Loeteluks koondati nimesid ja esemeid ajaloolise teadmise salvestamise eesmärgil (nt valitsejate dünastiad) või äripäeva ja eraelu edendamise vajadusest (nt kaubanimekirjad jms). Muu hulgas kujunes klassikalistes kultuurides sellest ka spetsiifiline kujunditüüp. Umberto Eco toob loetlemiskogemust kirjeldavas ja loetlemist tüpologiseerivas essees1 hulgaliselt näiteid nii religioossest praktikast kui ka antiigist. Maailmakirjanduse üks esimesi ja tuntumaid loetelusid ongi ilmselt Homerose „Iliase” 2. peatükis esitatud ahhailaste sõjaväe kirjeldus ehk laevade kataloog.
Oma romaanideski loetlemisse kiindunud Umberto Eco eristab praktilisi ja esteetilisi loetelusid. Esimese näiteks võivad olla poenimekiri, restorani menüü või isegi sõnaraamat. Need koosnevad üksustest, mis tähistavad kindlaid objekte ja neid iseloomustab lõplikkus. Pragmaatiline loetelu allub kindlale kontekstuaalsele survele: objektid on koondatud kindla eesmärgi saavutamiseks või tuvastatava koostamiskriteeriumi alusel (nt peokülaliste nimekiri). Seevastu poeetilisi loetelusid iseloomustab avatus, mille eesmärgiks on osutada objektide, sündmuste jne lõpmatusele järgmistel põhjustel: „(1) kirjutaja teab, et asjade kogus on talletamiseks liiga ulatuslik; (2) kirjutaja naudib – mõnikord on see puhtalt heliline nauding – lakkamatut loetlemist.” Heliefekti saavutavad Eco meelest deklareeritavad mantrad või litaaniad, kus hüpnootiline kõla mõjub nii kõnelejale kui kuulajale. Eco toob näitena ka hulga traditsioonilisse retoorikasse kuuluvaid vorme, mis kõik alluvad akumulatsiooni põhimõttele (enumeratio, kuhjum, inkremendid jt).2 Klassikalise poeetika seisukohast võiks siia lisada ka eesti rahvaluules kasutatud paral­lelismi.
Kirjandusteadlane David Lodge märgib, et proosakirjandus on võimeline omnivoorsuse tõttu assimileerima ka kõikvõimalikke mittefiktsionaalseid diskursusi nagu päevikud, raamatupidamispaberid või tavalised nimekirjad. Teinekord trükitakse nimekiri ümber isegi selle visuaalset pilti säilitades. Samuel Beckett loetleb romaanis „Murphy” naistegelase välimust kirjeldavad tunnused lameda statistilise kiretusega, parodeerides nõnda traditsioonilist realistlikku kirjeldustehnikat:

Pea Väike ja ümmargune
Silmad Rohelised
Jume Valge
Juuksed Kollased
Näojooned Liikuvad
Kael 13 cm 3

Kuigi Eco arvates on hea loetelu ainus tõeline eesmärk „edasi anda lõpmatuse ideed ja jätkuvuse peadpööritavat efekti”,4 võib selle võtte kasutuses märgata ka sotsiaalsete suhete metafoori või ühiskondlike probleemide allegoorilist kirjeldust. Interjööri kirjeldavate loeteludega määratleti näiteks rikkuse ja vaesuse piiri ning osutati ühiskondlikule positsioonile juba kapitalismi eripärasid kajastavas realistlikus kirjanduses või sajandilõpu dekadentsis. Kuid toona rõhutati omatava asja ainulaadsust.
Postmodernistliku loetelustrateegia iseloomulikud jooned tulenevadki asja teistmoodi käsitlemisest, kuna tööstuslikud-tehnilised võimalused lubasid toota asju suurte partiidena, seriaalselt, „hunnikute kaupa” – nii et neid jätkuks kõigile. Ese ei ole enam teravat või tähelepanelikku silmitsemist väärt objekt. Tarbeasjade, faktide, nimede, kaubamärkide, emotsioonide, ilmastikunähtuste jms pikad ahelad pikitakse romaaniteksti osutamaks ühes või teises võtmes kujutatud „reaalsusele”. Need ahelad asendavad tavalise realistliku romaani sidusat ja ornamentaalset kirjeldust, loovad teatud ajastu minimaalse mõistmise nivoo ja erinevad inimeste kujutamise modaalsused. (Hilis)kapitalistlik tarbimisühiskond tähendab kaupade ja kaupasid tähistava reklaami lõputut voogu, millest välja nopitud objektid määratlevad subjektide sotsiaalseid ja kultuurilisi tähendustasandeid, ajastu vaimu. Sellised loetelud on muidugi ka heaoluideoloogia kriitika – tarbimiskapitalismi südamikku viiakse nt lugeja just loeteluvõtet kasutades Don DeLillo romaanis „Valge müra”:
„Kui autod olid roomates seisma jäänud, hüppasid tudengid välja ja tormasid tagaluukide juurde, et võtta välja muusikakeskuseid, raadioid, arvuteid; väikesi külmkappe ja pliite; pappkarpe vinüülplaatide ja kassettidega, fööne ja lokiraudu; tennisereketeid, jalgpalle, hoki- ja golfikeppe, vibusid ja nooli, ravimeid, beebipille ja muid rasestumisvastaseid vahendeid; rämpstoitu, ikka veel paberikottides – sibula- ja küüslaugukrõpse, nachojuustuga küpsiseid, maapähklivõiga saiakesi, vahvleid, puuviljakomme ja iirisemaitsega popkorni; pulgakomme ja piparmündi­küpsiseid.” 5
Mahtuniversaalidesse pressitud asjade loetelu portreteerib üsna emblemaatiliselt tarbimisühiskonna subjekti huvisid ja mõttemaailma. Järjekordset semestrit alustavad üliõpilased on kaasa toonud meelelahutamiseks vajaliku tehnika, spordivarustuse ja toidu. Obsessiivne kehakultus saab reljeefseks kahe vastandliku valdkonna –
spordi ja rämpstoidu – paralleelse esitamise kaudu, kusjuures kogu loetelu sümboolse keskmena poetatakse hulka seksuaalse naudingu või kogemuse teema. Esmapilgul üsna lihtsakoelise kirjeldusliku kuhjatise taga on ühe põlvkonna huvid, mis aga lõpuks sõltuvad suuresti meedia ja reklaami kujundatud valiku skaalast („valgest mürast”). Materiaalsete püüdluste ideed nõu­kogude tarbimisühiskonnas on loetelulise rangusega väljendanud ka nt Jaak Jõerüüt äsja uuesti trükitud romaanis „Raisakullid”.
Sama ideoloogiat, aga ilma kriitilise metafoorikata esindavad loomulikult massikultuuri loetelud, kus „loetelu tehnika ei peaks seadma kahtluse alla sotsiaalset korda; vastupidi, selle eesmärk on korrata, et külluse ja tarbimise universum, mis on kõigile kättesaadav, esindab korrastatud ühiskonna ainsat võimalikku mudelit”.6 Naistekate alam­žanrisse kuuluv „Sex & Shopping” tüüpi kirjandus (nt Judith Krantz) sisaldab lõikude ja lehekülgede kaupa luksuslike brändikaupade loetlemist ning ostlemise tulemusel saavutatav rahulolu on võrreldav erootilise pinge maan­damisega. Selle diskursi kõigile teada populaarse näitena võib siin nimetada teleseriaali „Seks ja linn” peategelase kingakollektsiooni ja tema peaaegu intiimset fetišistlikku suhet mitmete trendidisainerite loominguga. Antud žanri raames kattub loetlemine vahel ka sotsiaalses plaanis märgilise „nimepillamise” võttega (name-dropping). Kuid tõenäoliselt on tänapäeva argikultuuri kõige levinum loeteluvorm siiski toidupoe produktide nimekiri. 
Loetelukujundi virtuaalse ajaloo üks peatükk peaks olema kindlasti pühendatud ka George Pereci loomingule. Üsna hiljuti ka eesti keelde tõlgitud „Ruumiliigid” ja „Elu kasutus­juhend” hõlmavad kõiki Eco essees nimetatud loetlemise võimalusi ja motiive, kuid Perec konstrueerib nendele ka rangemad matemaatilised ja avaramad filosoofilised raamid. Loetelud saavad eksistentsi jäljereaks, mis kirjeldab argipäevarutiini väikesi narratiive, kontakte, ristumisi, sarnasusi, juhuslikkust jne. Eco mainitud „kirjeldamatuse” ehk tegelikkuse mitmekesisuse hõlmamine kannab Pereci loomingus omamoodi avangardse utoopilise projekti märki, sest püüdlemine ammendavuse ja võimalikult detailse elu katalogiseerimise poole jääb ilmselt alati saavutamata.    
Kaheksakümnendate teisest poolest pärit Ott Arderi luuletus „Galerii” illustreerib eksperimentaalset loetlemise poeetikat sõna kõige otseses mõttes. Suurte kunstnike loeteluna vormistatud tekst peaks aktiveerima lugeja visuaalse mälu: ideaalis on see jalutuskäik kujutletud galeriis, kus pikal seinapinnal on eksponeeritud kogu märkimisväärne osa lääne (ja natuke eesti ja vene) kunsti klassikast. Huvitav on see, kuidas kõlakujundite dikteeritav kaootilise loetelu vormis luuletus laseb aimata ka klassikalise esteetika vahel vilksatavat avangardset ja postmodernistlikku kunstitunnetust, mida antud tekstis esindavad nt Oldenburg, Pollock, Rauschenberg, Liechtenstein, Tolts ja Lapin. Põhimõtteliselt genereerib kaootiline loet
elu nõnda teatud korrastamise efekti ja lubab järeldada, et suure kuhjumi sees on veel alaloetelud. Kuid loetelu mõjub siiski eelkõige vahetu kirjutamis- ja lugemiskogemuse kaudu ja seepärast lõpetuseks ka teksti tervikversioon. 

Dürer, Rubens, Giotto, Rauschenberg, Ge,
Fragonard, Botticelli, Goya, Dore,
Oldenburg, Rembrandt, Kandinsky,
Kuindži,
Kramskoi, Modigliani, Lissitsky, da Vinci.

Köler, Viiralt, Laktionov, Tolts, Lapin,
Cezanne,
Roerich, Pollock, van Ruisdael,
Siqueiros, Sarian,
Murillo, Utrillo, Munch, Nolde, Watteau,
Van Gogh, Zurbaran, Turner, Beardsley,
Miro.

Rousseau, Renoir, Pirosmanašvili,
Degas, Levitan, Canaletto, Dali,
Böcklin, Velazquez, Breughel, Serov,
Michelangelo, Liechtenstein,
Vodkin-Petrov.

Redon, Rodin, Dufy, Gauguin,
Gauguin, Dufy, Redon, Rodin.

Bosch, Busch, Picasso,
El Greco, Chirico! 7

1 Vt Umberto Eco, Noore romaanikirjaniku pihtimused. Tänapäev, 2001, lk 133–221.
2 Samas lk 134–137
3 David Lodge, Art of Fiction. Vintage Books, London 2011, lk 62.
4 Umberto Eco. Noore romaanikirjaniku pihtimused. Lk 142.
5 Don DeLillo, Valge müra. Pegasus, 2005, lk 9.
6 Samas, lk 207.
7 Ott Arder, Tasakaalukeeled. Eesti Raamat, 1988, lk 32.