Seda, et kitarrist on vaimult avatud mitmesugustele julgetele muusikalistele innovatsioonidele, on tõestanud juba tema pikaajaline tegevus niisugustes kooslustes nagu Weekend Guitar Trio, Treee jpt.
Kuid idee esitada kontserdil elektrikitarril Benjamin Britteni ja Mati Kuulbergi suurvorme soolotšellole – see tundus juba ette olevat hulljulge ettevõtmine, mille realiseerimine nõuab mõistagi eelnevalt väga palju tööd. Ent ometi on see nüüd teoks saanud, kui Leemets andis kontserdi „Poognata” 10. augustil Tartus ja 15ndal Tallinnas.
Elektrikitarri madal register on tšelloga ju täiesti võrreldav ning pilli ulatus kõrgesse tessituuri tšellost märksa suuremgi. Kuid kitarri poognaga mängida paraku ei saa (kuigi näiteks Jimmy Page on omal ajal seda isegi üritanud), nii et mängutehnikas ilmneb neil kahel instrumendil siiski põhimõtteline erinevus, millele viitab ka Leemetsa tunniajase kontserdi pealkiri.
Kava oli kokku pandud mängutehniliselt nõudlikest teostest, mis oleksid pakkunud parajat väljakutset igale tšellosolistile: Leemetsa esituses sai elektrikitarril kuulda Britteni kahte tšellosüiti ja Kuulbergi Kontsertsonaati soolotšellole. Mõlemad Britteni tšellosüidid on üheksaosalised ulatuslikud tsüklid ning mõlemas on tajutav ka teatud viide vanamuusikast pärinevatele vormidele (fuuga, passacaglia) ja kompositsioonivõtetele (burdoonbass).
Kontserdi avanud Benjamin Britteni (1913–1976) Tšellosüit nr 1 op. 72 (1964) võis päris alguses tänu elektrikitarrile tekitada kõlalises mõttes võõristustki – igatahes minu kõrv otsis mingit n-ö maatriksit, et too helitöö esituse käigus „tõlkes kaduma” ei läheks. Ent alates II osast Fuga: Andante moderato ilmus Leemetsa kitarri häältejuhtimisse juba varjatud polüfooniat, mis mõjus pilli võimaluste piires üsnagi reljeefselt. Ehkki kõik selle süidi osad dünaamika ja kõlavärvide mõttes päris lõpuni ei veennud, kujunes VI osas Marcia hästi põnev karakter kõigi nende teatraalsete sforzando’de ja summutatud aktsentidega. Ettekandeliselt parim oli aga kindlasti lõpetav Moto perpetuo, mille sütitav energia väljendus efektselt kiiretes passaažides ja n-ö sööstliikumise viraažides.
Järgnenud Mati Kuulbergi (1947–2001) Kontsertsonaat soolotšellole (1973) kujunes ettekandeliselt õhtu kõige terviklikumaks oopuseks, seda nii kitarri kõlast tingitud kummalise „psühhedeelia-efekti” kui karakterite sidususe poolest. Teose kahte viimast osa tulekski ehk vaadelda vastastikuses koostoimes, kuna Andante sostenuto tekstuuriline läbipaistvus teisenes siin äkilise kontrastina kõlaliseks massiivsuseks. Ja seejärel helipildis juba sõna otseses mõttes „põrutavaks” virtuoossuseks!
Kontserdi viimase helitööna ettekandele tulnud Britteni Tšellosüit nr 3 op. 87 (1971) sai samuti esituslikult veenva terviku piirjooned. Eraldi tuleks siin artistlikkuse mõttes tunnustavalt märkida V osa Dialogo: Allegretto tõlgendust, kus sai tõepoolest kuulda kahe erineva pilliregistri väljendusrikast kahekõnet. Alguses kujunes see mõtlikuks ja justkui teineteist kuulavaks, seejärel juba ka „vaidlevaks” ning lõpus kõlalis-rütmiliste kujunditena koguni nagu „tülitsevakski”.
Tagantjärele kontserdi muljeid summeerides tuleb märkida sedagi, et Tõnis Leemets ei läinud n-ö kergema vastupanu teed. Selles mõttes, et ta ei lihtsustanud oma transkriptsioone liiga läbinähtavalt kitarripäraseks ja et elektroonilise „nipitamise” asemel näis tal prioriteediks olevat siiski autoritekst ja konkreetne partituur. Nii et see, mis kõlas – kõlas küll poognata, aga ka silmanähtavate mööndusteta.