Eelarvekärbete tõttu seati hariduses sisse „isemajandav” kord: tudengid ei pea küll õppemaksu maksma, kuid neil tuleb võtta riigilt kohustuslikus korras „õppelaenu”, mis tuleb tagasi maksta 20 aasta jooksul pärast ülikooli lõpetamist. Sealjuures ei tohi kõrgkooli lõpetanu riigist lahkuda, vaid peab needsamad 20 aastat tegema tööd koduriigis. Mida see endaga kaasa võib tuua? Ilmselgelt tähendab see maailma mastaabis siiski küllalt pisikesele Ungarile seda, et noortel haritlastel puudub edaspidi välisriigis töötamise kogemuse hankimise võimalus.

Väikeriik, mis on globaliseeruvas maailmas sunnitud arenema vaid omaenese tarkusest, keema omas leemes, hääbub. Veelgi enam, kõik Ungari ülikoolid allutati riigi rangele finantskontrollile. Kuivõrd niisugune tegevus on põhiseadusevastane, siis otsustas valitsus muuta põhiseadust (juba ei tea mitmendat korda). Sellises valguses tundub veelgi väärtuslikumana, kui välismaal õppivad eesti tudengid või ka seal kooli lõpetanud noored haritlased, kes tööd ja leiba leidnud, on nõus jagama oma kogemusi, taustteadmisi ja nõuandeid siinsetele noortele, kel samuti võib-olla soov põigata paariks aastaks stuudiumi vältel mujale, et mõne aja pärast taas kodumaale naasta. Sirbi arhitektuuriküljed on eesti noortele arhitektidele üle maailma avatud nii teoreetilisemaks ja üldfilosoofilisemaks mõttevahetuseks kui ka praktilisteks nõuanneteks – andke aga tuld!

Igati teretulnud on hea nõu ja igaühe kogemused, kus ja millist arhitektuuriharidust teistes riikides antakse, milline on büroopraktika nii meie lähinaabrite juures kui kaugemal ning mida kõike on sellest õppida meie oma arhitektuurikoolidel.

(1) http://www.opendemocracy.net/károly-füzessi/highereducation-under-threat-in-hungary.