Dmitri Harchenko, Tallinna Tantsuteatri loomejuht
Tallinna Tantsuteater alustas oma viiendat hooaega augustis Tartu armastusfilmide festivalil „Tartuff” esietendunud lavastusega „Lumière”, mille koreograaf, lavastaja ja kunstnik on teatri loomejuht Dmitri Harchenko. Oktoobris lisandub repertuaari Oleg Titovi „Preili J.”: Tartu Uues teatris on esietendus 5. oktoobril, Tallinnas NO99 saalis 10. oktoobril.
Kuidas Tallinna Tantsuteater määratleb end võrdluses Eesti teiste tantsuteatrite ja -truppidega?
Tausta tajumiseks tasub vaadata Eesti tantsumaastiku üldpilti: meil on kaks suurt balletiteatrit, nüüdistantsu harrastavatest teatritest tuleb kindlasti nimetada tantsuteatrit Fine 5. Nendega on meil sõbrasuhted, kuigi väljendusvahendid mõneti erinevad: Fine 5 pöörab rohkem tähelepanu tantsule, meile on olulisem teater. Võimalik, et põhjust tuleb otsida minu akadeemilisest teatritaustast. Oma nišš ja publik on meil olemas ning vaatajaskond kasvab.
Alanud viies hooaeg on meile mõnes mõttes siiski erandlik. Hooaja eel, juunis, sai teoks teatri esimene välisringreis: mängisime Armeenias Jerevani Kammerteatris lavastusi „Jõulud. Viimast korda” ja „Harchenko monoloogid”. Aeg-ajalt kummitab küsimus, kui palju on meie lavastustele Eestis turgu, kui palju jagub publikut, mistõttu otsimegi väliskontakte, et näidata oma töid ka mujal.
Selle hooajaga on seotud ka mõningad paisumisplaanid. Tahame suurendada etenduste arvu: aasta neljandas kvartalis plaanime anda 11 etendust, mida on väikese teatri kohta meeletult palju. Uus on ka külaliskoreograafide kasutamine, esimesena kutsusime Oleg Titovi. Selles mõttes olen patrioot, et kavatsen teha pakkumisi just Eesti lavastajatele – vahel tundub, et Eesti tantsumaailmas leiavad tööd kõik peale siinsete koreograafide. Oma olemuselt tehakse Tallinna Tantsuteatris autoriteatrit, eesmärk on tuua hooajas lavale kaks-kolm õhtut täitvat uut tantsulavastust.
Tallinna Tantsuteatril on oma nägu juba olemas, aga ühtlasi on see ikka veel ka kujunemas. Natuke meenutab meie teater praegu õhupalli, mida tuul puhub kord siia, kord sinna, ripume maa ja taeva vahel ning otsime kinnituskohta – nii ruumilises kui ka sihtgrupi mõttes. Viies tegevusaasta on muidugi juba auväärne iga, ent seejuures ei oska ma praegu küll öelda, milline näeb Tallinna Tantsuteater välja näiteks viie aasta pärast, kümnenda hooaja avamisel.
Eelmisel hooajal avati Tallinna Tantsuteatris noortestuudio. Kas see suund jätkub?
Töötame tõepoolest kahel suunal: üks on tantsuteatri haru, mille eesmärk on tantsulavastuste väljatoomine, ning teine hariduslik suund, mille peaülesanne on äratada lastes ja noortes huvi tantsukunsti vastu. Olgu öeldud, neid huvilisi on päris palju. Möödunud hooajal tegutses vaid noortestuudio, mis mõeldud 15.-16. eluaastast alates, tänavu oktoobris alustab tegevust aga ka lasterühm. Väiksemate tantsuasutuste puhul on tantsuharidusliku haru olemasolu iseenesestmõistetav.
Milliseid teemasid käsitlesid hooaja avalavastuses „Lumière”?
„Lumière” valmis augustis armastusfilmide festivali „Tartuff” tarvis. Ei saa öelda, et see oleks läbilõige mingitest filmidest, pigem koukisin oma alateadvusest välja selle, mis seostub mulle filmikunstiga. Väga tihti ma ennast ei kiida, aga vaatamata selle, et lavastus valmis ruttu, võib tulemusega rahule jääda.
Aasta lõpupoole loodame mängida seda lavastust ka Tallinnas, aga nagu projektiteatri puhul ikka, sõltub palju rahastamisest: kui kvartali 20. kuupäevaks on taotlus esitatud, tuleb jääda ootama kultuurkapitali otsust. Lavastamiseks veel raha leiab, aga eriti keeruline on hiljem etendamisega. Lavastuse võib muidugi välja tuua üheks-kaheks mängukorraks, aga oma Estonia tantsijakogemusest tean, et enne viiendat etendust pole mõtet rääkida mingisugusest kunstist: seni on tantsijale laval peatähtis logistika, et mis ja kus ja mida ta üldse peab tegema.
Peagi esietenduva „Preili J.” lavastab Oleg Titov Ugalast. Miks langes valik just talle?
Me ei tahtnud kasutada Strindbergi täispealkirja, see oleks tekitanud liiga palju otseseoseid, mistõttu saigi pandud lavastusele pealkiri „Preili J.”. Ei ole aga kahtlustki, et see oskamatu varjamiskatse nähakse läbi ja iga vähemalt keskmise intelligentsiga inimene taipab, millisele teosele lavastus toetub.
Oleg Titov pole kümmekond aastat tantsijatega töötanud ning proove alustades oli ta mures, kas ta enam oskabki, ehk on niivõrd juba näitlejatega ära harjunud. Käisin proove vaatamas: mulle see meeldib, mida ta teeb. Nende kümne aastaga on ta palju küpsenud – tegemist on väga professionaalse lavastajaga.
Milliseid plaane on Tallinna Tantsuteater veel selleks hooajaks teinud?
Üks uuslavastus on veel plaanis 2014. aasta kevadtalvel, mõnevõrra juba „eaka” inimesena tahan pöörduda tagasi ühe oma varasema tantsulavastuse juurde. Kaheosalise õhtu esimeses pooles oleks vaadata see kunagine lavastus pisut uuendatud redaktsioonis ja õhtu teise poole täidaks täiesti uus soololavastus samal teemal – kuidas Harchenko näeb sama teemat seitse-kaheksa aastat hiljem. Aga, nagu öeldud, sõltub projektiteatris plaanide täitumine ennekõike rahastamisest.
TAMBET KAUGEMA