Sellel kevadel kaante vahele saanud ja raamatulettidele maandunud Andres Herkeli välispoliitikat käsitlev “Vene mõistatus” on Eesti oludes mitmeti veidi erandlik raamat. Esiteks esindab staažika riigikogu liikme ja veel staažikama humanitaari Herkeli teos meil (kahjuks) erandlikku formaati. Tegemist pole nimelt mitte ühe tervikliku, otsast lõpuni ja ühe hingetõmbega kirjutatud monograafia, vaid aastate vältel ajakirjanduses, peamiselt Sirbis ja välispoliitika kuukirjas Diplomaatia, ilmunud Venemaa-teemaliste esseede ning pikemate kolumnide kogumiga. Suures-laias läänemaailmas on sellised esseistika-publitsistika kogumikud aga juba ammu mitte ainult raamatuilma, vaid poliitilise ja ühiskondliku mõtte väljendamise üks harjumuspärane osa. Ning seejuures suhteliselt mõjukas, seisukohti ja vaatepunkte kujundav osa. The New York Timesi ja Foreign Affairsi kolumnisti Thomas Friedmani avaldatu turgatab vahest esimesena pähe, kuigi kvalitatiivselt pole see ehk kõige parem näide. Seda viimast asjaolude tõttu, millised võttis tõenäoliselt kõige paremini kokku ühe Friedmani viimase raamatu kohta ilmunud arvustuse pealkiri – “He’s world is flat”, nentis see lühidalt.
Kuid näiteks ka Fareed Zakaria paari aasta eest ilmunud “Vabaduse tuleviku” kondikava moodustavad välispoliitika-ajakirjades ilmunud ning ühtseks tekstiks kokku seatud kirjutised. Eesti analoogse kirjanduse nišši süüvides jõuame aga peatselt järelduseni, et süüvimiseks puudub eriline vajadus – asjaomane kiht on sedavõrd õhuke. Sellest nišikesest leiame kõigepealt Lennart Mere kõnede ja kirjutiste kogumikud, seejärel tulevad autorid nagu Edgar Savisaar, Siim Kallas, Mart Laar ning Toomas Hendrik Ilves. Muidugi ei ole see loetelu täielik, viimati on ilmunud ka näiteks Eerik-Niiles Krossi esseekogu, aga kahe käe sõrmedest peaks autorite loetlemisel piisama.
Loomulikult lisanduvad esseistika üllitamisest üldisemalt rääkides loetelule veel ka kultuuri ja sotsiaaliat hõlmavad kogumikud (näit Vikerkaare üllitatu, Rein Veidemanni raamatud jne), kuid see on juba midagi muud.
Teine ja oma sisulisuses vahest olulisemgi nüanss on see, et valdav osa nimetatud auväärseist autoreist katab oma kirjutistes suuremalt jaolt Eesti riigipiiride sees toimuvaid protsesse. See on olemuselt eneserefleksioon, aga mitte välismaailmas toimuva mõtestamine. Välispoliitika analüüsimise traditsioon on Eestis nii sisuliselt kui vormiliselt õhuke. Riigikogu liikmetest enamikul puudub selleks vajalik intellektuaalne pagas ning vähesed selleks suutelised ajakirjanikud on enamasti oma igapäevaste toimingutega ülekoormatud. Ja hoopis kolmas küsimus on veel see, et kuni viimase ajani on Eesti trükiajakirjanduses puudunud ka välispoliitilise esseistika avaldamiseks sobilik formaat. Viimasel ajal on Postimees ja Eesti Päevaleht oma lisade näol olukorda küll parandanud, kuid aastate jooksul pole pikemat kui 60–70realist kirjutist suurt kusagil peale Sirbi avaldada olnud. Akadeemia on ju juba sootuks teistsuguse suunitlusega kanal.
Enese ümber toimuva mõtestamine on väikeriikidele aga oluline kas või juba seetõttu, et väiksuse tõttu võib neid pidada poliitilisest väliskeskkonnast suhteliselt palju kergemini mõjutatavaks. Ilma avalikus sfääris toimuva mõtestamiseta on aga paraku ka adekvaatse poliitika kujundamise tõenäosus väiksem. Ebaadekvaatse poliitika tagajärjed võivad väikeriigile omakorda osutuda palju tõsisemaks, kui võrrelda suure poliitilise “massiga” maadega.
Ning siin jõuamegi Herkeli raamatu sissejuhatuseni, kus toodud mõned näited Eesti varasema mõtteloo Venemaa-käsitluste bibliograafiast – Jüri Vilms, Jaan Tõnisson, Otto Strandmann, Eduard Laaman, Ants Piip jne. Ja Juhan Luiga, kes aastal 1919 märkis: “Meile on Vene küsimus praktiline eluküsimus” (lk 8). Jällegi – kui praegu mõnda hästi varustatud raamatukauplusse sisse astuda, siis leiab terve plejaadi Venemaa käsitlusi, mis tõlgitud enamasti kas vene või inglise keelest. Herkeli raamat sobitub Luiga mõttega üsna hästi, sest selle eesmärgiks on Venemaa praeguse praktilisel tasandil ilmneva poliitika mõistmiseks baasi loomine Venemaa enesekäsitluse avamise kaudu.
Selle vundamendi laob Herkel raamatu esimesele ligi 120-le leheküljele laiali laotatud kuues peatükis, millest mõned põhinevad varem ajakirjanduses ilmunul, mõned on aga varem avaldamata kirjutised. “Laiali laotama” tundub seejuures üsna asjakohane öelda, sest Herkel maalib lugeja silme ette ühtse, läbi mitme sajandi ulatuva pannoo praeguse Vene poliitilise eliidi maailmavaate aluseks olevast mõtteloost. Alustades Pjotr Tšaadajevist ja Vene idee kujunemisest, põigates muu hulgas Venemaa kui Kolmanda Rooma käsitlemisse, jõuab ta läbi kahe ilmasõja vahel tegutsenud euraaslaste kontseptsioonide välja Lev Gumiljovini, natsionaalbolševikeni, Aleksandr Duginini ning Vene humanismitraditsioonini – õigemini selle puudumiseni.
Herkel joonistab sihiteadlikult välja praeguse Venemaa võimutungide mõistmiseks vajaliku koordinaatteljestiku, edastades oma teksti ladusalt ja voolavalt, rahulikult üliõpilastele oma teemat avava õppejõuna. Kuid eks autor olegi oma elukäigult kõigepealt intellektuaal ja õppejõud ning alles seejärel tegevpoliitik – mis on sümpaatne asjade seis.
Neile võimaliku lugejaskonna praktilisema meelega inimestele, kellele see tekst tundub oma lähenemisnurgalt vahest liiga teoreetiline, mõtte- ja sõnakeskne, võib meenutada, et ideed, mõtted ja sõnad kogu oma näilises abstraktsuses on ometigi läbinisti reaalse mõjuga nähtused. Mitte miski ei saa olevaks enne, kui see miski on olevaks mõeldud. Ja Kremli suunast viimastel aastatel tulevat sõnumivoogu koos Moskva praktilise poliitika valdkonda kuuluvate käikudega jälginud lugejad leiavad Herkeli viidatud aegunuks peetud mõttekäikudes igal teisel või kolmandal leheküljel süngelt tuttavaid detaile.
Raamatu teise poolde alapealkirjaga “Lahtised lehed” on koondatud peamiselt ajavahemikul 2004–2006 avaldatud kolumnid, kus käsitletud Venemaa ja Lääne suhteid, poliittehnoloogiate rolli Venemaal ja tema naaberriikides ning “värviliste revolutsioonide” aegseid poliitgambiite koos tagamaadega Venemaa piirialadel Ukrainas, Gruusias, Aserbaidžaanis, Valgevenes jne. Tekstid on mõistagi lühemad kui esimese osa peatükid ning stiil veidi emotsionaalsem, kuid sisuliselt on tegemist valmis laotud vundamendil suurepäraselt kokku mängivate ja üldpilti täiendavate lisandustega.
Herkeli raamatust võrsuvad järeldused on aga depressiivsed. Tsiteerigem: Venemaal “puudub valmisolek vabaduseks, puudub humanismi ja demokraatia kandepind. Väike vene inimene laseb Suurel Süsteemil enda eest otsustada, sest nii on lihtsam” (lk 154-155), “Imperatiiviks on Venemaa ajalooline missioon ning see õigustab kõike. Meie siin võime öelda, et Putini väärtusraamistik on ka vastuvõetamatu, sest ta mitte ainult ei riku demokraatia mängureegleid, vaid on sügavalt antihumaane. Aga selle kõige taga on teistsugune, temale mõistetav väärtussüsteem, mida Venemaal jagavad paljud” (lk 168). Ning lõpetuseks: “Venemaa ei taha olla Euroopa tagahoov, vaid talle vastanduv võimukeskus. Ta tahab olla rohkem kui Euroopa ise ja mitte vähem kui Ameerika” (lk 225).
Tundub liiga sünge? Kui jah, siis võtke lahti Putini ja teiste Vene poliitikute kõned ning programmilised seisukohavõtud. Te näete sealt vastu kumamas täpselt sedasama mõttemaailma, mille alused Herkel oma raamatus ka avab ning mille ilminguid kirjeldab. Kõike seda, millest selle raamatu kaante vahel kõneldakse, on Venemaalt kiiranud juba ammu enne praeguseks märgiliseks muutunud Putini kõnet Müncheni konverentsil. Kõnedele ja seisukohavõttudele võib lisada Vene meediapildi, kus maailma kujutatakse üsnagi Herkeli kirjeldatud struktureerimispõhimõtete kohaselt.
Herkeli positsioon on ka Venemaast kirjutades siiski humanisti positsioon ning nõnda ta möönabki,
et kõigele vaatamata on lootust, et meie idanaaber muutub. Sest humanist ei saa lootust, et Vene riik on kord deržaava asemel parem, inimlikum riik, kunagi maha kanda. Sümpaatne positsioon on seegi, kuigi Putinile ja tema seltsimeestele ilmselt mõistetamatu.