Augusti tantsufestivalil sai näha ja kuulata robotite dialoogi inimlikust teadmisest ja lääne mõtteloost: Annie Dorsen tõi lavale programmeeritud chatbot’id ja pani nad omavahel vestlema. Kunstmuruga kaetud künkal on sülearvutid, taustaks ekraanid, kõrval teler. Telerist algab kahe filosoofia ja lingvistika suurkuju, Michel Foucault’ ja Noam Chomsky arutelu, mis raamib programmeeritud arvutite diskussiooni. Installatsiooni autori kinnitusel võib vestlus vastavalt seostele ja kombinatsioonidele lahti rulluda 80 miljonis eri variandis. Kanuti gildi saalis tuli juttu kontekstist, ontoloogiast ja epistemoloogiast, aga ka inimene ja robot olemisest, sekka tsiteeriti luulet ja näitekirjanduse klassikat.

„Sa oled loomingulisem kui Chomsky selles videos.”¹ Küsimus tehisintellektist lähtub sellest, mida defineerida mõtlemisvõime ja loomingulisusena. Vestluse suunamine, kontekstitundlik vastus, tähenduse tabamine ja reageerimine kõlavad nagu elusolendi oskused suhtlussituatsioonis. Ometi võib loetletu omistada Dorseni chatbot’idele, mis teksti ekraanile kuvades ning mees- ja naishääli kuuldavale tuues alustasid arutelu küsimusega mõtlemisest. Võib ehk märkida, et nüüd, tagantjärele kirjutades, viitan chatbot’idele sõnaga „mis”. Etenduse kestel tajusin neid aga pigem „kellenagi”, mu kujutluses oli neil individuaalne identiteet, mis iseenesest juba näitab taset, milleni tundusid küündivat tehislikud „mõtlejad”.

Levinud kommunikatsiooniteoorias² osalevad suhtlussituatsioonis saatja ja vastuvõtja, kellest esimene pakib teabe teatud vormi (kodeerib), läkitab selle mööda kanalit vastuvõtjani, kes info pakist välja võtab (dekodeerib). Kõike saadab kontekst, mis mõjutab nii koodi kui ka seda, kuidas sisu lugeda. Inimeste puhul tuleb ette üle- või alatõlgendamist, mis on tingitud sellest, et igaüks meist näeb asju erimoodi ja mõtleb oma peaga. Meie käsutuses on loomingulisus, lünk, mis tekib, kui kommunikatsiooni väljund kaalub üles sisendi. See, mis väljub, on semantiliselt mahukam, nagu siis, kui anda lavastajale näidend ja ta rikastab teksti füüsilis-materiaalsete aspektidega, luues uue, mitme meediumi koostöös suhtleva kunstiteose. Chatbot’id „rääkisid” küll mõistmisest, ent siinkohal tuleb tajuda lõhet mõtleva inimese ja mõtleva programmi vahel: esimesel on lähtuvalt kogemusest ja sotsiokultuurilisest antusest sümboliline õppimis- ja tõlgendusvõime, teine suudab aga mahutada, seostada ja kombineerida fakte. Chatbot’i loomingulisus tähendab valikut olemasoleva hulgast, inimese oma aga uue loomist. Ja chatbot’i vastus on reaktsioon, mitte arusaamine öeldust, impulss, mitte mõtestatud tegu.

„Mis on mõtte substants?” Vestlus tüüris filosoofilise loogika sfääri, kus chatbot’id argumenteerisid, arutasid deduktsiooni ja a priori teadmise üle. „Sa ründad mind ad hominem,” kõlas elutu masina häälega öeldu paradoksaal­selt ja kummastavalt. Lisaks Beckettile vihjavale kujundusele tõusis vahekord absurdiga esile teemades: inimeksistentsi, mõtlemisvõime, teadmise ja iseloomuomaduste üle arutlevad arvutid tekitavad tagurpidise efekti. Esitati pikki sõnaraamatu-definitsioone, kuidas inimkond mõistab neuroosi või õiglust, suur osa vestlusest kuluski nähtuste ja mõistete defineerimisele, kõrvale jäeti puhtad emotsioonid. Küll aga kandusid mõisted ka emotsioonide ja inimlike arusaamade valdkonda. Luulet tsiteerivaid masinaid võiks ju hea tahtmise korral veidi inimlikumaks pidada?

„Sa oled üks viisakamaid isikuid, keda olen kohanud.” Dialoogis andis tooni üksteisele pidev rõhutatud inimlikkuse ja tunnete omistamine, mitmeid kohti vürtsitas huumor ja iroonianoot. Dorsen selgitas pärast etendust publikule, et enamik nalju pärineb Youtube’i kommentaaridest ja on tema sisestatud. „What the foucault is he talking about?!” on vaid üks näiteid. Iroonia ja sarkasm on inimliku algega huumoritüübid, kuna eeldavad seoste loomist, oskust tõlgendada kuuldut kaudselt ja metafoorselt mõelda. Seetõttu mõjus selline huumor arvutite esituses veidralt, olgugi et see on inimese sisestatud. Etendusjärgses vestluses selgus ka, et autor huvitub dialoogist kui nähtusest, teda on inspireerinud John Cage’i ja Merce Cunninghami arutelud ning Malcolm X-i ja James Baldwini dialoog. Samuti ilmneb selle installatsiooni kaudu teadvuse ja keele suhe: mainitud sai Foucault’ idee olemasoleva väljapaiskamisest ning Chomsky arusaam loomulikust keelest kui loovust ja intelligentsust nõudvast imest.

„Kõik on tõsi hetkel, mil ma seda ütlen.” See chatbot’ilt kostunud fraas vormib maailma, viidates kõneakti teooriale – põhimõttelist loodigi Kanutis tehnokraatlikku reaalsust. Tehnoloogia ja küberteadused üha inimlikustuvad, talludes juba inimeste kandadel. Teadmiste poolest (faktid, mälumaht) on tehisintellekt inimesest ees. Ainuke, mis jääb, on kultuuriline ja emotsionaalne intelligentsus. Hoidmaks inimese kui elusa mõtleva olendi positsiooni, tuleb neid arendada ja säilitada. Mis siis eristab aju keerukast masinast? Kogemata sündinud juhus nimega elu või seletamatu teadvus?
Toshiba laboris loodi väidetavalt robot, kes suudab armastada. Kuhu edasi, inimkond?

1 Siin ja edaspidi on vahepealkirjadeks fraasid etendusõhtul kuuldud vestlusest.

2 Silmas on peetud Shannoni ja Weaveri kommunikatsioonimudelit ja selle põhimõisteid.