Magistritöös tähtsustatakse igal sammul keskkonnateadlikku disainiprotsessi, mis arvestab kogu toote eluringi: toormaterjali, kiu ja kanga tootmist; rõivaeseme valmistamist, transporti, turundust ja turustamist, rõiva kandmist ning lõpuks ka äraviskamist ning jäätmekäitlust. Langevarjudest kleidikollektsiooni loomisel säästis Moorats kenakesti materjali tootmiseks vajalikku loodus- ja inimressurssi. Peale selle keskendub magistrant ka toote kasutuse faasis tekkivate keskkonnamõjude vähendamisele. Moorats toetub Kate Fletcheri ja Linda Grose’i uurimusele „Mood ja kestlikkus” („Fashion and Sustainability”), mille kohaselt kahjulik keskkonnamõju ei teki niivõrd materjali tootmise, rõivaste valmistamise ja transpordi faasis kui just järelhooldusel, siis kui eset kümneid kordi pestakse, trummelkuivatakse ja triigitakse, millega raisatakse elektrienergiat ja tekitatakse suur süsinikujalajälg. Moorats näitab, et seda on võimalik vähendada läbimõeldud disainiga. On võimalik luua ajatuid esemeid, mida ei pea triikima ega ka sageli pesema. Noore looja disainiprintsiibiks on luua rõivaid, mille eluiga saab pikendada õige hoolduse teel ja sellele mõtleb ta juba disainimise ajal. Nii on ta keskkonnasäästlikud hooldusjuhised kandnud siiditrüki teel veebaasil värvidega otse kleitide seljale, vältides sellega lisadetailide, siltide kasutamist. Hooldusjuhised sarnanevad langevarjudele trükitud numbritega ja tähistega ning mõjuvad kujunduselemendina. Tema kollektsiooni saab kergesti lahti võtta ja taaskasutada, sest kasutatud on ainult ühte materjali. Marta Mooratsi kollektsiooni on võimalik ka toota ja autori väitel on tema disainkleitide hinnad võrreldavad kiirmoe hindadega. Magistritöö annab hea ülevaate keskkonnateadlikust moedisainist, mida kajastab juba kollektsioon „Marta Cycles”.

Raili Keivi magistritöö „Portselan kohtub betooniga” on ühe serviisi sünnilugu. Keiv jõudis serviisi loomiseni läbi bakalaureuseõpingute kunstiakadeemia keraamikaosakonnas ja magistriõpingute tootedisaini erialal. Loominguline sütitus betooni ja portselani kombineerimiseks pärineb 1955. – 1970. aastate Tallinna kohvikuinterjööridest, mille esteetika põhines materjalide ja tekstuuride kõrvutamises ja rohke betooni kasutamises. Töös vaadeldakse lähemalt Nõukogude aja kohvikukultuuri, uuritakse missugused ja millise päritoluga nõud jõudsid Eesti kohvikutesse. Betooni ja portselani ühendamise mõttest kasvas välja kaks sarja: betoonsangaga kohvikann ühes tassiga ning eksperimentaalsed betoonkandikud, milles Keiv on kasutanud vanu portselannõusid.

Oma praktilise osa sooritas noor disainer Taani kuningliku kunstiakadeemia disainiosakonna vormistuudios, kus toimus materjalipõhine eksperimentaalne uurimistöö betooni omaduste tundmaõppimiseks. Eesmärk oli leida betoonile uudseid lähenemisviise ja kasutada neid disainimisel. Sellest kasvas välja betooni ja portselani ühendus. Sündis serviisi prototüüp, mille fotod saatis Keiv Itaaliasse „Trieste Contemporana” konkursile. Pea tuli Itaaliast teade, et betoontaldrikud on valitud näitusele ja töö on ära märgitud nimetusega special mention.

Prototüübi väljatöötamisele järgnes tootearenduse etapp, kus üliõpilane kordas kogu tehnilist protsessi ja tegeles esialgse versiooni vigade parandamisega. See toimus enamjaolt Berliinis, kus tekkis võimalus materjalidega edasi töötada Kahla portselanitehases, kus tudeng oli mõne aasta eest praktikal olnud ning kuhu Keiv ka ajutiselt seoses Ambiente messi ettevalmistusega tööle kutsuti. Et saada tagasisidet, tutvustas disainer serviisi „Betoon kohtub portselaniga” Frankfurdis Ambiente messi näitusel, mille noorte talentide disaini väljapanekule „Talents” teda kutsuti. Serviis äratas tähelepanu ja uudishimu ning Saksa ajakiri Deco Home andis sellele uue toote auhinna (Deco Home Award). Uudis kajastus ka disainiblogides ja -ajakirjades üle maailma.

Raili Keivi magistritöö on esitatud väga värvikalt päevikuvormis, millega rööbiti jookseb ka uurimistöö materjali- ja tehnoloogiakatsetuste kirjelduste, analüüside ja järelduste kohta. Magistritöö juhendajad on tootedisainer Heikki Zoova, kaasjuhendaja tootedisainer Hrafnkell Birgisson ja konsultant Leo Rohlin. Keraamika pidavat alati iseloomustama ajastut, mil ta on sündinud. Mida ütleb kohviserviis „Portselan kohtub betooniga” meie aja kohta?

Sageli loovad värsked disainerid pärast magistritöö kaitsmist kunstiakadeemias oma kaubamärgi või firma. Vahel on aga vastupidi. Karin Kallasel on oma noorusele vaatamata kogemused nahadisaini alal, sest ta on olnud praktikal Lätis käsitööna valmivate jalatsite ettevõttes ZoFa ja loonud juba mitu jalatsikollektsiooni. Peale selle on tal ka moekunstialaseid teadmisi, mida ta on saanud Brera kunstiakadeemias Milanos ja praktikal Ivo Nikkolo firmas. Kõik need kogemused on andnud hea hoolaua oma firma Stuudio Nahk loomiseks ning nüüd ka magistritöö „Jalasõbralikud disainjalatsid. Stuudio Nahk OÜ” kaitsmiseks. Töö on suunatud levinumale Eesti elanikkonna jalatüübile. Teema püstitus tuli oma kehvast kogemusest jalatsite kandmisel: suur osa meie poekaubast on kiirmood ja sobib mõõdult lõunamaalasele, mitte meile. Magistritöö üks eesmärk oligi välja selgitada Eesti elanikkonna levinuma jalatüübi keskmised mõõdud ning kujundada neist lähtuvalt jalatsi liist. Kallas intervjueeris oma ala professionaale, korraldas küsitluse elanikkonna vajaduste ja jalatsite tarbimisharjumustega tutvumiseks ning selgitas välja levinuma jalalabatüübi. Järgmine osa tööst oleks nagu meditsiinitudengi kirjutatud – see on põhjalik ülevaade jalavaevustest. Edasi keskendub magistritöö jalasõbralikele jalatsitele, tutvustab konstruktsioone ja materjale. Töös antakse ülevaade tervislikest jalatsitest, selgitatakse ortopeedilise ja anatoomilise jalatsi mõistet jne.

Jalatsi loomine on kui hoone ehitamine, mis tugeva vundamendi olemasolul püsib kaua. Tänapäeva masstoodanguna toodetavas trendijalatsis puudub sageli jalga toestav konstruktsioon. Kuna tugevdused jäetakse sageli ära, on tulemuseks jalalihaseid koormavad vormitud jalatsid. Kallas aga kasutab jalatsi ehituses vormi andvaid ja jalga toestavaid abimaterjale.

Magistritöö viimane osa keskendub Stuudio Nahk käivitamisele ja arendamisele. Ettevõte on Eestis omanäoline, siin valmistatakse käsitööna originaalse välimusega jalga toestavaid jalanõusid. Kallas on teinud ka turu-uuringu, millest selgus, et Stuudio Nahk sihtgruppi kuulub 12% vastanutest, kes on nõus kulutama rohkem raha kvaliteedile, originaalsusele ja tervislikkusele, on valmis maksma 151–200 eurot kingade ja 201–300 eurot saabaste eest. Stuudio Nahk tootearendus on kestnud kaks aastat ja selle aja jooksul on valminud kollektsioonid „Sügis/talv 2012” ja „Kevad/suvi 2013”. Magistritöö juhendaja on Jaana Päeva, konsultant Sirje Saaremaa.