Kas lavastus põhineb vaid Tammsaare samanimelisel jutustusel või on kasutatud ka kirjandusklassiku muid teoseid?
Lavastuse „Vanad ja noored” dramatiseering põhineb suuresti Tammsaare noorema põlve maaeluainelisel loomingul. Peale „Vanade ja noorte” oleme kasutanud motiive ja katkeid näiteks „Mäetaguse vanadest”, „Vanaisa surmast” ning „Kahest paarist ja ühestainsast”. Samuti on andnud inspiratsiooni tema linnaolustikuline lühilooming ning kirjad oma tütrele Riitale.
Dramatiseeringu seovad tervikuks „Vanade ja noorte” jutustusest pärit Juhani vestlused oma lapselapsega. Just vanaisa ja tütretütre kohtumine on see lüli, mille kaudu saab selgemaks minevikus toimunu ja tulevikus saabuv. Seega oleme kommenteerinud ja täiendanud „Vanade ja noorte” lugu eelkõige Tammsaare enda kaudu, et esile tuua selle põliseid väärtusi ja uusi perspektiive. Õppimist väärivat leiab sealt põlvkonnast hoolimata.
Millised teemad teid seda lavastust tehes eeskätt on huvitanud?
Eeskätt huvitab mind vanade ja noorte omavaheline suhe nii Tammsaare loomingus kui ka meie igapäevaelus. See on ajatu konflikt, mida ka sama asja ajamine ja püüdlus samade väärtuste suunas ei pruugi tingimata lahendada. Ikka räägime teineteisest mööda, justkui räägiksime teineteisele võõrast keelt. Oskust kuulata ja üksteist mõista napib. Vahel on nii, et tõeline mõistmine saabub alles tagantjärele ja lepituse võime leida hoopis üle põlve.
Tammsaare loomingu põhjal on tehtud kümneid ja kümneid lavastusi. On sealt ikka veel midagi uut ammutada?
Usun, et Tammsaare looming on ajatu ja kõnetab meid tänapäeval väga teravalt. Seetõttu ongi Tammsaaret ajast aega uuesti lavastatud. Iga põlvkond leiab sealt endale avastamist väärivat ja uuesti käsitletavat. Näiteks Tammsaare artiklid ning lühiproosa pole kindlasti veel pälvinud piisavalt tähelepanu. Olles koos dramaturg Tõnis Parksepaga alles oma loometee alguses, otsustasimegi koos suunata oma pilgu Tammsaare noorema põlve lühiloomingule, et leida just sealt endale edasiviivat.
Kas asjaolu, et lavastus etendub just Tammsaare sünnipaigas, annab põhjust rääkida ka kohavaimust?
Kohe kindlasti. Nii nagu paljud Tammsaare käsitletavad sündmused on ju lähikondsete talude tõestisündinud lugude variatsioonid, nii oleme ka meie püüdnud panna selle õhustiku oma lavastusega kaasa kõlama. Teataval määral on tegu püüdega tuua vanad õnne ja kurbuse hetked oma sünnipaika tagasi. Seeläbi aga üritame leida ainest edasiminekuks ja rahu sõlmimiseks. Tammsaare kodutalu mängib meie lavastuses ühte kesksemat rolli.
