Fukuyama on pärast “Ajaloo lõpu” ilmumist pidanud sageli selgitama, et pole oma teoses mõelnud ajalugu kui sündmuste ahelat, vaid – Hegelist lähtudes ning “Hegelit Marxi käest päästes” – Ajalugu kui sidusat evolutsioonilist protsessi, ühiskonnakorralduse progressi madalamalt astmelt kõrgemale. Ajalugu suure tähega on lõppenud, kui on jõutud ideoloogia ja formatsioonini, mis vastab kõige paremini inimloomuse süvavajadustele. Marxi ajalookäsitus on põhijoontes sama, kuid ideaalne ühiskond pole Fukuyama arvamuse kohaselt mitte kommunistlik, vaid – nagu Hegeligi meelest – pigem liberaaldemokraatlik.
Fukuyama teesi vääritimõistmine, Ajaloo ja ajaloo segiajamine, on enamasti süvenematuse tulemus. Konverentsi teema oli seevastu ortograafiliselt kahemõtteline, kuigi ajastus andis vihjeid korraldajate kavatsustele enam kui küllalt. Et osa esinejaid eelistas ajalugu väikese tähega, kuigi samas leidus ka Fukuyama mõtetega resoneerivaid ettekandeid, näiteks Iraagi sõjaga seotuid, peegeldab vaidlusi ja arengusuundi amerikanistikas eneses, mida on kirjeldatud väljendiga “Ameerika uuringute kaks kultuuri”. Üks sai kunagi alguse osa kirjandusuurijate emantsipeerumisest valgele kaanonile keskendunud kirjandusosakondadest, olles tänuväärselt täiendanud kultuuriuuringuid populaarkultuuri, esemelise kultuuri jne kaasamisega, ning teine, paraku nõrgem, hõlmab antropoloogiat, sotsioloogiat, politoloogiat jt kultuuri laiemalt käsitlevaid distsipliine. Sotsioloogia ja politoloogia osatähtsuse suurendamist amerikanistikas on aastaid taotletud, kusjuures edukamalt on see protsess kulgenud Euroopas, kus amerikanistil on muuhulgas raskem kitsalt spetsialiseeruda, mis kahtlemata soodustab interdistsiplinaarsust.
Samas ei seisa Ajalugu ja ajalugu teineteisest niivõrd eraldi, kui Fukuyama ütlustest võiks järeldada. Allpool meenutab Eric Sandeen Mark Twaini: ajalugu ei kordu, vaid riimub. Riimumine torkab silma ka Ajaloo lõpu kuulutamisel lääne kultuuris ja sellele järgnenud sündmuste puhul ajaloos.
Ajaloo lõpp ning sellega kaasnenud ajaloo lineaarsuse ning progressi ideed on teadagi pärit judaismist. Sealt ka oluline mõte, et Ajalool pole mitte üksnes lõpp, vaid õnnelik lõpp – mis on osutunud happy end’i armastavatele ameeriklastele eriti vastuvõetavaks. Pole ehk päris juhuslik, et Fukuyama algse idee võidukäik langeb kokku üha laienevate apokalüpsisemeeleoludega evangeelsete kristlaste hulgas eriti USAs. Kuigi apokalüpsis ning “õigete” äratõmbamine (taevassetõmbamine, Rapture) näib radikaalselt erinevat liberaalse demokraatia levikust üle kogu maailma, on neil Ameerika ajaloos vähemasti üks huvitav puutepunkt: Jonathan Edwardsi XVIII sajandil kuulutatud Kristuse järkjärguline, kataklüsmideta Teine tulemine teaduse, majanduse jne võidukäigu kaudu.
Ajaloo lõpu avastajad avastavad reeglina ühtlasi, et parim ühiskonnakord kas ootab alles silmapiiril või on teostunud vaid mõnel maal (ja sealgi mõistagi ebatäiuslikult). Teoreetiliselt jõuaks see igal pool kätte niikuinii, kuid kardetavasti alles kauges tulevikus. Siit ka ületamatu kiusatus – et mitte öelda moraalne vastutus – Ajalugu tagant tõugata. Väikese tähega ajaloos tulenevad sellest laiaulatuslikud ohvriterohked verised sündmused, seda enam, et idealistidest teoreetikutele lisanduvad oportunistidest praktikud, kelle eesmärgid pole parima ühiskonnakorraga vähimatki seotud, kuid kelle tegudele on leitud suurepärane moraalne õigustus.
Oma uusimates teostes ei ütle Fukuyama õieti lahti väitest, et liberaalne demokraatia on platonlikult mõistetud universaalsele inimloomusele kõige paremini vastav ühiskonnakord. (Muide, siit ka küsimärk konverentsiteemas). Küll aga vastustab ta ajaloo tagantlükkamist, millest on ise aktiivselt osa võtnud. Fukuyama osalus näiteks Iraagi sõja käikulükkamises on dokumenteeritud: lisaks üldisele aktiivsele tegevusele neokonservatiivse ideoloogia kujundamisel kirjutas ta 2001. aasta 20. septembril alla president Bushile adresseeritud pöördumisele, kus kutsututakse üles Iraaki ründama isegi siis, kui “tõendid ei seo Iraaki otseselt [11. septembri] rünnakuga.
Kahetsev Fukuyama on ühes vestluses oma varasemaid vaateid ning neokonservatiivset maailmavaadet seletades nukra irooniaga viidanud Patrick Moynihani sõnadele “On vigu, mille tegemiseks on tarvis Ph.D-d”. Ajaloo lõpu (taas)avastajad on vähemalt uusajal tõesti kõik olnud kõrgharitud intellektuaalid… New York Timesis võtab Fukuyama oma uue seisukoha kokku järgmiselt: “Neokonservatiivid uskusid, et ajalugu võib jõudu ja tahet õigesti rakendades tagant tõugata. Leninism oli oma bolševistlikus versioonis tragöödia ning Ühendriikide praktiseerituna on see naasnud farsina. Neokonservatism nii poliitilise sümbolina kui mõttevooluna on muutunud millekski, mida ma enam ei saa toetada”. Rääkides ajaloo naasmisest farsina, viitab Fukuyama muidugi Marxile, kuigi Iraagis toimuvat on raske farsiks pidada.
Oma uutes teostes rõhutab Fukuyama pehme võimu, “realistliku wilsonismi” olulisust liberaalse demokraatia levitamisel. On kahju, et “Ajaloo lõpus” toodud liberaalse demokraatia ülimuslikkuse ja sõjalise kallaletungi olemuslik vastuolu jäi temast varem märkamata. Liberaalne demokraatia, väitis ja väidab Fukuyama, rahuldab kõige paremini inimese loomuomast vajadust tunnustuse järele, sest võrdsus seaduse ees tagab tunnustuse kõigile ühiskonna liikmetele. Sõjalise kallaletungi, eriti kui see venib okupatsiooniks, ja tunnustuse kokkusobivuse tõestamine on sofistiline köietrikk, mis taas nõuab vähemalt Ph.D-d.
Omaette probleem, millele Fukuyama kriitikud on korduvalt osutanud, on “tunnustuse” olemus, mis on vähemalt Hegelil niisamuti kui Marxil lahutamatult seotud omandiga: tunnustust ei pälvi mitte indiviid kui õiguslik subjekt, vaid kui varanduse omanik. (Lähedus Jeffersoniga, kelle arvates õigus omandile on vabaduse eeltingimus, on ilmne.) Et liberaalne demokraatia, mis kipub tegelikult tähendama lihtsalt kapitalismi, kusjuures ammu enam mitte vabaturumajanduslikku kapitalismi, väga paljudele omandit ei taga, siis pole ka ime, et lillade sõrmede demokraatia õitseaeg on üürike ja vääramatult Ajalugu oma kõrgeima staadiumi poole ei liigu.
Tegemist pole pelgalt teoreetilise vaidlusega: Iraagi sündmused ja Al Qaeda hirmuäratav võime oma liikmeskonda, kaasa arvatud selle eliiti uuendada näitavad ilmekalt, et omandita rahvamassid, noored mehed eriti, otsides küll tõepoolest tunnustust, mida võiks nimetada ka väärikuseks või enesest lugupidamiseks (sõna, mida terroristide tegevuse seletamiseks kasutas Kurt Vonnegut, keda konverentsil samuti mälestati, näidates üht tema viimastest intervjuudest), pigem ründavad liberaalset demokraatiat. Piisab kui vaadata “Syrianat”, kus on suudetud erakordse empaatiaga näidata sümpaatse noore mehe, kellel pole omandit ja seega ka väärikust, kujunemist/kujundamist pühendunud enesetaputerroristiks. Muidugi on talle pakutud väärikus illusoorne, kuid paremat tal valida pole.
Seega paistab nii Ajaloo kui ajalooga olevat keerulisem lugu, kui võiks järeldada ühe mõtleja vaadetest, olgugi muutuvatest. Võib-olla on ajaloos kordumist või siis riimumist kui ka arengut kõrgemate tasandite poole? Nagu nähtub alljärgnevastki, arutleti konverentsil kõigi nende küsimuste üle. Lõpuks tuleks rõhutada, et kogu vaidlus, mida kajastab siinne sissejuhatuski, käib suuresti ameeriklaste endi vahel, mis lõppkokkuvõttes viitab ikkagi Ameerika ühiskonna elujõule ning toetab ehk paradoksaalsel moel liberaalse demokraatia eeliste ideed.