Öeldes, et demokraatia on vastuolus loodusega, ei pea ma silmas selle lause banaalset sisu; mitte selles pole asi, et teadaolevalt on demokraatia võõras lindudele, kassidele ja bakteritele; ega selleski, et inimlik loomus, kui sellisest asjast võib kõnelda, kaldub konflikti puhul kasutama pigem vägivalda kui läbirääkimisi. Öeldes, et demokraatia on looduse- või loomuvastane, tahan lühidalt sõnastada oletuse, et need inimlikud institutsioonid, mis tekivad spontaanselt, planeerimata, ei loo demokraatiat, pigem isegi instinktiivselt tõrjuvad seda.
Demokraatia on vahend, millega lahendatakse inimestevahelisi konflikte – vahel neid likvideerides, vahel pehmendades – ilma vägivalda kasutamata. Selline lahendustee sisaldab arusaama, et see on kasulik ja et sellest loobumine ehk türannia tooks endaga kaasa palju rohkem häda ja kannatusi, pealegi ei nõua demokraatia toimimiseks mingeid doktriine ega ideoloogiaid.
Arvatavasti võib jõuda üksmeelele demokraatia kolme põhielemendi osas.
Esiteks mehhanismid, tänu millele on poliitilise eliidi tähendus ja mõju ühiskonna elule enam-vähem proportsioonis selle toetusega, mis on neil rahva hulgas.
Teiseks seadusandlus, mis toimib reaalselt, ehk õigusriik oma mehhanismidega, tänu millele inimesed teavad tähtsaid reegleid, millega peavad arvestama, teavad, mis on lubatud ja mis keelatud, seadused on selged, õigusemõistmine aga sõltumatu täidesaatvast võimust. Õigusriigi mõiste ei sisaldu küll esimeses tingimuses, aga empiiriliselt on need ilmselgelt omavahel seotud. Kui valitseb kaos, kui seadused ei toimi, kui kodanik ei tea, mida oodata eliidilt, siis kukuks selle eliidi valimise süsteem kiiresti kokku. Valimiste institutsioon variseb kokku või on vaid iseenda paroodia seal, kus seadused ei toimi, kus valitsejad ei pea seadust järgima. Selle kohta võiks tuua hulganisti näiteid.
Kolmandaks teatud põhilised kodanikuõigused, eriti õigus oma arvamust avalikult väljendada, õigus riigis ringi liikuda, õigus eraomandile ja selle kaitsele, õigus kaitsele omavoliliste vahistamiste ja piinamiste eest, õigus usuvabadusele või õigus olla uskumata, õigus privaatsusele ehk siis muu hulgas ka suvalisele seksuaalkäitumisele, kui tegu pole vägivalla, laste ärakasutamise ega verepilastusega. Nende õiguste nimekiri on muidugi vaieldav, tuleb ainult tähele panna, et kerge on ette kujutada (või osutada) süsteemi, kus seadused on selged ja neid järgitakse, aga inimesi mõistetakse surma abielurikkumise või valitsevast religioonist lahtiütlemise pärast, nagu mõnel islamimaal, või siis peavad inimesed järgima rassilist segregatsiooni. Sõnavabadus on kõige selgem poliitilise demokraatia toimimise tingimus.
On kaks inimelu vormi, mida ülekantud tähenduses võiks pidada looduse loominguks, nimelt selles osas, et need pole planeeritud, vaid tekivad spontaanselt: etniline olemine (rahvas või hõim) ning religioon. Demokraatia ohustab mõlemat ja mõlemad püüavad end selle ohu eest kaitsta. Võtame nüüd jutuks vaid esimese.
Rahvas, nagu iga looduse loome, kannab endas enesealalhoiuinstinkti (conatus ad suum esse conservandum): tahab kesta ja tahab olla tugev. Demokraatias eristatakse inimesi vanuse (mitmed õigused saadakse alles teatud vanuses), mitte etniliste kriteeriumide järgi: rahvusliku kuulumise koha pealt on demokraatia ükskõikne. Demokraatia organiseerib riiki, aga rahvus tahab, et riik oleks tema tööriist, samal ajal ei saa demokraatlik riik olla rahvuse, vaid üksnes kodanike ühishuvide tööriist. See rahvusele ei meeldi. Rahvus pole ilmtingimata kõigi teiste rahvuste vaenlane – ehkki Euroopas, rääkimata juba Aafrikast või Aasiast, on raske leida naaberrahvaid, kel poleks omavahelist pikka konfliktide ja võitluste ajalugu –, aga vaistlikult ei armasta ta neid rahvusi, kes elavad “tema” territooriumil, see on etnilisi vähemusi. Demokraatia seisukohalt on etnilised vähemused märkamatud või siis nii palju märgatavad, kui palju rahvus ise ja need etnilised vähemused põhjustavad probleeme. Rahvus kujutab endale ette, et Jumal või loodus on talle eraldanud territooriumi ja teised võivad sellel territooriumil elada – kui neid ei ole liiga palju – ainult rahvuse armust, mis võib iga hetk otsa saada. Rahvus arvab, et vähemused röövivad teda, sest kui on mingeid varasid, siis kuuluvad need varad rahvusele. Nii on igasugused demokraatlikud institutsioonid oht rahvusele: kodanike võrdsus poliitikaelus, seega siis ka võimuorganite valimisel; võrdne õigus eraomandile, samuti sõnavabadus, sest sõna võib kasutada – ja kasutatakse – rahvuse või tema eneseusu naeruvääristamiseks haritud inimeste poolt, aga haritud mõistavad teisi kultuure paremini kui harimatud, seega on ka vastuvõtlikumad kosmopoliitilistele vaadetele. Rahvus nõuab tsensuuri. Demokraatia nõrgestab rahvust, aga rahvusele, nagu igale olemisele, kollektiivsele või individuaalsele, ei meeldi olla nõrk. Rahvus ei pea vajama ideoloogiat, ise olemisest talle vahel piisab, aga ideoloogia võib rahvus hõlpsasti luua, kui on vaja, ja enamasti on ikka vaja.
Nii skemaatilisele kirjeldusele on kerge esitada vastuväiteid. Võib küsida: “Kuidas nii, kas ei ole siis eri rahvused ajaloo jooksul ühel territooriumil pikemalt koos eksisteerinud ilma tapatalgute, pogrommide ja sõdadeta, näiteks kas või Poolas, kas või Suurbritannias? Kas on siis tõsi, et rahvus loob pelgalt oma olemasolu faktiga ähvardavaid, vihast nõretavaid natsionalistlikke ideoloogiaid? Kas pole olnud palju inimesi, kes on uhked oma rahvuse üle ja tõelised patrioodid, aga sellepärast üldse mitte veel teiste rahvuste vaenlased, seda enam demokraatia vaenlased? Ja kas ei mäleta Euroopa 1848. aastat, kui “demokraatlik põhimõte” ja “rahvuslik põhimõte” tegutsesid käsikäes ja toetasid üksteist?”
Kõigile neile küsimustele on vastuseks: jah, me teame sõbraliku kooseksisteerimise perioode; ei, rahvuse olemasolu ei tekita veel automaatselt natsionalismi; jah, suur hulk inimesi armastab nii oma rahvust kui ka demokraatiat; jah, demokraatlikud institutsioonid on tugevalt juurdunud rahvusriikides; jah, oli aasta 1848.
See kõik on tõsi, aga sellest hoolimata ei saa me piirduda targa järeldusega: kord on nii ja kord on naa. Arvan endiselt, et demokraatia ohustab rahvust ja rahvus ohustab demokraatiat (pange tähele: ma ei ütle, et “poolakad” või “prantslased” või “juudid”, ma ei ütle ka, et iga rahvus; kui ma ütlen “rahvus”, siis pean silmas rahvuse essentsi, aristoteleslikult, mitte aga empiiriliselt rahvuse ilminguid, mida pärast võiks “üldistada”).
Püüdlused rahvusliku eneseteostuse ja demokraatliku korra poole on positiivselt korrelatsioonis seal, kus rahvus on alistatud võõra võimu poolt ega saa oma püüdlusi väljendada ning kus ka demokraatlikud institutsioonid on hävitatud. Näiteks Nõukogude protektoraatide juhtum Euroopas; kõige kasulikum lahendus ongi rahvusliku sõltumatuse ja demokraatia samaaegne saavutamine. Teisest küljest vabanesid mõned Aafrika riigid kolonisaatoritest ja kehtestasid kohalike hõimujuhtide türannia, mis oli palju rõhuvam kui kolonisaatorite valitsused; samamoodi läks mõnes Kesk-Aasia vabariigis, mis olid olnud Nõukogude kolooniad. Iseseisvas riigis on despootlik võim muidugi võimalik, aga alistatud riigis on see möödapääsmatu, sest sõltuvus on peale surutud.
Et peaaegu kõigis riikides on radikaal-natsionalistlikke liikumisi, mis vihkavad “võõramaalasi”, seda teab igaüks. Need on erineva mõjujõuga ja esindavad tavaliselt elanikkonna väikest osa (kõige tugevamad tunduvad need praegu olevat Venemaal). Võib aga küsida: meil on Inglise jalgpallihuligaanid, Saksa neonatsid, kes põletavad türklaste maju, Põhja-Iiri terroristid, kes ikka ei taha terrorist loobuda, vihased “tõelised poolakad”, kes käsivad tattninadel seintele kirjutada näiteks “juudid gaasikambrisse”, juudi ekstremistid, kes on valmis terroriks, et teha teoks oma unistus “su
urest Iisraelist” palestiinlaste hävitamise või väljasaatmisega; miks aga peaksime kõiki neid haigusi pidama “rahvusliku idee” või “rahvusliku põhimõtte” väljenduseks, kuna on teada, et tegemist on tavaliselt kvaasifašistlike jõukudega, seal aga, kus toimivad demokraatlikud institutsioonid, ei taha suurem osa inimesi neid institutsioone üldse hävitada?
See on tegelikult nende arutluste tähtsaim küsimus, vastus võiks aga olla selline: ei, pole mingit põhjust – hoidku Jumal – pidada selliste fanaatiliste matside jõuke rahvusliku olemise tegelikuks mõtteks. On kindel, et kui nad peaksid mingitel põhjustel tugevnema, siis ei ole nad õnnetuseks mitte üksnes demokraatiale vaid ka rahvuse huvidele. Tegu ei ole siiski lihtsalt patoloogilise paisega, vaid rahvus loob nad ise, kui tunneb end ohustatuna kas demokraatia või mingite muude asjaolude poolt. Kunagi pole ette teada, millal ja millistes oludes võib see kasvada monstrumlike mõõtmeteni, aga välistatud see pole; Euroopa XX sajandi ajalugu pakub selle kohta ilmekat tõestusmaterjali.
Ohutunnet ei põhjusta aga ainult sõjad ja agressioonid. Lihtne näide: sõjajärgsetel aastatel asustati Eestisse ja Lätisse järjest juurde venelasi, kindlasti lootuses, et lõpuks need väikesed rahvad lahustuvad ja kaovad vene massi sisse. See oli sihilik poliitika ja mõlemad Balti riigid leidsid end impeeriumi lagunedes silmitsi neile vägisi kaela saadetud migrantide massiga. Õnneks ei läinud massiliste väljasaatmisteni; kui aga eestlased nõuavad, et venelased peavad kodanikuks saamiseks õppima ära eesti keele, kas võib siis sellist nõuet pidada talumatuks natsionalistlikuks ekstravagantsuseks? Võõramaalasi, kes on tulnud elama Suurbritanniasse, ei pea veenma ega sundima, et nad õpiksid ära inglise keele, nad teavad ise, et see on hädavajalik, aga kui venelased Eestis ei taha õppida selle maa keelt, siis on see ju elav tõend selle kohta, et nad on endiselt oma imperialistlike unelmate kammitsas.
Ja mida öelda hiinlaste okupeeritud Tiibeti kohta? Ühe vanema järjepideva elava kultuuri kantsis on valitsuse saadetud hiinlasi kindlasti juba rohkem kui põlisrahvast. Despootlik Pekingi valitsus võiks kindlasti kergesti korraldada referendumi, mille käigus Tiibeti elanikkonna enamus hääletaks entusiastlikult Hiina okupatsiooni poolt. Kas see oleks siis rahvusliku enesemääramise näide?
Näeme nende lihtsate näidete varal, kui kahetähenduslik on rahvusliku enesemääramise probleem meie ajal ja kuidas aastakümned türanliku valitsuse all võivad sellest enesemääramisest teha paroodia.
Kui ma ütlen, et demokraatia on vastuolus loodusega, siis ei tähenda see, et demokraatial oleks õigus või et loodusel oleks õigus. Ei üks ega teine pole täpne ilma piiranguteta. Tavaliselt on demokraatial – enamuse huvi mõttes – õigus, aga ometi, kui vaadata toodud näiteid, siis mitte alati, sest kui näiteks demokraatia saabub pärast pikaaegset türanniat, siis võib õigus olla rahvuslikul põhimõttel.
Vaatame mõlemas suunas. Rahvus kui looduse loodu eksisteerib ja tal on õigus eksisteerida: samamoodi võib üksik inimene eksisteerida sel põhjusel, et ta on olemas; muid põhjusi pole vaja. Kui rahvus tunneb end ohustatuna, toodab ta kaitsvaid antikehasid, mis võivad demokraatliku korra suhtes olla ähvardavad ja tõrjuvad. Sellest ei saa aga veel järeldada, et midagi kurja oleks rahvuse enda eksisteerimises ja et oleks parem, kui demokraatlikud institutsioonid juuriksid irratsionaalse rahvuslikkuse välja. Ei, rahvus annab inimhingele energiat, rahvus on looduse või Jumala ilus leiutis ja tänu sellele leiutisele on inimkond mitmepalgeline ja selle mitmepalgelisuse tõttu ka elujõuline. Kiidame paljusust, kiidame erinevusi. Pole mõtet tunda muret, et ühiskonnas toimivad põhimõtted on omavahel vastuolus ja et need vastuolud kätkevad endas kohutavaid ohtusid – me ei saa sinna midagi parata.
Palju inimesi juurdleb tänapäeval selle üle, kuidas ja miks on nii, et koos globaliseerumisega, liikumisega ühtse Euroopa poole, kõigi kosmopoliitlike jõududega kasvavad ka – vahel hukatuslikud – natsionalism ja separatism. Kindel on igal juhul, et inimesed ei taha elada rahvusteta maailmas, et nad vajavad etnilist või hõimukodu, millesse kuuluda, ja kui nad näevad või arvavad, et keegi tahab neilt selle kodu ära võtta – kas või rahumeelselt, ilma vägivalla ja sõjata –, on meeleheitel ja mõnedki neist on valmis kasutama terrorit, et kaitsta lukkukeeratud kodu. Maailmas pole ainult rohkesti rahvusvahelisi ja globaalseid institutsioone, on ka palju inimesi, kes funktsioneerivad rahvusvahelises ruumis ja tunnevad end selles hästi. Vahel tundub, et poliitiline ja majanduslik globaliseerumine suundub vääramatult edasi, kas või informatsiooni ja kommunikatsioonivahendite pöördumatu globaliseerumisega. Kuid vahel tundub, et natsionalismil on küllalt jõudu, et tõugata inimkond uutesse sõdadesse ja tapatalgutesse (seda on ju ka näha, praegu küll lokaalsel skaalal) ning lõhkuda need kosmopoliitilised ehitised. Nii üks kui teine tundub võimalik. Triviaalne moraal: tuleb valvsalt analüüsida rahvuslike kirgede ehk kõige kurjakuulutavamalt kõlavaid signaale ja vajadusel tuleb demokraatlikel institutsioonidel neid rahvuslikke kirgi ka vaos hoida; võimalik, et eriti ohtlike juhtumite korral kasutatakse sel eesmärgil vahendeid, mille demokraatlik legitiimsus on kahtlane.