olid valitud rahvusvahelisele illustraatorite näitusele. See oli üldse esimene kord, kus eesti illustraatori tööd olid žüriisõelast näitusele pääsenud. Messikeskuse ees lehvisid osalevate maade lipud – ja ma usun, et Eesti lipp oli seekord teiste hulgas just sellepärast, et meie osavõtt tähendas Piret Raua tööde väljapanekut illustraatorite näitusel.
Illustraatorite näitust korraldatakse messil 1967. aastast saadik, 2007. aastal valis žürii 58 maa 2653 osavõtusoovija seast välja 85 illustraatorit ja nad kõik olid võrdsed võitjad, keda näituse avamisel tutvustati ja autasustati. Kohale oli tulnud üle poole, paljud valitud kunstnikest olid väga noored, nende sünniaasta jääb juba 1980ndatesse. Palju oli näitusele valitud Prantsusmaa, Saksa ja Jaapani illustraatorite töid, erinevad stiilid ja laadid olid näitusežürii sõnul maailma paremik, uusimad trendid lasteraamatuillustratsioonis.
Näituse aukülaline oli saksa illustraator Wolf Erlbruch. Eraldi oli välja pandud prantsuskeelse Belgia (Valloonia-Brüssel) lasteraamatuillustratsioonist näitus, nemad olid messi kutsutud aukülalised.
Lisaks illustraatoritele oli välja valitud kümme kõige paremat raamatut, neid võis näha raamatupoodides ja näitusel Bologna Ragazzi Award’i ülikooli raamatukogus, kus olid ühtlasi eksponeeritud viimase neljakümne aasta parimad raamatud. Leidsin sealt ühe Ida-Saksa raamatu, mille olin ERKI tudengina 80ndate aastate keskel Lugemisvara raamatupoest ostnud, ja mitmeid uuemaid, mis olid uudse välimusega muu maailma raamatupoodides viimastel aastatel silma jäänud.
Bologna mess on pildiraamatu mess. Seal ostetakse raamatuid illustratsioonide, mitte jutu pärast. Ja pakutav ongi eelkõige pildiraamat, valdavalt väikestele lastele, aga mitte ainult. Messilt leiab muidugi kõike: huvitavat kunstnikutööd ja magusat kitši, kindlasti saab pildi valitsevatest trendidest. Eestis leiab raamatupoodidest paraku seda tüüpi raamatuid vähe, kirjastajad ütlevad, et meie inimesed tahavad juttu, et pildiraamat, ja eriti trendikas, eriline, ei müü. Eks seal on oma osa Eesti väiksusel, aga usun, et tõeliselt ilusa lasteraamatu tunneb ära ka mitte kunstisõbrast lapsevanem, ja lapse visuaalsel harimisel on sellistel raamatutel kindlasti täita tänuväärne roll. Ootan väga, et tuleks juurde eesti illustraatorite pildiraamatuid, mida muule maailmale pakkuda, aga suuremat valikut välismaisest paremikust. Messil igatahes oli, mille hulgast valida ja millest vaimustuda.