Kui võtta ette Eesti Kultuuri Koja kultuuripoliitika uuringute töörühma muusikaeksperdi Evi Arujärve kommentaarid dokumendist „Eesti kultuuripoliitika põhimõisted ja suundumused”, loeme: „Kuigi poliitikadokumentides on mõlema kultuurikäsitluse suhe tasakaalus, on praktikas tajutav, et nn tõsine muusika on tõrjutud seisus ning keskseks jõuks on pigem globaalse peavoolumeedia ja infotehnoloogia kujundatavad virtuaalkeskkonnad ning standardiseeriv levimuusika”. Saame teada, et „seni puuduvad märkimisväärsed ergutavad meetmed nii loomise, tootmise kui ka tarbimise valdkonnas. Tulemuseks on olukord, kus „initsiatiivi võtnud” vabaturg ja massiline levikultuur määravad ära ka tarbitava formaadid ja sisu”.
Elegantse iseenesestmõistetavusega põlatakse siin uusi võimalusi muutuvas ajas, püütakse põlistada oma seisusevahesid, vastandades riikliku poliitika tasandil akadeemilist muusikakultuuri ja kõike muud, vaevumata viimase kihistustesse süvenema, mis on põhimõtteliselt rassismi kui vähima ühisnimetaja põhise vihkamise avaldumisvorm. Konservatiivsus kipub mobiliseeruma, kui tunnetab ohtu oma tõemonopolile. Või peaks ütlema riikliku rahastamise ainuõigusele? Kui hästi elavad initsiatiivi võtnud vabaturul rokikultuuri edasi kandvad asutused ja kui menukad on reaalselt meie rokkansamblid, kirjutasin 22. juuli Eesti Päevalehes. Muusikainimeste ühine huvi võiks olla võrdselt olematu käibemaks kõigile, mitte seisusepiiride säilitamine ega toetuste pärast kisklemine.
Ärastajad omavahel
Kultuuriministeeriumi kodulehelt loeme, et „Eesti tänane muusikapilt on mitmekesine – esindatud on pea kõik maailmas tuntud muusikažanrid. Muusikavaldkonda toetatakse nii riigi- kui ka erasektori poolt.” Ning dokumendi „Kultuuripoliitika arengusuunad aastani 2020” tööversioonis seisab, et „riik soodustab muusikaelu mitmekesisust”. Kultuuriministeeriumi muusikavaldkonna toetusprogrammi eesmärgiks on „Eesti professionaalse helikunsti seisukohast oluliste muusikakollektiivide ja festivalide järjepidevuse ja arengu tagamine, Eesti interpreetide ja heliloojate võimaluste suurendamine oma loomingu tutvustamisel ning elanikkonna võimaluste parandamine juurdepääsuks professionaalsetele muusikasündmustele, eesti muusikute kaasatuse suurendamine kontserdikorraldajate omaproduktsioonides ja professionaalse kontserdikorralduse arengu edendamine kogu Eestis”. Sõnastusest järeldub, et tegijate seisus ei loe, sest professionaal on kas elukutseline või kunstiliselt tasemel ja omal alal tunnustatud tegutseja, tihti mõlemat korraga, kuid mitte alati.
„Kultuuripoliitika arengusuunad” aga näevad ette, et „riik soodustab muusikaelu mitmekesisust, [—] soodustades Eesti heliloojate ja interpreetide jõudmist rahvusvahelisele areenile”. Muusikaekspordi ja kultuuritutvustamise temaatikat olen käsitlenud pikemalt Eesti Päevalehes (14. V ja 20. VI 2011, 20. II 2012). Maskid langevad, sest „helilooja” ja „interpreet” on ennekõike akadeemilise muusikakultuuri erialaterminid, mis kontekstis ilmselgelt ei tähista iga laulukirjutajat ega pillimeest.
Kohati läheb seisusevahede rõhutamine paranoiliseks. Eesti Interpreetide Liit on oma ingliskeelses nimekujus ärastanud professionaali mõiste, koondades „kõik Eestis ja ka väljaspool Eestit tegutsevad professionaalsed interpreedid – solistid, kammermuusikud, orkestrandid ja dirigendid” ning nimetades end kodulehel Association of Estonian Professional Musicians. Kas see tähendab, et muusik, kes liidu liikmeks ei sobi, on automaatselt amatöör? Professionaali definitsioonist lähtudes peaks ilmselge olema, et žanrid ega koosseisud ei loe ning kuna igaüks kõigega hakkama ei saa, siis pole ka sääraste kõrge vs. madal või kultuur vs. isetegevus eraldusjoonte tõmbamine olnud professionaalsuse määratlemisel kunagi õigustatud. Muutub kontekst, muutub staatus: interpreet on tõlgendaja ehk kaverdaja ehk süldimuusik ehk käsitööline, kui tipp on autor-esitaja kui kunstniku päralt.
Nali naljaks, kuid mitmekesisus, mille üle ministeerium oma kodulehel rõhutamisväärset uhkust tunneb, taandub dokumentide valguses selgeks ühekülgsuseks, mis lähtub sisseharjunud või õpetatud kõrge vs. madal ja kultuur vs. isetegevus vastandusest. Siin ongi põhimõtteline vastuolu ja koera kalm: kus aadel näeb ühte suurt püramiidi ja ennast selle tipus, näeb kodanlus tervet väljatäit, igas oma muumiad ja aarded.
Kõik toodud tsitaadid on kellegi välja mõeldud ja kirja pandud. Kaadrid otsustavad kõik ja kui vaadata, kes nad on ning kust nad tulevad, siis tekib paratamatult küsimus, ega meil pole tegemist pikaajalise mentaalse grupiintsestiga ühe olulise kultuurivaldkonna kureerimisel.
Haritud kuulajast võidavad kõik
Oma losside-parkide-ballide paralleeluniversumis elav aadel keeldub märkamast, et inimkond on tänaseks postmodernismi happetripi ammu läbi teinud ning kultuuriline multivoorsus on moodsas infoühiskonnas üha enam normiks. Inimene, kes jääb kas kultuuri tegijana – vabandust, isetegevuslasena – või tarbijana-nautijana väljapoole akadeemilist ruumi, ei ole üheplaaniliselt diletandist isehakanu või ajusurnud massiosake. Ei, tegijana võib ta olla tunnustatud just „kastist väljas” lähenemise tõttu ning tarbijana käia võrdse huviga kolmapäeval „Jazzkaarel”, neljapäeval kuulamas Von Krahlis noort rokki, reedel Estonias ERSOt ja nädalavahetuse jagada koduse elektronmuusikaloomise ja kooriproovi vahel.
Olgem ausad, mitmekülgses muusikakeskkonnas kasvanud inimene jõuab vanuse ja kuulamiskogemuse kasvades tõenäolisemalt rokiklubist kammersaali. Erineva muusika nautimine on talle loomuomane, žanrite põimumine intrigeeriv. Kui jätta kõik mitteakadeemiline ainult turu hoolde, võib korduda praeguste kolmekümneste mitmekülgsete melomaanide varateismeea trauma – „päkapikudisko” epohh laiatarbetasandil, mille järellainetuseks pean üldrahvalikku vastumeelsust ja võõristust, kui ühte tüüpi popmuusikat propageerinud Eurovisioni lauluvõistluse kohalikust eelvoorust sai mitmekülgsust väärtustav „Eesti laul”. Kui popkultuuril on Eesti muusikavaldkonnas oma kõrgkultuurikihistus, kui on vaja mingisugust eraldusjoont, siis väljendub see minu arvates ennekõike eri indie-muusikat (kui kommertsraadiovälist nähtust, milleni peab ise oma huvist muid kanaleid pidi jõudma) pungist black metal’i ja twee-popini hindava publiku olemasolus ja hulgas. Et piir jookseb mujalt, kui seni usutud, kinnitab ka helilooja Andrus Kallastu (Sirp 26. VI), öeldes, et kõrgkultuuri (kontekstis toetamist vääriva kultuuri) ja muu kultuuri piir ei jookse mööda valdkondade, žanrite või vormide piire, vaid nende sees.
Siinkohal peaks ehk üheskoos keskenduma küsimusele, kui mitmekesise pildi Eesti muusikat saab kätte keskmine raadiokuulaja? Ehk siit tulebki jõhker üldistus „standardiseeriv levimuusika”? Härg ootab, sarved harali.
Saaks ehk eurooplasteks?
Kultuuripoliitika uurija Pierre-Michel Menger on oma uuringus „Kultuuripoliitika Euroopas, riiklikust linliku loovuse perspektiivini” („Cultural policies in Europe. From a state to a city-centered perspective on cultural generativity”, 2010) kirjeldanud euroopaliku kultuuripoliitika kujunemist nii: 1) luuakse süsteemne kultuuripoliitika, mis toetub piiratud kultuuridefinitsioonile (nt kõrged kunstid) ning seab peaülesandeks kõrgkultuuri demokratiseerimise kaudu rahva harimise, 2) kultuuri elitaarse mudeli järkjärguline murenemine kultuuri sisulise määratluse pideva laienemise tagajärjel, 3) öeldakse lõplikult lahti senisest kõrg- ning madalkultuuri vastandumisel põhinenud kultuurimääratlusest, 4) järjest enam avaldab mõju suund rajada kultuuripoliitika loomemajanduse kaudu mõõdetavale majanduslikule ning sotsiaalsele lisaväärtusele. Meie oleme teise faasi alguses, kuid esimese uks pole veel selja taga sneprisse klõpsatanud.
Muidugi
mõista on institutsioonid, mis peavad olema – ERSO kui vapp ja nii edasi –, kuid muusikapoliitika praegune sõnastus nõuab põhimõtteliselt seisusliku korra säilitamist, iga töövõiduga üha eneseteadlikuma kodanlusega mittearvestamist, niiviisi kogu valdkonda hõlmavat avarat tulevikunägemust pakkumata.
Katse erinevaid muusikastiile, žanreid ning muusika loomise viise võrrelda ning paigutada mingile „objektiivsele” mõõtkavale võib olla ju tore esoteeriline ajugümnastika harjutus (E. Arujärv, Sirp 16. VII või S. Kareda, Sirp 20. IV), kuid mõistlik oleks lihtsalt leppida, et erinevatel žanritel, muusika loomise kultuuridel on erinevad sihid ja väärtused, mis kõnetavad ennekõike just nende loojaid-kuulajaid, seejärel teisi. Kultuuripoliitika kujundamise seisukohast peaksid kõik need subkultuurid olema suhteliselt võrdselt väärtuslikud kultuurilise mitmekesisuse sisendid. Ehk peakski siit – märkamisest, tunnustamisest ja tõsiseltvõtmisest alustama?
Seisuslikud hoiakud ja eelistused, mida väljendavad loo jooksul toodud tsitaadid muusikapoliitika alusdokumentidest ja mujaltki, on selgelt iganenud, kuna käsitlevad kultuurina kõrgkultuuri, mida valdab ja esindab kontekstis akadeemilise muusika ringkond. Kõik muu on üks madal massikultuur ja isetegevus. Vaid see kõrgkultuur peaks dokumentide järgi olema kultuuripoliitika ja riigi eestkoste objekt. Nii on, sest nii on olnud. Või ei peaks see päris nii enam olema, sest praegu ega homme pole enam eile?
Ning lõppude lõpuks on sellel kõigel ka inimlik mõõde – kui palju talente ja potentsiaali on aadli privileegide ja elitarismi tõttu ajaga raisku läinud? Ma ei taha teada.
Aga võib-olla ma olen lihtsalt naiivne idealist, kes on ise kasvanud vales ühiskonnas ega saa sellepärast mitte millestki põhimõtteliselt mitte midagi aru. Igatahes loodan, et tabud millest ja kuidas meil muusika ja poliitika teemadel räägitakse või ei räägita on nüüd murtud ning igaüks, keda see lugu puudutas, julgeb oma nime all kirjutada lahti oma avameelse nägemuse meie muusikamaastiku kui akadeemilise ja mitteakadeemilise muusikakultuuri summa tulevikust. On küsimusi, millest jätkuv möödavaatamine tähendab reformierakondlikku vastutustundetust meie ühiskonna tuleviku suhtes ja on seniseid otsuseid, hoiakuid ja praktikaid, mis teevad sama välja.