Naksurlane valgustab tuba
Jaanipäeva paiku hakkavad mulle silma ka kolmanda, mainitud kahele väga lähedase sugukonna – naksurlaste – liigid, kelle seas on samuti helendavaid vorme, kuid seda juba troopikas. Kesk-Ameerikas, eriti Suurtel Antillidel (näiteks Kuubal), on üsna levinud väikese sõrme pikkune naksurlane cucujo, kes helendab nii võimsalt, et üks mardikas klaaspurgis lakke riputatuna valgustab väikese toa õhtust hommikuni nii, et soovi korral võib seal ajalehte lugeda.
Siiski, kõige mitmekesisemad ja kaugemaleulatuvad assotsiatsioonid ja mõtted tulevad mul pähe seoses jaanipõrnika pulmalennuga, mille kulminatsioon leiab aset just nimelt pööripäeva paiku. See asjaolu on kajastatud isegi selle putuka ladinakeelses nimetuses Amphimallon solsticialis (solsticium ongi pööripäev). See kopsakas, ligi kahe sentimeetri pikkune pruunikas põrnikas on maipõrnika sugulane, tema arengutsükkel vältab kaks aastat ja pulmalend toimub peamiselt õhtuti suurte lehispuude latvade ümber. Minu teada ei ole meil inimestel kombeks neid putukaid krõmpsutada. Küll teevad seda aga kõik teised liigid, kes on vähegi huvitatud loomse valgu lisanditest oma toidus. Olen imestusega vaadanud, kuidas isegi tuvid neid aeglaselt ja loiult ronivaid mardikaid varahommikuti nokivad. Eelmisel õhtul ja öösel ägeda lennu- ja tantsupeo sooritanud mardikad on järgmisel päeval omadega nii läbi, et ilmselt ei oska pahakski panna, kui mõni linnuke neist endale suupiste teeb. Tudengipõlves segasid ülal kirjeldatud loodusnähtused mind tõsiselt partei ajaloo ja sotsialismi poliitökonoomia eksamiteks valmistumisel. Jälgida nende mardikate lendu ja sellega seoses kõikvõimalike teiste putuktoiduliste, segatoiduliste ja lausa röövtoiduliste liikide aktiivsust oli nii huvitav, et mainitud ainete eksamitel kujunes minu olukord lausa kriitiliseks. Tõtt-öelda põrusin partei ajaloo eksami esimesel katsel kolinal. Sellega seoses meenutan eluaeg sooja tundega mainitud ainete õppejõude, kes andsid mulle NLKP ajaloo juurde õppimiseks kolm tervet päeva, sotsialismi poliitökonoomia aine osas aga nõustus õppejõud heasoovlikult ja äärmiselt vastutulelikult minu väitega, et see aine on surnult sündinud värdjas ja pani mulle rahuldava hinde niisama välja.
Miks me ei söö putukaid?
Üks mõte, mida juunipõrnikate lend minus tekitas, seostub mul majandusprobleemidega aga küll. Nimelt, miks me ei söö putukaid? Kasutades sõna „meie” peame muidugi täpsustama, sest paljud ilmarahvad söövad putukaid kahe suupoolega. Indo-Hiinas on üle tosina liigi putukaid kasutusel traditsioonilise toiduna. Suuri prussakalisi süüakse Aafrikas ja Madagaskaril, rändrohutirtse aga peaaegu kõigis maades, kus need putukad perioodiliselt esinevad, mitte lihtsalt massiliselt, vaid lausa katastroofiliste hulkadena. Pöördume siin autoriteetsema allika poole. Moosese kolmas raamat: „11.21. Kõigist tiivulisist putukatest võite süüa ainult neid, kes käivad neljal jalal, kellel jalgadest ülalpool on sääred maa peal hüppamiseks; 22. neist võite süüa järgmisi: rändrohutirts oma liikidega, solaam oma liikidega, hargol oma liikidega ja hagab oma liikidega.” Kes on „solaam”, „hargol” ja „hagab”, ei ole siiamaani teada, ju on tegemist mingite sihktiivalistega, kojuselistega, kes tõesti peaaegu kõik sobivad või sobiksid inimese toiduks. Putuka keha on tohutult valgurikas (kuni 27-28 protsenti kuivkaalust!), vähe sellest, putukate lihasvalgud ja muuseas ka rasvad on esikloomaliste seedimiseks (pärisinimene kuulub just nimelt sellisesse seltsi) äärmiselt soodsad oma aminohappelise koosseisu poolest ja ka seetõttu, et on väga kergesti omandatavad. Majanduslikult mõtlev inimene võtab kindlasti arvesse ka asjaolu, et maades, kus rändrohutirtsud esinevad massiliselt, ei jää pärast nende putukate rünnakut alles mitte midagi söödavat peale nende tiivuliste endi. Kui kellelgi peaks tekkima umbusaldus nende söödavuse osas, siis võtke arvesse, et kui juba Mooses lubab neid süüa, siis mingit kahtlust selle toidu ohutuses olla ei saa. Iga kord, kui loen mõnes hagiograafilises tekstis pühast erakust, kes elas mõnes Lähis-Ida kõrbes vaat et poolteist sajandit, toitudes ainult kuivatatud rändrohutirtsudest ja metsmaasikatest, tekib mul hea ja rahulik tunne, et see indiviid toitus küll tervislikult ja külluslikult.
Sõnajalaõis ja jaanituli
Kuid ei saa ju jätta mainimata sõnajalaõie teemat, kui räägime suvisest pööripäevast ja ööst. See teema on tegelikult seotud sootuks drastilisemate ürglätetega. Jaaniööl leitud „tuliõis” on mütoloogiliselt seotud väga ürgsete ja karmide ettekujutustega, milles on keskseks teemaks surma ja sünni, mees- ja naissoo, valguse ja pimeduse rituaalne neutraliseerimine. See teema on indo-euroopa keeltes seotud sõnaga „mar”, „mara” või „mare”, millest tulenevad otseselt ingliskeelne nightmare, prantsuskeelne cauchemarja budistlik ettekujutus kogu maailma kurjuse valitsemise kehastisest, kelle nimi ongi Mara. Samas on see öö vastu suvist pööripäeva pühendatud ka cupido’le, mille juureks on „cyp”, samuti indo-euroopa keeltes üldlevinud seksuaalsuse tähistaja. Vene keeles on just nimelt sellest juurest pärit sõna kupala (Ivan Kupala). Iidse riituse keskseks sündmuseks jaaniööl on olnud kurja nõidust kehastava Mara-nimelise nuku põletamine. Jaanituli on seega puhastustuli, mis sümboliseerib surma ja seksi vastastikust neutraliseerimist ja teostumist viljakuses. Sõnajalaõis annab müütide järgi võime purustada ükskõik millised vabadust piiravad köidikud (vn rasrõv trava – rebiv rohi). Meie ajal on sõnajalaõie otsimine armas, romantiline ja minu meelest tore tegevus, mille mõte seisneb just nimelt toredas vabastavas koostöös. Jõudu ja jaksu selle õie otsinguil kallid sõbrad, seda enam, et ei ole mitte mingit väljavaadet seda otseses tähenduses leida, kuna sõnajalad ei hakka isegi jaaniööl õistaimedeks.