Paratamatult ergutavad „torme veeklaasis” kultuuripoliitika teatavad tsentraliseerimis­ilmingud (mis alati tähendab hirmu, sest keegi võib selles protsessis võita, aga mõni jääb ka kaotajaks) ja ehk ka mõnede „suure plaani” otsuste sündimine kabinetis ja/või koostöös mõne väikese lobigrupiga. Tuld lisab ajakirjanduse pealiskaudsus ja soov kultuurivaldkondade ja inimeste vaadete loomulik paljusus pikemalt süvenemata ja dramaatilises vormis avalikkuse „lavale” tuua. Kõige lõpuks mängib kaasa ka n-ö vanade ja uute ehk värskelt „maale toodud”  ideoloogiate vastuolu, mida inimesed, põlvkonnad ja institutsioonid paratamatult endas kannavad.
Kõiki neid ideoloogilise ja institutsionaalse konkurentsivõitluse märke oli tunda „Kultuuripoliitika arengusuundade aastani 2020” väljatöötamise ja arutelu käigus. Samadest allikatest toituv võitluslik noot oli ka hiljuti Eesti Päevalehes ilmunud repliigis „Mis on eesti muusika?”, mis heitis (oma põhikirja kohaselt eesti süvamuusikaga tegelevale) Eesti Muusika Infokeskusele ette, et see ajakirjandusele infokirju saates „kerged” muusikažanrid kõrvale jätab ja et kindlasti on see pahatahtlik. Mida ja miks teeb EMIK, sellele vastasin Facebooki arutelus ja EPLi kommentaariumis. Tundub aga, et muusika, seda mõtestavad ideoloogiad ja väärtusskaalad, mis peaksid peegelduma või peegelduvad ka kultuuripoliitikas, on ikka ja jälle arutamist väärt.

Üleval ja all?
Kõrgkultuuri mõiste tähenduse avas
Sirbis alles hiljuti objektiivselt ja üldsegi mitte valdkonna- või žanripõhiselt Andrus Kallastu („Rahastamine kõrgkultuurikeskseks!”, 26. VI). Aga tundub, et sõnamaagial on suur jõud. Muusikakultuuri püramiidjas, hierarhiline kirjeldus, kus „süva” ehk „kõrg” on justkui kusagil mõttelises kõrguses ja kõik „mitte-süva” justkui kusagil „all” ja väheväärtuslik, kõlab paratamatult ülbevõitu märgistusena. Eriti kui sõnast kinni võtta ja must-valget mõtlemist harrastada. Kuigi tegelikult me ju teame kõik, et muusikakultuur on rikas ja mitmekesine, põimumisi tulvil tervik. Ja et igat sorti „muusika” täidab mingil moel inimeste eneseväljenduse vajadusi. Muusika, eriti popkultuuris, on üks tugevamaid identiteediloojaid. Ka mitte-süva hõlmab lugematut arvu voole ja grupikesi, kes mõnigi kord ei vaata üksteise peale eriti sõbraliku pilguga. Nii süva- kui levimuusika „sees” omakorda on rahvalikumad ja elitaarsemad voolud. Identiteediotsinguga seotud vastandumised on kultuuridünaamika loomulik ja loovust ergutav osa. Ja vastandumise kõrval on alati ka süntees. Üldiselt näib, et süvamuusikute seltskond on siiski terviklikuma ideoloogiaga, ühtsem ja ka tolerantsem. Mõni ehk pahandab selle arvamise peale, aga mina olen päris kindel, et süvamuusika tegijatele annab avarama pilgu haridus, mis on teekond lihtsamalt keerulisema suunas. Ka praktilisest küljest on see nii: paljud süvamuusikud (heliloojad ja interpreedid) on tuttavad ja tegutsenud või tegutsevad ka levimuusika vallas. Vastupidine asi ei ole eriti võimalik – „süva” nõuab teatud erioskusi ja avaramat kultuurikompetentsi, mille annab haridus. Nii lihtsalt on.

Inimene kui mõõdupuu
Et mõned mõisted ikka ja jälle kellelegi jalgu jäävad, siis küsiksin ka mina veel kord: mis see kõrgkultuurne süvamuusika ikkagi on, võrreldes ülejäänud muusikaga? Muusikakultuuri võib väga mitmel moel ja alusel lahterdada. Ühte mõõdupuud tahan siiski esmaseks pidada  – see on kultuurikandja ja looja ehk inimene – „kultuuristatud” ja metsik, keeruline ja primitiivne, sotsiaalne ja bioloogiline olend. Inimene oma kõikides olekutes annab muusikale tähenduse ja nii on seal „lubatud” ja loomulik kõik: ülevoolav rõõm ja eksistentsiaalne kurbus, mängulust ja sisekaemus, õrnus ja rõvedus, iha ja raev, lapsemeelsus ja autoritaarsus. Inimlikku sisu kannab nii külapillimehe lõõtsalugu, popmuusika ballaad, džässiimprovisatsioon, lihtne lastelaul, räppmuusiku ropp rütmikõne kui ka ulatuslik „kõrgkultuuri” sümfooniline teos, mis mõnikord on puhastel heliaistingutel põhinev üsna mõistatuslik kõlamaailm. Ei ole mingit arukat põhjust neid vastandada. Ka minu kui hariduse ja töö poolest süvamuusiku kõrvaklappidest kostab iga päev erinevat muusikat ja „süva” moodustab sellest vaid ühe osa.

Ego, Superego, Id
Kui „süva” ja „mitte-süva” suhet veel ja natukene mängulisemalt mõtestada, siis kõlbaks teemaks ehk selline üldinimlik nähtus nagu armastus ja tõlgendusaparaadiks papa Freudi tuntud „kolmainsus”. Nagu teada, naiste psüühikast S. F. eriti sotti ei saanudki ja pidas seda millekski mõistatuslikuks, aga mehe teadvuse jaotas psühhoanalüüsi isa kolmeks: Id ehk evolutsioonilises ellujäämisvõitluses kujunenud ürginstinktid (seksuaalsus ja agressiivsus), Superego ehk instinkte kontrollivad ja „kultuuristavad” sotsiaalsed normid – ja nende ristumispunktis Ego ehk  reaalne Mina, mis alateadvuse (Id) ja üliteadvuse (Superego) pingeväljades tasakaalu peab leidma. Lihtsustaksin siis veel natukene. Kui räppmuusik räpib vägistamise teemal (kusjuures on veel üsnagi „kultuurne”, kui selle objektiks ei ole naissoost lähisugulane), siis kõneleb selles puhas Id. Kui  süvamuusik kirjutab kantaadi isamaa-armastusest, siis räägib selles Superego ehk kollektiivne teadvus, sakraliseeritud ühiskondlik norm. Kui popmuusik kirjutab kauni armastuslaulu, siis üsna sagedasti kumab sellest läbi Idi (näiteks kõik andumise ja allutamise kujundid),  kuid ürginstinktid saavad selles poeetilise vormi ning poetiseeritud ja pühitsetud armastus omandab sageli ka sakraal­se aura – ulatudes sel viisil instinktidest kollektiivse teadvuse ja religioosse metafüüsikani. Muidugi on kõik  piirid nii inimteadvuses kui ka muusikas hajusad ja tinglikud. Aga midagi olemuslikku sellisest lähenemisest „süva” ja „mitte-süva” kontekstis võib ehk leida.

Demokraatia versus väärtuspüramiid
Üldistades võibki ehk öelda, et „madalama” ja „kõrgema” kultuuri üheks oluliseks tunnuseks on sublimatsiooni aste – varjamise ja ümberütlemise ehk metafoorsuse määr. Instinkt on puhas ja teadvusetu, kohest täitumist nõudev ja ka muusikas enamasti otseütlev. Metafoor on alati „ajalooga” ja sügavate alltekstidega ning nõuab mõistmiseks peale instinktide ka kultuurikogemust ja haridust. Selline, sisuliselt ju ka lihtsuse-keerukuse skaala peegeldub muusika keeles ja vormis. Nii on absoluutselt vaieldamatu, et hierarhiaprintsiip, mille väljenduseks on ka kõrgkultuuri mõiste ja mille aluseks on lihtsuse-keerukuse skaala, ei ole ega saa olla laest võetud ja aegunud ideoloogiline konstruktsioon. Seega –  „vana” väärtuspüramiidi ei ole võimalik kummuli keerata. Ja eurodiskursus, mille keskmes on kultuuri­demokraatia (sarnane tuntud loosungiga „kunst kuulub rahvale”), on absoluutselt asjakohane sotsiaalses plaanis – s.o, et kultuur peaks olema ligipääsetav kõikidele ühiskonnagruppidele –, kuid see ei saa kindlasti tähendada „võrdsust” muusikas eneses ehk loovuse ühetaolisust. Keelt, spetsiifilisi oskusi, metafooriloomet ja originaalsust silmas pidades on muusikas lihtsamad ja keerukamad žanrid. Pole vist mõtet tõestada, et näiteks üks selline „ajalooga”, kaunis ja inimlik muusikavorm nagu laul on igas mõttes lihtsam kui sümfoonia või ooper. Muusikalist kõrgkultuuri iseloomustavad sügavad ja keerukad seosed ajaloo ning teiste kultuurivaldkondade ja (rahvus)kultuuridega. See on keerukama tähendusstruktuuri ja vormiga ning nõuab kulukat baasi haridussüsteemi ja vajalike institutsioonide näol. Metafüüsilisest vaatenurgast on kõrgkultuur kõik see, mis veenvalt puudutab ja väljendab olemise saladust – seda ülevat ja üksildast, kurba ja elujanust tunnet, mida inimene tunneb maailmas olemas olles. See võib olla sisse kirjutatu
d nii popballaadi kui ka rahvamuusikasse, sümfooniast rääkimata. Veenvus kultuuris on aga alati seotud tundliku ja meisterliku metafooriloomega ehk teatud liiki keerukusega.

Kes on muusikaspetsialist?
Uus (euro)ideoloogia on hägustamas või kõrvale tõrjumas teisigi „vanu” mõisteid. Näiteks – kes on muusikaspetsialist? Hiljuti tähistas see õppinud inimest, kes ise kõrgel tasemel muusikat kirjutab või esitab. Loomemajanduse kontekstis on see müügimees või -naine, kes tegeleb sellise tähtsa asjaga nagu manageerimine. Üldiselt on pärast viiekümnendaid eluaastaid inimesi üsna raske millegagi šokeerida, kuid ühel esimestest valdkondade koosolekutest, mis peeti enne Eesti Muusika Arenduskeskuse tekkimist, jäi mul suu lahti, kui üks levimuusika korraldaja tõsimeeli rääkis sellest, et väga tähtis on õpetada muusikule selgeks, et enne lavaleminekut ennast täis juua ja püksi teha ei ole ilus. Avaldasin tookord tagasihoidlikku arvamust, et kas seda ei peaks mitte ema ja isa juba tunduvalt varem poisile selgeks õpetama. Kindlasti on vägistamisest räppida lihtsam ja ka loomemajanduslikus mõttes tulusam kui sümfooniaorkestri ülevalpidamine. Kindlasti on ka loomemajanduse teemat tutvustavad ettevõtmised, sh Eesti Muusika Arenduskeskuse tegevus ja Tallinna muusikanädala (Tallinn Music Week) seminarid toonud muusikaellu uut hingamist ja täiesti õige arusaamise, et kui kogu elu on ümberringi nagu suur kaubamaja, siis pole pääsu – ka muusikat ja muusikuid tuleb aktiivselt ja oskuslikult levitada ja müüa. Kindlasti ei tohiks muusikavaldkonna ideaaliks olla suur kombinaat, kus vorbitakse turukõlblikke „tooteid”. Muusikavaldkond – seda peaks kandma seal tegutsevate ja üksteisest lugu­pidavate inimeste ja institutsioonide iseseisvus, vabadus ja loovus.

Kui väärtusi ei ole, mis on siis ülim väärtus?
1998. aastal kokku pandud kultuuripoliitika põhialuseid iseloomustas väärtuskriteeriumide vältimine. Riigi ülesanne pidi olema kultuuri toimimiseks vajalike struktuuride loomine. See oli mõistetav, sest seljataga oli üleideologiseeritud nõukogude aeg ja ideaaliks eneseväljenduse vabadus. Küllap on see mõistlik põhimõte praegugi. Aga kas viimase piirini? Ühel muusikanõukogu aastakoosolekul küsisin kultuuriministeeriumi ametnikult, missugustele väärtustele tugineb uus „Kultuuripoliitika arengusuunad aastani 2020”. Vastuseks oli sügav ja pikk vaikus. Üks sõna lõpuks siiski kuuldavale tuli: „mitmekesisus” –  juhtumisi üks alusmõistetest, millega Brüssel liikmesriike valgustab ja mis sisuliselt tähendab kultuuridemokraatiat ehk seda, et kõik „muusikad” on võrdsed.
Pole parata, ideoloogiline tuulenuusutamine on väikerahvuse igavene „väljakutse”. Selle märgiks oli ka kultuuripoliitika arengukava koostamisel valdkondade „kaasamise” eesmärgil koostatud dokument, aluseks n-ö valdkonna ekspertide täidetav ankeet, mille sisuliseks vundamendiks olid laias laastus kolm teemat: kultuuridemokraatia, vähemused ja loomemajandus ehk kuidas panna muusika raha teenima. Mida arvata väärtustest ja kuidas neid rakendada, kui kõik on võrdsed, aga rahateenimine on ülimuslik? Mitmekesisus kui kriteerium on igal juhul mittemidagiütlev, kuni pole täpsustatud ja selgelt välja öeldud kultuuripoliitika üldised korralduslikud põhimõtted: tsentraliseerimine või institutsionaal­ne mitmekesisus, betoon või inimesed, raha või loovus, looja või institutsioon jne? Ka ei ole sisuliselt ju võimalik võtta vastu mingeid korralduslikke otsuseid nii, et väärtused päriselt kõrvale jäetakse. Minule meeldis väga endise muusikanõuniku Siiri Siimeri seisukoht, et mitmekesisus võib ja peabki tähendama ka „killustatust” ehk siis peale loomingulise mitmekesisuse ka institutsioonide mitmekesisust ja tegutsemisvabadust ning kõikide muusikaväljal tegutsevate inimeste loovuse ja kogemuste ärakasutamist.