Muidugi, need nimed pole publikule päris tundmatud, sest sama seltskonna ehk norra lavastaja Vegard Vinge, saksa kunstniku Ida Mülleri ning norra helilooja ja -kunstniku Trond Reinholdtseni lavastus „John Gabriel Borkman” valiti eelmisel aastal saksakeelse teatri esindusfestivalile Theatertreffen. Kuid omapärane on siiski, et kunstnikud pole pidanud vajalikuks oma täiesti mittemidagiütleva pealkirjaga lavastust „12 liigi maja” („12-Spartenhaus” – tegijate endi leiutatud sõna; esietendus 4. V 2013) ühegi sõna ega plakatiga reklaamida.

Skandaalsed kunstnikud Vegard Vinge ja Ida Müller on saavutanud tuntuse ja tunnustuse oma Ibseni-lavastustega. Aastatel 2006–2013 on nad loonud viis Henrik Ibseni näidenditest inspireeritud lavastust, millest viimane – „12 liigi maja” – põhineb „Rahva vaenlasel”. Nende erakordselt vaba struktuuriga kestvusetenduste (8–18 tundi) käekirja iseloomustab tegevuskunstist inspireeritud multifilmilik-koomiksilaadne esteetika, kus maskistatud näitlejad liiguvad elektrooniliselt tekitatud helide maailmas.

Skandaalsed kunstnikud. Skandaalid on Vinget ja Müllerit saatnud kogu aeg. 2009. aastal prestiižsel rahvusvahelisel Ibseni-festivalil Norras lõpetas nende „Metspardi” etenduse festivali direktor isiklikult, kuna etenduse pikkus ületas mitme tunniga algselt lubatu. Eelmise aasta „John Gabriel Borkmani” katkestas etenduse üheksandal tunnil Volksbühne Prateri tehniline meeskond, lülitades sisse üldvalguse ja keerates välja helipuldi – nad keeldusid töölepinguga ette nähtud kaheksast tunnist kauem töötamast. Etendajad soovisid edasi mängida ja kutsusid publiku lavale, kuid tuletõrjeinspektor katkestas nende tee. Ja selline intsident toimus Euroopa ühe esindus-avangardteatri laval!

Ka mul õnnestus kogeda, mis tunne on saada teatrist välja visatud. 9. juuni „12 liigi maja” etenduse kaheksandal tunnil viskas sama Prateri maja tehnikadirektor publiku välja, sest lavastaja Vinge oli avanud tulekustuti, kust jõudis publikuni väidetavalt tervisele kahjulikku tossu. Publik kamandati tänavale ning olgugi et ruum oli silmapilk tuuldunud, ei lubanud vihased tehnikud meid enam teatrisse. Jäi üle vaid läbi akende lehvitada ilmselgelt nördinud ja edasi mängida soovivatele etendajatele. Publiku ja etendajate vahele astusid kõikvõimsad tehnikud! Skandaalseid reaktsioone Vinge ja Mülleri lavastustele leiab ka ajakirjanduses. Ülikallis ja suurejooneline „Borkmani” lavastus tekitas eelmisel aastal pööraseid arutelusid, näiteks artikli pealkiri Saksa tabloidist Bild: „11 tundi seksi, verd ja massimõrva – ja me kõik maksame selle eest!”.

Publiku ärritamine oli Vegard Vingel kavas ka „12 liigi maja” esietendusel: nimelt ei toimunud seal peaaegu mitte midagi. Publikul lasti seista Prateri teatrimaja fuajees, kus ekraanidel aeg-ajalt midagi justkui lubadusena vilksatas. Ja nii neli tundi. Kuna Vinge ja Müller on saavutanud maailmas teatava tuntuse, siis oli esietenduseks kohale sõitnud ka arvestatav hulk välismaalasi – ja nad olid vihased. Saksa teatrikriitikult Dirk Pilzilt ilmus aga optimistlik artikkel, mis lõppes sõnadega: „Kõik on võimalik. Isegi teater.”1 Hilisemad etendused andsidki talle õiguse ning Vinge ja Müller avasid publikule tasapisi oma külgetõmbava maailma.

Fuajee-etendus. Pidev publiku ootustega mängimine on aga Vingel seekord täiesti läbi mõeldud. Nii nagu pole lavastusel plakatit ega tavapärast reklaamteksti, nii varjati ka esietendusel, kas publikule üldse tahetakse midagi näidata. Ka järgmistel etendustel juhatatakse publik valele teele: küll teatatakse etenduse alguses, et täna õhtul mängitakse „Hedda Gablerit” või Verdi „Aidat” või et tänane etendus jääb hoopis ära (kuigi publik oli juba teadlik, et seekord tegeldakse „Rahva vaenlasega”). Teatrisse tulnud inimestele öeldakse, et nad ei näe seda, mida nad ootasid, või nad ei näe üldse mitte midagi. Või ei lasta vaatajaid saaligi või visatakse nad isegi fuajeest välja. Nii juhtuski ning kuigi see ei olnud ilmselt Vinge enda korraldatud, haakus aktsioon vägagi tema kontseptsiooniga.

Kui „Borkmani” eelmise aasta etenduste ajal istus publik saalis ja nägi tegevust otse laval või enda ümber, siis uue lavastuse kontseptsioon näeb ette vahendatust: publik jääbki keskmiselt 11tunniseks etenduseks fuajeesse, kogu tegevus kantakse üle suurel ekraanil ning toimub seinte taga, kuhu saab piiluda läbi akende. Vinge paneb publiku vuajeristi rolli, aktualiseerib tema iha midagi näha, tungi saada osa sellest ekraani vahendatud värvilisest maalitud maailmast. Fuajeesse sisse astudes võtab publiku vastu lai punase maalitud vaibaga trepp, kus suurelt kiri „Publik” – ainult et see trepp ja uks asuvad klaasseina taga. Publik peab leppima: trepist üles nad ei pääse, suurejoonelist saali ja värvilist eesriiet näidatakse vaid ekraanil.

Ibsen ja totaalne kunstiteos. Vinge ja Mülleri lavastused vastavad täielikult totaalse kunstiteose määratlusele ning on seejuures äärmiselt tihedalt seotud ühiskonna ja tänapäeva mitmekesise kunstipraktikaga. Vegard Vinge ise ütleb, et „teater on mulle viimane kants, kus saab asjadest rääkida, peaaegu nagu Speakers’ Corner”.2 Tema loomingus rõhutatakse pigem protsessi kui lõpptulemust, mõtestatakse ümber etendaja ja vaataja positsiooni ning tõstetakse fookusesse ruumi- ja ajasuhted. Lavastustes kasutatakse ka dokumentaalseid allikaid: Ibseni-uurimusi, fakte klassiku elust ja loomingust. Lavastuste prooviprotsess on pikk (üks-kaks aastat) ning esietenduse aeg võib määramatult edasi lükkuda („12 liigi maja” esietendus lükati esialgselt plaanitud jaanuarist märtsi ning seejärel maikuusse).

Miks on aga Vinge võtnud oma loomingu fookuseks Ibseni? Temaga tegelemist on Vinge põhjendanud sellega, et Ibsen on fetiš ja fetiš pakub talle huvi. Näidenditest rohkem huvitab teda norra kultuuri kõikehõlmav Ibseni kultus ning see, et Ibsenit kasutatakse enamasti kas kommertseesmärkidel või kultuurilise ja rahvusliku identiteedi ülesehitajana.3 Vinge ja Mülleri Ibseni-lavastused võivad esmapilgul tunduda Ibsenist väga kaugel, kuid süvenedes võib leida, kui põhjalikult on lavastajad kirjaniku teoseid lugenud. Näidendeid üle lugedes on näha, kui täpselt kontsentreeritud on Ibseni tekst, tegelased ja ideestik. Ibsenist on välja pigistatud justkui kontsentraat. Näiteks võib mõni tegelane olla taandatud ainult üheks täpseks sümboliks või hüüdlauseks.

Võib öelda, et Vingel ja Mülleril on kombeks seda Ibseni-kontsentraati kogu ühiskonnale peale valada. „12 liigi maja” aluseks on „Rahva vaenlane” (1882), mille peategelasteks on kaks venda: doktor Thomas Stockmann ja linnapea Peter Stockmann. Doktor avastab linna veesüsteemi reostuse ning on üliõnnelik, et just tema saab teatada avastusest, vea parandamisest ning uue ja puhtama elu algusest. Linnapead see avastus aga õnnelikuks ei tee: muutused nõuavad miljoneid. Vinge ja Müller seostavad doktor Stockmanni võitluse nii teatri institutsiooni kui ka ühiskonna alustalade kõigutamisega.

Üks Vinge ja Mülleri loomingu algimpulsse pärineb ekspressionismist, mida näeme nurgelises väljendusvormis, aga ka sisutasandil: lavastustes on läbivaks uue inimese sünni idee ja vastandumine konformismile, seal on alati tegelane, kes tahab valitsevat korda raputada, kõike uueks muuta (nt dr Stockmann). Lisaks saab Vinge ja Mülleri isikupärane esteetika inspiratsiooni B-filmidest, ooperist, nukuteatrist, renessansiaegsest maalikunstist. Määramata pikkusega etendustel luuakse pikki improviseeritud stseene. Ebatavalist pikkust võib muidugi näha vastanduvana tänapäeva teatrimaailmale (või üldse kiirustavale maailmale), ent see on ka Vinge ja Mülleri dramaturgiale olemuslikult oluline. Vinge ja Mülleri teater on eelkõige fenomenoloogiliste kogemuste teater, tähendus aga tekib visuaalsete piltide omavahelises koosmõjus. Vinge lavastused toimivad
vastanduste peal: lapsed vs. vanemad, hea vs. halb, fiktsioon vs. reaalsus, perekond vs. indiviid, kunst vs. kommerts, vabadus vs. institutsioonidele allumine. Loo narratiivne kulgemine on küll olemas, kuid pole primaar­ne. Nende teatrikeelt võiks nimetada postdramaatiliseks sümbolismiks.

Geniaalne türann. Vinge ja Mülleri lavastustes vahelduvad tegevuslikud stseenid n-ö intermeediumidega, kus lavastaja Vinge võtab endale juhtrolli. Need on erilised performance’i-laadsed, tegevuskunstilikud vahepalad valju energilise popmuusikaga („Borkmanis”), ooperi- või metal-muusikaga („12 liigi majas”). Intermeediumide ajal šokeerib Vinge publikut ekstreemsustega: näiteks on ta pannud pintsli tagumikku ja sellega seina või põrandat värvinud, on püherdanud oma väljaheidetes, urineerinud endale suhu. Vinge roll on olla kui Jumal ja Lavastaja, tseremooniameister, tegevuse suunaja. Ta kehastub geniaalseks ja/või türanlikuks lavastajaks. Etendustel on tal alati seljas särk kirjaga „Wagner”, mis tähendab nii helilooja Richard Wagnerit kui ka natsionaalsotsialistlikku massimõrvarit Gustav Wagnerit. Need kaks isikut, sümbolit ja poolust on Vinge töö võtmeks. Ta paneb ühte teosesse suured vastandid, võitlevad positsioonid.

Igal õhtul on Vinge-Mülleri lavastuste etendused väga erinevad ning tegemist on tõelise protsessteatriga („12 liigi maja” nähtud kolmel etendusel olid sarnased vaid paar stseeni). Oluline on, et publik tunnetaks koos tegijatega aega ja protsessi. Vinge manipuleerib publikuga, aeg-ajalt provotseerib vaatajaid midagi tegema, nt „Borkmanis” vahemängude ajal tantsima, aga publikuga manipuleerimine käib peamiselt kunstiteose kaudu, mitte eriti tihti otsesuhtluses. Siiski on näiteks „Borkmanis” hetk, kus Vinge rebib ja lõhub vaatajate alt istepinke ning inimestel tekib reaalne kehalise vigastuse oht. Üht „12 liigi maja” etendust sidus läbivalt Vinge püüd tungida läbi seinte ja klaaside publikuni. Ta liikus akende ligi, prõmmis seintele, lõhkus ühe akna, viskas sealt välja plakati (oma väljaheidetega maalitud plakati – sest see on majanduslikult soodsam kui üks tellitud ja trükitud plakat, ütles linnapea ehk teatridirektor!). Ühte fuajee seina lõhkus Vinge kirvega peasuuruse augu, kust viskas publikusse vett (pärast seda, kui doktor Stockmann oli teinud avastuse roiskunud vee kohta) ja veriseid päid (roiskunud vee ohvrid).

Elektrooniliselt muundatud helid. Vinge ja Mülleri lavastuste iseloomulikuks jooneks on näitlejate hääle elektrooniline muundamine. Tegelaste tekst on eelnevalt lindistatud, elektrooniliseks muudetud ja helikunstnik Trond Reinholdtsen sobitab selle kohapeal tegelaste liikumisse (see, kas näitlejad järgivad heli või heli näitlejaid, vaheldub). Tegelaste-näitlejate ja helimehe tegevus on perfektselt sünkroniseeritud. Näitlejad on kummimaskidega ning nad edastavad kogu kehaga vaid neile omast heli (lisaks tekstile sisaldab see ka võimendatud samme, sahinaid, hingamisi, köhatusi, röhitsusi jne). Helikujundus on mitmetasandiline: otse mikrofoni räägib elektrooniliselt muundatud häälel ainult Vinge, teiste näitlejate tekst on eelnevalt lindistatud; lisaks kasutatakse palju muusikat (Wagneri ja Verdi oopereid, lisaks Bach, Rammstein, saksa šlaagrid jne). „12 liigi maja” lavastusse ilmus esmakordselt ka dokumentaalne heli: filosoofide arutelu psühhoanalüüsi üle. Helikujundus jätab mulje videomängust, eelkõige vanamoodsast telekamängust (nt „Super Mario”). Lisaks tegelastele kaasneb hüperrealistlik, võimendatud heli ka elutute asjadega: uksekääksud, esemete viskamine, riiete selgapanemine, kannust vedeliku valamine.

Selliselt ülitäpselt välja timmitud kunstlikkus tingib, et mingist näitleja individuaalsusest rääkida ei saa. Näitleja on etenduses marionett, kuid lavastuse loomise protsess kulgeb lavastaja-kunstniku ning näitetrupi koostöös. Näitlejate maskistamine on Vegard Vinge järgi vajalik selleks, et näitlejatelt ära võtta personaalsus, et maski peale saaks projitseerida vaatajat ennast4 – seega on sellel võttel üldistav taotlus. Näod on maskiga ebainimlikustatud, samuti on keha varjatud kostüümi ja mehaanilise liikumise taha: etendaja muutub justkui tehnoloogiaks, inimmasinaks, mille puhul ähmastub piir elusa ja elutu vahel.

Maalitud lava. Kõige silmatorkavam element Vinge ja Mülleri loodud esteetikas on stsenograafia, mis on loodud trash-esteetika printsiibil papist, ka kõik rekvisiidid on papist, k.a näiteks pudelid, millest juuakse. Näiteks „Borkmani” kujundus oli mitmekorruseline, mitmetasandiline, mitmedimensiooniline papist maja. Vinge ja Mülleri loomingule on omane vägivalla ja lõhkumise esteetika: „Borkmani” etenduse lõpuosas papist maja hävitatakse ning selle taha ilmub suur tühi teatrisaal.

Lavakujundus ja kostüümid on välja mõelnud Ida Müller, kuid näitlejad teostavad need. Vinge põhjendab seda, miks professionaalid ei teosta kujundust, sellega, et „amatööridele on omane teatud ebakindlus ja see tekitab mitteperfektsuse, kõik ei ole sada protsenti kontrollitud – ja see on ilus”.5 Seega võib järeldada, et Vinge polegi nii totaalne kontrollija, nagu etendusi vaadates võib tunduda. Mitteperfektsus on Vinge lavastustele ka üldiselt omane, ja see teebki selle teatri elusaks. Mitte perfektne punktist A punkti B kulgemine, vaid etendajate liikumine lõpp-punkti, mida nad etenduse alguses veel ise ei tunnegi.

Vinge ja Müller mängivad oma lavastustes väga paljude tasandite ja filosoofiatega, kuid need mängud põhinevad alati Ibseni tekstil. Lavastusi võib näha väga mitmest tasandist lähtuvalt: filosoofilisest, ajaloolisest, popkultuurilisest, kõrgkultuurilisest jne. Ühest küljest on see viidetest küllastunud teater (nt hulgaliselt viiteid performance’i-kunstnikele, ooperitele, Hollywoodi filmidele, popmuusikale). Tegijad justkui eeldavad oma publikult sundimatult nii Wagneri (totaalkunstiteos) kui ka Artaud’ (julmuse teater), nii Hollywoodi filmide kui ka pop- ja rokkmuusika tundmist. Teisest küljest saab lavastusi nautida ka igasuguste viidete vabalt, sest Vinge ja Müller töötavad Wagneri ja Artaud’ vaimus usus, et teater peab looma katartilise efekti. Lavastustes vaheldub tõeline rituaalsus täieliku kunstlikkusega. Nende lavastused on kui dionüüsoslik rituaal ja seejuures kui rangete reeglitega religioosne ikoon.

Vinge ja Müller ei ole kinni ühes ajastus, vaid kasutavad viiteid läbi sajandite ja kümnendite. Nagu eelnevast näha, segavad Vinge ja Müller sundimatult kõrg- ja madalkultuuri. Vinge käsitleb kõiki neid lugematuid viiteid üldse mitte pelga iroonia tekitamiseks, vaid ütleb, et need viited peaksid olema publiku kultuurilise DNA osa, minema publikule otse kehasse. Nad ise vaatavad oma tööle kui nüüdisaegsele dokumendile,6 s.t et kõik mainitud viited ja seosed moodustavad täpse pildi tänapäevast.

Üks vaataja kirjeldas Vinge ja Mülleri etenduse kogemist kui ellujäämist autoõnnetuses. Täiesti adekvaatne, täpne kirjeldus. Sama ütleb ju ka Antonin Artaud: teater on tõsine asi ja etenduselt ei tohi väljuda haavamatult, puudutamatult. Aga see, et „12 liigi maja” publik lastakse vaid teatrimaja fuajeesse, olevat kõigest Vinge ja Mülleri suurprojekti algus. Kes tahab teada, kuivõrd ta ise sellisest autoõnnetuse kogemisest terveks jääks, saab seda kontrollida sügisel Berliinis. Sügistalveks lubatakse uusi etendusi – kas siis lastakse publik saali? Kõik on võimalik.

1 Dirk Pilz, Ich bin hier nur geschäftlich. – Berliner Zeitung 6. V 2013.

2 Vegard Vinge, Det norske hus i ruiner (intervjuu Kari Saanumile). – Norsk Shakespeare- og Teatertidskrift 2006, nr 3-4.

3 Samas.

4 Andrew Friedman, The Total Radical Fiction. – Theatre 2012, nr 42.

5 Samas.

6 Samas.