„Lambasööjad” oli vabaõhuetendus eelkõige silmale, mitte kõrvale ega ajule. Õigupoolest oli see ka ainus selle suve uuslavastus, kus mängupaiga looduslik võlu pääses täiel määral esile.
Situatsioon, mida „Lambasööjates” kujutatakse, on üsna triviaalne ja võimaldab vähe pöördeid. Kaks pealinna pintsaklipslast teevad suvepuhkuse ajal oma kodumaa kaugemas nurgas metsiku looduse keskel hulle tükke: peamiselt kütivad ärasöömise eesmärgil lambaid ja loputavad need hiljem rohke konjakiga alla. Meenub Arto Paasilinna „Jänese aasta”, täpsemalt Kristian Smedsi lavavariant sellest Von Krahli teatris, sest seal andis ka jänes igati inimese mõõdu välja, olles ajakirjanikule tema metsapaos vääriline paarimees.
Mart Toome ja Anti Reinthali osatäitmised olid mõneti vastandlikud, mõneti sarnased. Esimese Sepe oli tunduvalt lüürilisem, kahtlevam, kuid sümpaatsem; teise Valtteri proosalisem, sirgjooneline teoinimene nii tulirelva kasutamises kui ka kokanduses. Esimene meenutas „Jänese aastaga” paralleele tõmmates jänest, teine toimetaja Vataneni. Mänguoskuselt jäi Reinthal siiski Toomele alla, mõjus kohati kramplikult ja teksti väljutamine polnud samuti kõige sujuvam. Seejuures olid just Reinthali kaskadöörioskused lavastuse võtmestseeni, tema lennuvõime tärkamise aluseks. Juba fakt, et lavaruumi niigi järsku looduslikku kaldenurka puulatvade abil veel mitu meetrit tõsteti, jättis võimsa mulje. Suurepärase dueti moodustasid mehed aga igihaljaste eesti levilaulude popurrii esitamisel.
Üldse oli lavastaja Veera Marjamaa töö igati leidlik, loo mõnetist igavust see aga ei kompenseerinud. Eesti publik on harjunud soome näitemängudes nägema palju intensiivsemat tundepaletti, vaimukust ja süžeepöördeid (Jouko Turkka „Connecting People” Von Krahli teatris, Mika Myllyaho „Harmoonia” Vanemuises jne).
Selle suve uuslavastused Eestis ei hiilanud mängupaiga maalilisuse poolest, pigem vastupidi, domineeris mahajäetud tööstuslik suurehitis. „Lambasööjad” oli meeldiv erand. Jõgevamaalt Kääpa küla servast leiti miniatuurne ja atraktiivne läbilõige kogu suvise Eesti lummavusest. Avar vaade mäenõlvalt, paremal lapike männimetsa, vasakul kena eestiaegne külakeskus, veidi kaugemal asfalttee, rohetav nurm, väike tiik ja suurema metsa serv. Tõeline nipernaadilik idüll. Aga eks olnud Toomas Nipernaadi vaimus ka lavastuse formaalne sisu: talvisest linnarutiinist tüdinud mees (mehed) looduslähedust nautimas. Kusjuures, lavaruumil oli suurepärane kajaefekt. Kõike kroonis aga mootorsõidukite (üks väikeveok ja mootorratas) mõjuv, kuid mitte ülepingutatud kasutamine. Telemängu „Eesti mäng” tunnusmuusikast tuttav fraas „Suve hääl me juurde jääb …” seostub tagantjärele kõigist selle suve uuslavastustest just „Lambasööjatega”.
Oluline pluss oli näitlejate valik. Toome ega Reinthal pole seriaalide, ajakirjade esilehepiltide, reklaamide jms abil kujunenud kindlapiirilisteks stampstaarideks. Seetõttu mõjuvad nad tõesti nagu kaks impersonaalset soome meest, kes tulevad jumal teab kust, saadavad möödaminnes korda mitu jaburat tegu ning kaovad taas jäljetult pealinnas tõtleva rahvamassi sekka.
Lavastaja-dramatiseerija on adapteerinud Veikko Huovise 1970. aastal kirjutatud romaani Eesti oludesse (välja arvatud peategelaste nimed): Soome asemel on tekstis Eesti, Helsingi asemel Tallinn jne. Mõnes kohas see võte toimis või vähemalt ei häirinud, mõnes mitte. Näiteks fraas „Me oleme ikka hukas rahvas” kõlab liiga soomlasliku enesekriitikana. Eestlased on harjunud pidama end maailma lemmiklasteks, keda globaalne meedia peab alatasa paitama, muidu on nutt ja hala lahti. Seevastu väide „Kui Eestis hakatakse rohkem lambaliha sööma, siis elu paraneb” tundub tõsiseltvõetav. Elustandard on meil üsna vilets ja lambaliha ei ole populaarne.
Soome tingimusi ei saa igas kontekstis Eestisse sujuvalt üle kanda. Kontrast Helsingi urbaniseerituse ja kauge Lapi või Karjala kolkaküla mentaliteedi vahel on palju suurem kui Eesti oludes. Juba vahemaad on hoopis teised: Tallinn on Helsingist ise palju väiksem ja tagasihoidlikum ning kõik riigi kolkakülad sellele palju lähemal. Seetõttu pole meil võimalik nii suur vastandus, nagu eeldab loo konflikt.
Pealegi oli see vastandus ka 1970. aastate Soomes teravam kui praegu. Globaalse ingliskeelse massikultuuri pealetung on soomlasi rohkem ühte hoidma pannud (kas või Põlissoomlaste partei kaudu). Usun, et nii tänapäevase Helsingi ärimees, kes firmalt dividende teenib (Valtteri), kui ka riigipalgal politoloog (Sepe) ei näeks Kainuu või Koillismaa suguvennas enam üksnes endastmõistetavat röövsaagi (lambakarja) ettevalmistajat. Küllap mõtleksid nad enne võikale tapatööle asumist umbes nii, nagu kunagi kirjutas Gogol: „Kelle lambaid te sööte? Iseendi lambaid sööte …”.
Loo adapteerimine on siiski natuke pooleli jäänud. Näiteks stseenis, kus mehed loevad internetist uudist „Rootslane seksis võõra jalgrattaga” ning imestavad, miks ta seda enda omaga ei teinud. Siin olnuks rahvusena kindlasti parem „lätlane”, ehkki soomlaste suhtumine oma läänenaabritesse on Eestiski üldteada ja mõte kaduma ei läinud. Seejuures leidub tekstis ka täiesti üldinimlikku filosoofiat: „Selle, mille suvine vihm märjaks teeb, selle konjak kuivatab” või „Las nüüd lammas mõtleb siin maa sees, et kuhu selles ilmas sattuda võib”.
„Lambasööjate” meeleolu on leebelt muhelev, mitte ei kõigu pöörase naerustseeni ja sentimentaalsuse vahel, nagu meie teatrite komöödiaimport reeglina. Välja arvatud suurte tunnete stseen, kus Valtteri hakkab Sepega energiaid ühtlustama ning jõuab täiesti üliinimlike tegudeni nii taevas kui ka maa all. Lambasöömine on pidupäev, sellele eelneb ja järgneb argielu. Pole see pidugi väljastpoolt eriti särav. „Kõige kindlam märk sügise saabumisest on see, et suvel midagi olulist toimunud ei ole,” arvavad mehed isegi. Lootusekiir siiski jääb: „Saame talvel ka kokku. Talvel ei toimu ju ka mitte midagi”.
Suurepärane oli lavastuse viimane pilt, kus mehed kaovad koos autoga mäenõlva alla ning lavapildi dominandiks jääb kaks oma liiget traagiliselt kaotanud lambakari, kes leebe etteheitega publikule otsa vahib. Need näod, ehkki puust ja kahemõõtmelised, jäävad kauaks meelde.
PS „Lambasööjatele” võrdlusmaterjali otsides meenus ka kolme soome autori Huovise romaaniga peaaegu samal ajal ilmunud „Avameelselt abielust” (1968, eesti keeles lühendatult 1974). Seal seisab (lk 201): „Tegelik suguühe loomaga pole sugugi nii harva esinev nähtus, kui võiks arvata. Seda võib võrdlemisi sageli kohata ka Soomes mõnes kõrvalises kolkas, kus haridustase on madal ja kus kõik eluviisid on üldiselt algelised”. Nõnda omandavad lambad lavastuses kergelt multifunktsionaalse varjundi. Ehkki ka Soome kolkakülade haridustase ja eluviisid pole ammu need, mis 1970. aastal.