Itta armunud soome autorIga debüütteos on tähelepanu väärt. Ka Ari Lanto “Itta armunud”. Lõpuks annavad need ju informatsiooni, mida mõtlevad kirjanduse uue põlvkonna esindajad, isegi kui esikteos kohe “silda ei vii”. Märkasin Ari Lanto raamatut poeaknal juba ammu, võib-olla ka oma Ida-huvi tõttu, ja mõtlesin, et näe, üks soomlane ka Itta armunud. Võib-olla seepärast ma seda raamatut ka kohe vaatamata ei tõtanud ja lahti ei löönud. Sest ei jõua ju kõigega kursis olla, näiteks sellega, mida mõtleb üks soomlane Idast. Algupärase Eesti teose vastu, kui oleksin seda kohe algul teadvustanud, olnuks huvi ilmselt suurem.

Niipalju siis sellest, mis juhtub, kui nimi tekitab väära informatsioonivälja. Kuigi Ari on Soomes ülilevinud mehenimi, on antud juhul tegemist siiski Eesti noore naissoost autoriga, kes on valinud endale sellise pseudonüümi tähendusseoste pärast jaapani keelega, kus “ari” tähendab autori kinnitusel sipelgat.

Idahuvilisest tudengi mõttemaailmŽanrilt võiks “Itta armunud” liigitada üliõpilasromaaniks. See kõneleb teoloogiatudengi tegemistest kuskil nimetus linnas, kuid kirjelduste järgi võib siiski ära tunda Tartu. Interneti otsingusüsteem pakub välja ka ühe Lanto-nimelise tudengi Tartu teoloogia akadeemia 2000. aasta lõpetajate hulgas. Kuid jäägu autorile endale õigus oma pseudonüümi taga peituv isik avalikustada või seda mitte teha.

Romaan on huvipakkuv just selle poolest, et vaatab idahuvilisest teoloogiatudengi mõttemaailma. Vähemasti mulle ei meenu, et lähiminevikus oleks selliseid sissevaateid tehtud. See on karske, puritaanlik ja eluterve; romaanis ei ole midagi pahelist, see ei flirdi noortekirjanduses levinud müügiartiklitega nagu seks, kuritegevus ja ropendamine, mis on üsna levinud ka tänaste noorte naiste kirjanduses. Mulle on Lanto elujaatav ja optimistlik eluhoiak igati vastuvõetav. 

Käivitavaks intriigiks on hõbepaberist volditud kaelakee, mis peategelasele Hannale postitsi koju saabub. Kuna saatja aadress puudub, tekitab see küsimuse, kes on see tundmatu austaja, kes selle Hannale läkitas, ja mis on kogu asja tagamõte. Küsimus leiab vastuse alles romaani lõpus, nagu igati kohane põnevust kruvivale süžeele, milles võib ju kujutella ka davincikoodilikku salapära. Tõsi küll, õige pisut. Kokkuvõttes  mõjub selline intriig lõpuks ikkagi (tütar)lapseliku naiivsusena. 

Peamine tegevus keskendub Hanna ja tema sõbrannade/sõprade igapäevastele toimetustele, õppimisele, eksamitele. Keskse liini moodustab Hanna  platooniline armastus provintsilinna eksinud jaapanlase Ichiro vastu, kes koostab jaapanikeelset turismiteatmikku Eesti kohta. Kuna Hanna on huvitatud jaapani keelest ja kultuurist, aga ka heebrea keelest, siis ilmutab raamatu pealkirjas end ka teatud mitmetähenduslikkus: see pole ainult armastus ida kultuuri vastu, vaid samuti konkreetne kiindumus jaapani mehesse. Tahes-tahmata meenub Heino Kiige erootilise tonaalsusega romaan “Mind armastas jaapanlanna”, kuid neid kahte võrrelda on ilmselt raske, sest Lanto romaanis erootika kui niisugune puudub. Pigem iseloomustab seda kahe võõra kultuuri suutmatus leida kokkupuutepunkte ning sellest tulenev abitus ja kontaktitus. Kuid samas on see kõik vägagi usutav: jaapani kultuurile omaselt näib Ichiro ilmutavat teise soopoole suhtes nii suurt respekti, et ta isegi ei ürita Hannale läheneda, sest mingiteks pikemaajalisteks suheteks näib olukord olevat lootusetu – neid lahutab nii kultuuriline kui ka geograafiline igavik. Et jaapanlane Hannat ikkagi (vist?) armastab, selgub alles romaani lõpus Hannale saadetud luuletusest.

Kulg eluhoovuste pindmistes kihtidesNii nagu Hanna ja Ichiro suhted kulgevad hillitsetuna kuskil pealispinnal, ilma suuremate heitluste ja kirgedeta, nii arenevad ka teiste tegelaste suhted. Tegelaste argised toimetused ja dialoogid ei üritagi tungida kuhugi sügavamale. Me ei saa ei Hannast ega ka teistest kuigi palju teada – mida nad siis ikkagi mõtlevad või mis neid sisimas vaevab. Peale selle muidugi, et naine igatseb meest ja mees igatseb naist:  Hanna igatseb Ichirot, Pent igatseb Hannat, Aet igatseb Andot, Ott igatseb Kaili. Asja saab vaid viimasest paarist. Üldiselt aga ilmutab end romaani tegelastes ikka seesama kulg eluhoovuste pindmistes kihtides, kus ei tärka ega idane suurt midagi. Erandiks ehk Hannasse armunud Pent, kes kirjutab luuletusi ja kes Hanna poolt tõrjutuna ilmutab ka mõnevõrra tugevamaid emotsioone.  Vist koguni nutab. See episood küllap ongi raamatu kõige mõjuvam, selles on natukenegi hinge valusalt puudutavat elu. Nii nagu seda on tsipake ka viimastes stseenides, kus Hanna jõuab veendumusele, et Ichiroga ei tule tal midagi välja.

Ma ei tea, kas on õige öelda, mida üks autor peaks tegema, või tuleks siiski piirduda sellega, mis olemas on? Aga lõpuks tahaks ju, et meie kirjanduse uustulnukail läheks hästi, et nad ei kaotaks kirjutamise julgust ja edasi pingutaksid, et leida oma isikupärane stiil ja vabaneda kartusest iseenda ja ka teiste inimeste sisse vaadata. Sest kõik huvitav on ikkagi seal pealispinna all, teadvuse süvahoovustes. Õigupoolest jäävad ju ka teoloogilised arutlused romaanis vägagi tagasihoidlikuks ja polegi täpselt aru saada, kui usklik Hanna ikkagi on või kas üldse on. Siingi jääb kõik vaid häguse aimatavuse piirimaile. Hea kirjandus sünnib enamasti aga seal, kus autor ei pelga end avada ja söandab omaenda hingeheitlused üle kanda oma tegelastesse, neid kunsti vahenditega pigem võimendades kui summutades. Teatud hulk ekshibitsionismi on tänapäeva (kunst)kirjanduses ilmselt paratamatu. Mõistagi ei ole ei enda ega ka teiste avamine kerge, eriti kui tegemist on autobiograafilise teosega, mille tegelastel on tõenäoliselt ka äratuntavad prototüübid.

Romaanile lisab mõnevõrra värvi vihjamine jaapani kultuurile, see ilmneb eelkõige peatükkide pealkirjades, milleks on kuude jaapanikeelsed nimetused: hazuki, nagatsuki, kannazuki jne, mis tekitavad teatud poeetilisuse taju. Ja miks ka mitte, kujundite eesmärk on ju luua mitmetasandilist tunnetust, suurendada teksti ambivalentsust jne, kuid  iseküsimus, kas see antud juhul tööle hakkab. Pigem mõjuvad need kuude nimetused võõrkehadena, side jaapani kultuuriga on liiga nõrk ja vähe põhjendatud. Ka jaapanlane Ichiro ilmub teosesse pikkamisi ja omandab olulise rolli alles romaani teises pooles. Tegevus kulmineerub lõpus, kus kõik ühtaegu just nagu katkeb ja kestab ometi edasi. Seetõttu on lõpp pigem novellilik ja ega paku romaanile kohaselt lõpplahendust. Mõeldav olnuks ka lugejahuvi tekitava kollisiooni loomine kohe algul ja kulminatsiooni paigutamine sinna, kuhu see üldjuhul kuulub – romaani keskpaika. Praegu tekitab romaan venimise tunde, et lõppeda just seal, kus asi huvitavaks läheb. Kui aga kõik pea peale pöörata ja käivitada näiteks sündmused lõpust, siis võib-olla saaks mõistetavaks ka tegelaste sisutu sekeldamine – siis peegeldaks see ehk mingit eksistentsiaalset tühjusetunnet? Kuid mõistagi ei saa autorile mingeid eesmärke väljastpoolt külge pookida. Iga autor peaks leidma omaenda isikupärase tee. Loodan väga, et Ari Lantol see õnnestub.