Alustan pealkirjas esitatud küsimusele vastamist Ameerika filosoofia hetkepildiga. Scott Soames on väitis oma artiklis “Analüütiline filosoofia Ameerikas” järgmist: “Keskenduda ainult Ameerika Ühendriikidele tähendab petlikult eeldada, et on olemas ainuomaselt ameerikalik filosoofiakogukond oma äratuntava filosoofiaga. Seda pole. … Ameerika on selle kogukonna keskpunkt, kuid asukoht ei määra siinset filosoofiat.”; “Kogu USAs praktiseeritava filosoofia üldine tase näib olevat kõrgem kui kunagi varem. Mis on aga tõeliselt hämmastav, on filosoofide juurdekasv. … Ameerika Filosoofia Assotsiatsiooni sõnul kasvas selle liikmeskond 747-lt 1940. aastal 5125ni 1980. aastal. … 2000. aastal oli see 10 474.”
Soames näib väitvat, et praeguse ameerika filosoofia juures ei ole midagi sisuliselt eripärast, sest enamik kogu maailma professionaalsetest filosoofidest lihtsalt elab ja töötab Ameerikas. Ehk ei ole “ameerika filosoofia” enam kasulik kategooria, vaid sarnaneb ülemaailmselt kasutatava mõistega “ameerika ärimudel”.
Kui asjad on tõesti nii, siis selleks, et saada vähimatki aimu sellest, mis on ameerika filosoofia, peame vaatama ajalukku. Kogumiku “Blackwell Guide to American Philosophy” (2004) arvustaja kirjutab: “Väga abstraktselt kõneledes on ameerika filosoofia filosofeerimisviis, mis pärineb Ameerikast ja mille peamised tunnusjooned tulenevad tema päritolust. Mitte kõik filosoofid Ameerikas ei tegutse ameerika filosoofia raames, nagu ka kõik filosoofid Hiinas hiina filosoofia raames.”
Kui tuleb leida mingi ameerikalik filosofeerimisviis, siis on peamiseks kandidaadiks pragmatism, mida on tüüpiliselt defineeritud järgmiselt: “Pragmatism on Ameerikas kujunenud filosoofiakoolkond, mille kohaselt on nii iga idee tähendus kui ka tõde selle praktilise tulemuse funktsioon. Pragmatismi aluseks on tugev antiabsolutism: veendumus, et kõiki põhimõtteid tuleb vaadelda kui pooleli olevaid hüpoteese, mitte kui metafüüsilisi siduvaid aksioome.”
Teine moodus on mõelda pragmatismist kui defineerivast teadmisest/tõest, tehes seda nende stabiilsete vaatepunktide abil, mis koonduvad mingis “uurimise lõpp-punkti” ideaalis. Seega heidab see lähenemine kõrvale realistliku arusaama, mis hõlmab meile põhimõtteliselt kättesaamatuid tõdesid. Kuid samas ei võeta omaks ka relativistlikku pessimismi objektiivsuse suhtes.
Kuidas sobitub pragmatism ameerika filosoofia kirjeldamisse ajaloolisest perspektiivist? Jaotan oma arutelu ameerika filosoofia ajaloo üle kolme peatükki.
(i) Enne XIX sajandit
Üks viis pragmatismi ameerikalikkust mõista on otsida üles selle ajaloolised juured ühelt poolt Ameerika indiaanlaste mõtlemises ja teiselt poolt Euroopa asunike reaktsioonis kolonialismile. Raamatus “Native Pragmatism” (2001, lk 3) kirjeldab Scott Pratt “koloniaalset suhtumist” kui “üht kindlat maailma mõistmise viisi, mis taandab tähenduse ühe tõdede hulga ja ühe väärtuste hierarhiani”. Ta väidab, et praktikas kipub see viima “väljajätmiseni, sallimatuseni ja püüeteni elimineerida erinevusi.”
“Sellele domineerimise loogikale vastandus kohalik suhtumine, mida iseloomustas pühendumine suhtlemisele, pluralismile, kogukonnale ja kasvule ning mille lõid ümberasunud inimesed, kes olid vastu koloniaalsele suhtumisele ja kellest sai osa pikaajalises intellektuaalses traditsioonis, mis hõlmab klassikalist pragmatismi, antirassismi ja feminismi.”
Nagu viitab Scotti raamatu pealkiri, on tema põhieesmärk siduda pragmatismi ameerikalik olemus Ameerika indiaanlaste mõtlemisega. Ühtlasi püüab ta näidata, kuidas Euroopa asunikud, võttes omaks selle mõtlemise “antikoloniaalsed” jooned, said luua selle euroopaliku versiooni, mis pööras selja (tollase) Euroopa peavoolu põhielementidele.
(ii) XIX sajand kuni XX sajandi algus
Seda perioodi peetakse üldiselt “klassikalise” pragmatismi kõrgpunktiks. Nagu juba mainitud, seob klassikaline pragmatism tõe ja tähenduse praktiliste tulemustega. See on julgustanud mõningaid ajaloolasi kirjeldama teist seost ameerikalikkusega, seost, mis on eelkõige kultuuriline, mitte ajalooline. Näiteks raadiosaates “Filosoofia jutud” öeldi hiljuti:
“Sõnapaaril “ameerika pragmatism” on kahene tähendus, kuivõrd nii nimetatud filosoofiakoolkond kui tavaline ameeriklane näivad olevat rohkem huvitatud sellest, et asjad tehtud saaksid, ja tegevuse tulemustest kui abstraktsetest teooriatest, mis ei innusta tegudele.”
See näitab teist pragmatismi oletatava ameerikalikkuseni jõudmise viisi, keskendudes selle seotusele ameerika kultuuriga. Kui see on tõsi, võiks põhimõtteliselt pragmatismi defineerida kui midagi olemuslikult ameerikalikku.
(iii) XX sajand
Mis on juhtunud ameerika filosoofiaga viimase saja aasta jooksul? Pragmatism pole tänapäeva ameerika filosoofiaosakondadest kadunud, kuid pole ka enam sama domineeriv jõud kui sada aastat tagasi. Kolmas peatükk käesoleval väga subjektiivsel ameerika filosoofilise mõtlemise trajektooril on postpragmatismi periood, mida iseloomustab eelkõige analüütilise filosoofia tõus.
Scott Soames väidab, et analüütilist filosoofiat “iseloomustab teaduse ja terve mõistuse austus, usk loogika ja keele olulisusse filosoofias, rõhuasetus argumentatsiooni täpsusel ja selgusel, kahtlused a priori metafüüsika suhtes ning tõe ja teadmise eesmärkide eelistamine inspiratsioonile, moraalsele ülendusele ja vaimsele trööstile.”
Oleks huvitav võrrelda kahte kirjanduses leiduvat seletust analüütilise filosoofia tõusule.
Seletus 1 [väline]
Soames: “Analüütilise filosoofia kujunemist Ameerikas tähistas eelkõige kolm sündmust. (i) juhtivate loogikute, teadusfilosoofide, loogiliste positivistide ja teiste analüütiliste filosoofide saabumine Euroopast (1930ndatel), (ii) Quine’i juhitud Harvardi osakonna ümberkujundamine 1950ndatel ja 60ndatel ning (iii) suur sõjajärgne laienemine Ameerika kõrghariduses, mis tähendas ka märkimisväärset filosoofide väljavoolu Ühendkuningriigist Ühendriikidesse.”
Tähistasin selle sõnaga “väline”, sest keskmes on välise mõjud. Mõnes mõttes on see ajalooline lugu, olgugi et lugu, mida juhtisid indiviidid.
Seletus 2 [sisemine]
Teine võimalus jutustada analüütilise filosoofia kujunemise lugu Ameerikas on teha seda lähtuvalt ajalooliselt filosoofiaga ühendatud distsipliinide eraldumisest.
Mackey (2003): “Kui filosoofia oli kord lõdvendanud sidemeid, mis köitsid teda teoloogiaga, kui teadused nagu psühholoogia, mis olid algselt osa filosoofiast, olid kuulutanud end iseseisvaks ja läinud oma teed … pidid filosoofid leidma endale uue identiteedi.”
Seda on vaadeldud ka kui filosoofia ja laiema kultuuri vahelise seose olemust muutvat protsessi ehk Mackey sõnul: “Filosoofia kui üksikisiku moraali ja avaliku poliitika nõustaja rolli on üle võtnud psühhoanalüüs, majandus, sotsioloogia ja politoloogia… .” Viimane väide seondub eespool tsiteeritud Soamesi sõnastatud arvamusega, et analüütiline filosoofia eelistab tõde “inspiratsioonile, moraalsele ülendusele ja vaimsele trööstile”.
Oleme nüüd näinud kahte viisi, kuidas on iseloomustatud postpragmatistliku analüütilise filosoofia tõusu: üks indiviididest lähtuv ja ajalooline (väline), teine distsipliinist lähtuv ja kontseptuaalne (sisemine). Kuid tagaplaanil hiilib siin veel üks potentsiaalne lähenemisviis ja see põhineb binaarsel vastandusel ühe teise mõjuka filosoofilise traditsiooniga, nimelt kontinentaalse filosoofiaga.
Kontinentaalsele filosoofiale on raske leida ühest iseloomustust, mis seletab ka selle alla lahterdatud erinevate lähenemisviiside pikka nimekirja (fenomenoloogia, eksistentsialism, hermeneutika, strukturalism, poststrukturalism, postmodernism,
posthumanism, dekonstruktsionism, prantsuse feminism, Frankfurdi koolkonna kriitiline teooria, saksa idealism, mõningad marksismi vormid, ning Søren Kierkegaardi ja Friedrich Nietzsche tööd). Samuti võib olla tõsi, et enamik õpetlasi, kes tegutsevad kontinentaalse filosoofia raames, ei tee seda Euroopa kontinendil, vaid Ühendriikides.
Niisiis on viimase saja aasta jooksul ilmnenud teatav jagunemine kahe filosoofiakoolkonna vahel. Suurem osa mõlema järgijaid võivad nüüdsel ajal töötada Ühendriikides, kuid kui kirjutatakse “ameerika filosoofia” ajalugusid, eelistavad nad pea alati analüütilist kontinentaalsele. Miks?
Sellele küsimusele vastates on oluline mõista seda, et kuigi Ühendriikide ülikoolides on tõepoolest suur hulk õpetlasi, kes pooldavad kontinentaalset filosoofiat (ja on sellest mõjutatud), ei tööta nad filosoofiaosakondades, vaid on seotud teiste humanitaaria ja ühiskonnateadustega. Enamiku Ameerika ülikoolide, eriti eliitülikoolide nagu Harvardi, Princetoni või Stanfordi ülikooli, filosoofiaosakondades kalduvad domineerima analüütilised filosoofid.
See püstitab uue huvitava küsimuse. Kas mõtleme ameerika filosoofia ajaloo all, vähemalt viimase saja aasta jooksul, mil filosoofiast on saanud kutseala, Ameerika filosoofiaosakondades praktiseeritava filosoofia ajalugu? On vaieldamatu tõsiasi, et filosoofia ajalugu kujundavad õpetlased, kes töötavad filosoofiaosakondades. Seetõttu ei saa tulla liialt suure üllatusena, et nende tähelepanu on keskendunud filosoofia analüütilisele poolele.
Näib olevat õiglane öelda, et kui üldse miski on tänapäeval pärinud klassikaliselt pragmatismilt tiitli “ameerika filosoofia”, on see analüütiline filosoofia. Mõned analüütilise filosoofia kriitikud väidavad, et see on muutunud liiga abstraktseks, kõrvale on jäetud kõik, mis on iseloomulik kindlale kohale, traditsioonile või kultuurile. Kas see teeb selle filosoofiasuuna vähem “ameerikalikuks”? Või on just selles universaalsuse ja objektiivsuse poole liikumises midagi ainuomaselt ameerikalikku?
