Ysaye kvarteti plaadistus Deccale, mille leidsin, oli kolmeplaadiline komplekt Mendelssohni kvartettidest 2002. aastast. Järgmisel aastal asutas ansambel juba oma plaadifirma Ysaye Records/Aeon, millega on lindistanud Haydni, Schumanni, Mozarti ja Fauré loomingut. Haydni ja Schumanni teoseid, niisiis nende praegust paremikku sai ka eesti publik kuulda (Schumanni III kvarteti teine osa kõlas lisapalaks).

Ansambli märksõnadeks võiksid olla väärikus ja ühtsus nagu mõnel aadliperekonna vapil. Esimene tuleb esituslaadi akadeemilisusest ning vähimastki atraktiivsuse või välise efekti puudumisest. Vastukaaluks meenub Griegi trio rõhutatud salonglikkus. Teine omadus tuleb tegelikult keelpillikvarteti kui äärmiselt ühtse ansambli olemusest. Kui klaveritrio esindab mingil määral polariseeruvaid pille – üks kõrge, teine madal keelpill ning hoopis teistsuguste võimalustega klaver – siis keelpillikvartett on kui ühe tämbri laialitõmmatud registrid. Ja kui Griegi trio puhul pillimeeste erinev lähenemine muusikalisele materjalile kohati isegi häiris, siis ysayelaste puhul ühtsus lausa vaimustas. Nende isiksusedki mitte ei näidanud esitatavat eri küljest, ei vaielnud ega argumenteerinud laval, vaid esindasid pigem sama arvamuse variante. Teatud võistluslikkus ja muusikalise materjali eri rakursi alt näitamine on eriti Viini klassika esitamise puhul vägagi tavaline. Ka prantslaste esitatud Haydni kvartetis D-duur oli n-ö palli käest kätte viskamist – fraaside kordust eri tämbrites ja kõrgustes. Ja selline kompositsiooniline alus võib laval kujuneda kas värvikaks vaimukuste pildumiseks, oma pillimängijaisiku demonstreerimiseks, endale ainuomase tehnikaga epateerimiseks vms. Ysaye kvarteti puhul kujunes see “vestlus” pigem tasaseks viisakuste vahetamiseks. Kui Griegi trios oli kohati ka kõlalist ebaühtlust (tšello kippus varju jääma), siis kvartetis oli kõik kui parima helirežissööri puldist läbi lastud.

Klassikat võib ja peabki ka sellises esituses kuulama, liiatigi kui esituse taseme tõstavad kõrgele vaimustavalt head pillid. Bartóki kvarteti puhul aga jäi puudu seda slaavilikku, mustlaslikku valu ja avatust. Ei saa öelda, et kvartett oleks kuidagi loiult esinenud. Ent vaid dünaamiliselt kõvasti mängimine ja fraaside väljajoonistamine ei anna veel tunnetuse sügavust, rütmi ja meloodika iroonilis-valusat tundlikkust. Bartóki muusika kannab hoolimatut, brutaalset, sõjakat ning eelkõige halastamatult avatud karakterit. Ja sellest jäi “akadeemikutel” puudu. Kuigi ega nad seda oma tugevaimaks küljeks ei peagi – pole ju nende repertuaaris esikohal näiteks Schnittke või Gubaidulina teosed.

See-eest Debussy kvartetis oli nauditavalt tunda prantslaslikkust ja eelmise sajandivahetuse dekadentsi. Romantismist väsinud maailma lihtsalt äraolemist, tujutut spliini, suitsusse mähkunud kohvikumiljööd ja minnalaskmist. Kõlavärvid ja meeleolud olid õhtu parimad ning huvitavaimad. See oli nende muusika. Samuti ka lisapalaks mängitud Schumanni Kvarteti nr 3 II osa, selle romantismiajastu teoreetiku ja kriitiku leebe sisekaemus, mitte liialt tormlev ja ekstreemustesse kalduv, pigem haige hinge ettevaatlik arutlus. Et Ysaye kvartett üldse aeglaste osade meister on, näitab ka nende kodulehekülg, kus kuulatavuse edetabelis võitjaks veel üks teine osa, sedapuhku Raveli kvartetist.