Udam vaatles, kuidas tõlgendavad erinevad avalikud huvigrupid kõrghariduse kvaliteeti. Osapoolte ootuste määratlemiseks viis Udam läbi 14 fookusgrupi intervjuud akadeemia (rektorid ja õppejõud), turu (tööandjad, gümnaasiumiõpilased, üliõpilased) ja riigi (ministeeriumide ja omavalitsuste töötajad) esindajatega.
Tulemuste põhjal võib järeldada, et osapooled tõlgendavad kõrgkooli kvaliteeti erinevalt. Kõige enam eristusid teistest „turu“ esindajatest üliõpilased: näiteks pidasid üliõpilased oluliseks vabaaja veetmise võimalusi ja taristu seisundit, kuid ei nimetanud ühtegi väljundiga – lõpetajate edukus, teadustulemused vms – seotud ootust; seevastu ülejäänud „turu“ – tööandjad ja gümnaasiumiõpilased – puhul oli lõpetajate edukus ülekaalukalt esikohal. „Seega pole võimalik väita, et üliõpilased liigituvad „turu“ alla (nö customers),“ sõnas Udam.
Sarnaselt üliõpilastega ei pidanud ka õppejõud lõpetajate edukust oluliseks näitajaks, kuid tõstsid esile teadustulemusi ja kõrgkoolisisest infoliikumist. Kõrgkoolide rektorite seisukohad erinesid õppejõudude väljaöeldust oluliselt: rektoritele oli eelkõige oluline lõpetajate edukus ning üliõpilaste ja õppejõudude tase.
Osapoolte vahelised ootuste erinevused tulid selgelt välja ka kõrgkoolide välishindamise eesmärkide defineerimisel: riik ootab infot selle kohta, et tema poolt eraldatud raha on kasutatud otstarbekalt; turg ootab infot kõrgkooli usaldusväärsuse kohta; kõrgkoolid soovivad tuge sisemisele arengule. „Mõnevõrra üllatavalt oli läbiv ootus kõikide osapoolte (v.a. üliõpilased) puhul see, et välishindamine peaks aitama kaasa ressursside/kõrgkoolide arvu optimeerimisele,“ lisas Udam.
Antud uurimistöö tulemused võimaldasid teha Eesti institutsionaalse akrediteerimise väljatöötajatele konkreetseid ettepanekuid nii eesmärkide kui sisu osas. Udam lisas, et kuna osapoolte ootused erinevad oluliselt, siis ei saa üks välishindamismudel rahuldada korraga kõigi ootusi. Seetõttu peaks iga mudel pigem keskenduma ühele huvigrupile ning kõrgkoolidel oleks soovitav adekvaatse tagasiside saamiseks osaleda erinevatel hindamistel – akrediteerimine, kvaliteediauhinna mudelid, pingread jne, kuna näiteks akrediteerimine hindab üldjuhul kõrgkoolide sisemist arengut ja on seega suunatud pigem kõrgkoolidele endile, samas kui pingeread on eelkõige orienteeritud „turule“.
Udami sõnul peaks kõrghariduse välishindamine (kvaliteedihindamine) olema üks olulistest mehhanismidest, mis aitaks seostada ülikoole ühiskonnaga. „Õppeasutuse välishindamine ja selle kaudu saadav teave peaks suunama ülikooli arvestama ühiskonna ootusi ning toetama osapooli otsuste tegemisel, näiteks millises kõrgkoolis õpinguid jätkata või töötada, milliste kõrgkoolidega koostööd teha.“
Tegelikkuses on välishindamise seos osapoolte ootustega nõrk, kuna puudub teave, mida riik, turg ja akadeemilise kogukonna esindajad kõrgkoolilt ja selle välishindamiselt ootavad. Seetõttu oligi peamiseks uurimisküsimuseks, millised on Eesti kõrghariduse oluliste osapoolte – riik, turg, akadeemia – ootused (a) kõrgkooli kvaliteedile ja (b) välise kvaliteedihindamise eesmärkidele? Kus erinevate osapoolte ootused kattuvad, kus on need vastuolus?
Maiki Udami doktoritöö „ Riigi, turu ja akadeemilise kogukonna ootused kõrgkoolidele: väljakutse institutsionaalsele välishindamisele. Eesti näide“
Töö juhendaja on Tallinna Ülikooli professor Mati Heidmets. Doktoritöö on kättesaadav TLÜ Akadeemilise Raamatukogu repositooriumis E-Ait.
