Kristiina Davidjants: Mis aastal te Veiko Õunpuuga stuudio asutasite?
Katrin Kissa: Homeless Bob oli esialgu üks kingakarp Veiko aknal, ta kogus sinna tšekke. Asutatud on see vist 2006. aastal, aga vajadus selle järele tekkis alles aastal 2007, kui „Sügisballiga” Kuukulguri juurest ära tulime.

„Tühirand” oli juba valmis, kui alustasite „Sügisballi” võtetega.
Jah, aasta oli vahel. „Tühiranna” tegime stuudios Kuukulgur.

Davidjants: Kui suur oli „Sügisballi” eelarve?
Võttesse läksime 100 000 euroga, aga hiljem saime toetust juurde, nii et koos enda pandud rahaga oli eelarve lõpuks 300 000.

Seda oli ju vähe.
Jah, väga vähe. Ma olen ka täiesti hämmingus, ei tea, kuidas me selle ära tegime.

Kuidas te siis tegite?
Praegu ei saa aru, kuidas see kõik nii läks. Kuidagi loomulikult. Olud soosisid ja aeg oli vist õige. Ehk oli see määratud juhtuma ja ma sattusin olema osa sellest plaanist. Võib-olla on „Sügisball” osa „Püha Tõnu kiusamise” sündimise plaanist ja see jälle „Free Range’i” sündimise plaanist. Ma ei tea, mis plaan see lõppkokkuvõttes on, aga vahel on tunne, et mul ei ole sündmuste üle kontrolli. Need lihtsalt juhtuvad.
Tehniliselt käis see nii, et paljud inimesed meeskonnast tegid tööd kas tasuta või kokkuleppel, et kui see film peaks hiljem raha saama, siis saavad ka nemad makstud. Kogu raha läks esialgu põhiliselt tehnikale ja filmilindile. Aga ega see ei ole õige meetod. Ideaalis peaks olema ikka vastupidi, et inimesed saavad esimesena makstud ja alles siis tuleb kõik muu.
Ma just mõtlesin, et seda on kindlasti huvitav panna lehte, aga see ei saa nii olla näide: näete, said nemad nii tehtud, saate teie ka. Pole nagu eriti jätkusuutlik tee.
Ega olegi. Kõik ei alga muidugi rahast, aga kuidagi peavad kõik need head inimesed ju ellu jääma ja seetõttu ma enam ise ei tahaks sellise eelarvega filmi teha.

Kas te põhimõtteliselt hoidute reklaamidest ja sellelaadsest tööst?
Seda joont ei olnud nii kerge tõmmata, aga me vist ise muutusime nii palju, et meiega ei olnud enam mugav teha reklaame. See on teistmoodi maailm, seal on teistmoodi suhtumine. Sinna maailma me enam ei sobigi.

Järgmine film oli teil „Püha Tõnu kiusamine”.
Oma taotlustelt ja ülesehituselt on „Püha Tõnu kiusamine” mulle südamelähedasem kui teised filmid. Saan aru, et „Sügisball” on filmina suurem õnnestumine, aga „Püha Tõnu” muutis minu enda käsitlust käskudest ja keeldudest. Ma saan aru, et „Püha Tõnu” on ehk veidi kuri kellaviietee kõrvale ja tõenäoliselt ei sobi igaühele, aga seda on mingi bravuuriga tehtud. Väga mänguline ja lõbus film. Selle bravuuri pealt sain ma aru, et minu võimaluste piirid on palju kaugemal, kui ma oleksin julgenud loota. Ma räägin praegu kitsalt oma tööst. Ei pea, mapp käes, nina maas, ootama, et keegi ütleks, milliseid filme tuleb toota ja mille järele on nõudlus.

Millised on levinud väärarvamused filmiprodutsentidest?
Et ma tahan rääkida, kui palju asjad maksavad ja mingeist osavatest orgunninippidest ja vaatajate arvust. Festivalidel „suu liigub, ise ei ole kodus” stiilis mingeldamine pole ka vist igaühele.

„Sügisball” kogus meil 40 000 vaatajat, „Püha Tõnu kiusamine” aga …?
„Püha Tõnuga” läks nii, et pärast esimest nädalavahetust kukkus Solarise kinos lagi alla. Film jooksis kinos ainult neli päeva. Kuu aja pärast pandi uuesti ekraanile, aga selleks ajaks oli kogu meediakaja vaibunud ja uued trendikad asjad pöörlesid inimeste mõtteis. Räägitakse, et „Püha Tõnu” ei olnud populaarne, aga tal ei olnud selleks isegi võimalust. Mul on sellest jube kahju.

Edasi tuli Rainer Sarneti „Idioot” ning nüüd on teil vist taas „Rehepapp” käsil? Olen paari katket näinud, tundub mõjus.
Sellest tuleb väga hea film. Rainer on sisulises mõttes väga täpne. Mulle tundub, et kuna ta keskendub ilule ja otsib seda, siis muudab ta seda tehes kõik väärtuslikuks. Tekitab ilu juurde. Ja seepärast peaks ta lavastama teatris ja tegema filme. „Rehepapp” on küll oma grotesksete tegelastega väga vaimukas, aga kui raamatu tekst üks ühele filmiks teha, siis saab sellest miskit „Maleva”-sarnast. Kivirähk on ise öelnud, et lavastaja pole romaani fotograaf, et uus vorm peab saama tegija nägu ja ei pea proovima kõike üks ühele kujutada. Rainer keskendub „Rehepapis” igatsusele ja seda kannavad Hans ja Liina. Kogu külarahva eesmärk on üle elada külm ja pime talv, hoida hing sees. Aga milleks elu, mis nii raske vaevaga kätte võidetud? Armastus ja igatsus annavad inimesele väärtuse. Rainer on Kiviräha kohta kunagi öelnud, et mis armastusse puutub, siis on ta tõeline lüürik. Ses mõttes ei ole Sarnet Kiviräha teksti kuidagi proovinud oma nägu väänata. Stsenaarium on suhteliselt algtekstipõhine, aga Sarneti lõpp otsib armastajatele lunastust.

Olete seni tootnud kahe režissööri filme. Kas olete avatud ka teistele tegijatele?
Ikka, aga sellele paneb kahjuks piiri juba aeg. Meil ei ole praegu mingisugust plaani laieneda, mis tähendab, et mul on heal juhul üks film aastas, aga tõenäoliselt pigem üks film kahe aasta jooksul. Ja nii ma ei saagi võtta kedagi uut. Kui ma võtan … siin on see suur otsus. Temast peab saama minu inimene ja minust tema inimene ja see ei ole niisama lihtne.

Teie stuudio esteetika määrab ära vist kindel võttegrupp. Operaatoriks on näiteks alati olnud Mart Taniel.
See esteetika ei ole ju ainult kinni operaatoris. Mulle tundub, et iga tehtud filmiga on sündinud ikkagi täiesti oma ruum ning esteetilised küsimused on paljuski lähtunud sisust. Ega operaatori valik käi ainult pilti, vaid ka inimest mööda. Rainer ja Veiko teavad väga hästi, mida nad otsivad, aga selleks, et see pildiks teha, peab keegi seda samade silmadega vaatama.

Räägime veidi alternatiivsetest rahastamise variantidest. Mida arvad erarahast? On seda kerge või raske film juurde meelitada? Tuleb ta ise või …?
Minul on seda väga ebamugav teha, sest ma ei taha lolli mängida. Ma ei taha raha välja tüssata mingi suure läbimurde lubadusega. Mul lihtsalt ei ole mingeid pädevaid garantiisid. Kui keegi oleks nõus meie tegevust soosima ja sellesse oma vabalt seisvat kapitali paigutama, siis oleksin väga tänulik. Siiralt. Aga kahjuks on mul selline mulje, et päris niisama keegi ei taha anda. Ikkagi tahetakse, et ma räägiksin, kui uhke see kõik saab olema ja mis värvi vaipadel me hakkame käima. Fakt on see, et ainus film, millega ma saan garanteerida mingi erakordse publikumenu võib olla „Nikuvenna päevaraamat” ja muidugi rahvuskangelaste lood. Kõige muu puhul on kapitali mõistes risk väga suur.
Meie endi filmitegemine sai alguse puhtalt erakapitali toel. Kui Kõomägi, Prants ja Mansberg poleks 2006. aastal meile sisuliselt kinkinud sadat tuhandet krooni, siis poleks tõenäoliselt see ratas üldse pöörlema hakanud. Aga riiklikult ei saa filmitegijaid panna olukorda, kus enam ükski film ei sünni ilma erarahata, sest Kõomägi jt on erandid. Kui riik eeldab, et ärimaailm paigutab oma raha filmidesse, kas või puhtalt hea tahte märgina, siis võiks riiklikult seda mingilgi moel soosida ja tekitada süsteemi, kus toetaja ei pea oma hea tahte avaldust kõvade maksudega veel kinni maksma.

Kas meie filmitegijad peaksid sinu kogemuse järgi arvestama ainult riiklike instantsidega või tuleks siiski leiutada mingi alternatiivne rahastamiskanal?
No midagi tõenäoliselt peaks leiutama, sest vastasel juhul sureb see valdkond välja. Eestis toodetakse filme poole miljoniga, Euroopas on üks miljon absoluutne miinimum. Ükski levitaja ei võta sind tõsise
lt ja sa lihtsalt ei pääse oma filmiga ekraanile. Kõik Eestis tehtud filmid on Euroopa mõistes väikese eelarvega. Midagi peab juhtuma, sest ootused filmidele on kõrged.
Praegu nokitsed nii, et lõpu eel pole teada, kas ikka jagub raha, et film kinoni välja venitada, või mitte. Mingist loomingu- ja valikuvabadusest on nii piiratud tingimustes keeruline rääkida. Katsetamiseks ja eksimiseks ei ole eelarves rida.

Järgmisel nädalal esilinastub teie viimane film, Veiko Õunpuu „Free Range”. Milliseid erke momente selle tegemisega meenub? Mis üllatas ja mis tegi peavalu?
Oma suhtelises kärsituses üllatab Veiko mind endiselt oma tuima järjekindlusega kirjeldamatu kirjeldamisel. Ma ei tea, kas see lause üldse tähendab midagi. No minu jaoks tähendab. Ja see ajab aeg-ajalt hulluks, sest ei ole teada, kas ta ka kuhugi kohale jõuab. Mis värvi on armastus? No mis värvi see armastus siis on? A mis tunne on? Nonsenss. Vot tee film.

Millal võib oodata Rainer Sarneti „Rehepapi” esilinastust?
Ma väga loodan, et 2015. aasta novembris. Aga saapaid pole mõtet veel viksida, enne tuleb võtted ära teha.