Millistel teemadel „Vanameestesuvi” pikemalt peatub?
„Vanameestesuves” räägitakse kõige rohkem sellisel üldinimlikul teemal, nagu kihk olla suurem, kui ollakse. Kihk olla keegi teine. See on kindlasti plussmärgiga nähtus, sest sunnib inimest otsima, edasi pürgima. Ent seejuures segab see õnnelikuks saamast, märkamast, et juba ollakse õnnelik. Nii et lõppkokkuvõttes räägitakse „Vanameestesuves” – nagu vist suures osas kõigest aegade jooksul kirjutatust – ikka õnne poole püüdlemisest.
Aga seal on ka palju allteemasid, mis seostuvad sellesama õnneigatsusega, kuid tulenevad näidendi tegevusajast – aastast 1969. Kosmoseihalus, usk teaduse ja meditsiini plahvatuslikku arengusse, mis muudaks inimese pikaealiseks. Elundite siirdamine, tehiselundid, kosmoseturism. Selle kaudu räägitakse loomulikult elust ja surmast, millest siis muust.
Näidend on pühendatud Sulev Nõmmiku mälestusele ja idee selle kirjutamiseks tekkis sul tema elulooraamatut koostades. Kui palju kajastub „Vanameestesuves” Nõmmiku ja tema kaaskoomikute elukäik?
Olen tõepoolest kasutanud ja moduleerinud üksikuid seiku nii Sulev Nõmmiku, Vello Viisimaa kui ka Ervin Abeli elust, kuid tegelastel ei ole konkreetseid prototüüpe – nad on ikkagi sellised, nagu selles loos vaja oli, minu välja mõeldud ja pisut ka ülekarikeeritud. Esitatakse paar Nõmmiku sketši, kuid ka seda, mida keegi neist kunagi lavalt ei esitanud. Näidendi vorm on „Filharmoonia suvegastrollid”, kuid need ei meenuta kindlasti üldsegi tegelikke. Vaataja tunneb küllap ära palju tsitaate filmist „Mehed ei nuta”, kuid näidendis ma eksin meelega aastaga – seal räägitakse selle filmi loomise eelsest ajast. Näidendi järgi jäänuks „Mehed ei nuta” paraku sündimata. Loodan, et see paneb mõtlema sellelegi, kas ja mida me oleks sellel moel kaotanud.
„Vanameestesuves” on farsile omaseid elemente. Loodan, et publik saab etenduse jooksul palju naerda. Ja lõpus nutta.
Lavastad Tõstamaa mõisas juba kolmandat suve. Mis on sulle selles paigas nii köitvat?
Esiteks kaks väga pragmaatilist põhjust: Tõstamaa vald kutsus mind väga pikka aega ja mu suvekodu pole siit kaugel. Suvelavastust ei tahaks tegelikult teha mingis väga kauges kohas, sest siis ei saaks ma oma Paatsalu kodus üldse olla. See on puhkus ja töö ühekorraga.
Muidugi mulle meeldib Tõstamaal. See on ilus kant, kus on väga ärksa mõtlemisega vallavanem, siin on hea olla. Ning kui Andrus Vaarik ning Laine Mägi, kes õnneks samuti ei ela siit väga kaugel (pluss veel mitu inimest, kes olid kaasas juba „Pruutide kooli” aegu), on nõus minuga kolmandat aastat järjest tundmatus kohas vette hüppama ja mulle oma puhkuse ohverdama, siis tuleb seda teha.
Küsinud Tambet Kaugema
