Ljubljana Nukuteater etendas kujutlusvõimet arendavat ja mängurõõmu pakkuvat, luulet, muusikat ja nukukunsti ühendavat lastelugu „Väike salamander läheb üle tee” (autor, lavastaja ja helilooja Matija Solce, kunstnikud Primož Mihevc ja Veronika Svobodová, mängivad Polonca Kores, Miha Arh, Tjaša Koprivec ja väike tüdruk Nika). Tallinna Linnateatri Taevalava vaatesaali oli loodud fantaasiaküllane mängumaailm, milleks oli kasutatud erilaadseteks mängudeks kohaldatud pesukausse. Teatrikülastaja võis proovida oma käte osavust: püüda kausist õngega mängukala, joonistada kaussi katvale klaaspinnale puistatud (mängu)liivale kujundeid jne. Lõpuks kogunes publik saali keskele püstitatud telki, et tekkidel lamades nautida telgi lakke erisuguste esemete, peeglite, valguse, vee ja värvide abil projitseeritud muinasjutulist maailma fantaasiaolendite ja -kujunditega. Lummavat atmosfääri aitasid luua mitmesuguste abivahendite (pottide, lusikate jne) ja pillide abil tekitatud helid ja luulet lugeva näitleja hääle meloodia.
Abstraktset, kujundlikku vaatemängu pakkus Eesti Nuku- ja Noorsooteatri „Kleepur” (mängivad Katariina Tamm, Lee Trei, Andres Roosileht, Riho Rosberg), mis esietendus festivalil. Lavastuse autor, lavastaja, kunstnik ja muusikaline kujundaja on Duda Paivaga koostööd teinud inglane Jim Barnard. Näitlejad demonstreerisid, ise minimaalselt sõnu kasutades, mitmesuguseid võtteid ja vahendeid inimestevaheliste suhete väljendamiseks ning objektide loomiseks. Kasutati miimikat, kehaplastikat, tantsu. Meisterdati kleeplindist nukk, joonistati kleeplindi abil pildikesi ning rakendati väikesi, musta täpiga valgeid palle käte, jalgade ja palja kõhu abil loodavate olendite silmadena. Kogu lavastus jäi aga omavahel nõrgalt seotud stseenide ja vormieksperimentide reaks.
Fragmentaarne ja eksperimenteeriv oli ka Peterburi Suure Nukuteatri „Shakespeare’i laboratoorium” (lavastajad Ruslan Kudašov ja Jana Tumina). Esitati vaimukaid visuaalseid interpretatsioone Shakespeare’i näidendite teemadel. Nähtud stseenidest oli üks leidlikumaid Romeo ja Julia sugulaste võitluse kujutamine rätsepa töölaual kolme näitleja magnetiga juhitud nööpnõelte abil, mida paralleelselt lavalise tegevusega näidati suurel ekraanil.
Eestis 25 aastat tagasi loodud teatri Kuninglik Kaelkirjak lavastus „Karneval” (lavastaja Stanislav Varkki) köitis suursuguste, värvikirevate kostüümide intensiivsuse, laval kujutatavate müstiliste olendite plastilise liikumise, rituaalse tantsu ja kummalise klounaadiga.
Erandlik ja üllatav festivali kavas oli prantslaste kompanii L ’Oisiveraie objekti- ja muusikateater „Väike tsirkus”(autor, lavastaja, esitaja Laurent Bigot). Imetlust äratas lavastuse looja, prantsuse helilooja Bigot’ fantaasia ja nutikus miniatuurse tsirkusemaailma konstrueerimisel. Vaataja tähelepanu koondus ümmargusele lauale ehitatud areenile, keerukale, mitmetest materjalidest (plastik, puit, vedrud, nöörid) heli- ja objekti-installatsioonile, kus tsirkusemaailma tegelased tegid imelisi trikke ning kutsusid omavahel sõnatult suhestudes esile müstilisi helisid, mida võimendas kaksteist väikest mikrofoni.
Lastele mõeldud visuaal- ja nukuteatri programm koosnes seismest lavastusest, millest minul jäi nägemata Eesti Nuku- ja Noorsooteatri „20 000 ljööd vee all”. Rõõmustasid Eesti teatrite lavastused. Eesti Nuku- ja Noorsooteatri lavalugu, kanapere seikluste näitel peresidemetest ja vastastikusest hoolimisest kõnelev „Munatopskid” (autor ja lavastaja Helle Laas, kunstnik Gunta Randla, mängivad Liivika Hanstin, Anti Kobin, Mihkel Tikerpalu) paelus lihtsa, siira ja vaimuka teksti, mängurõõmu ja imearmsate nukkudega. Nukkude pead olid valmistatud munakarpidest ning kehaks näitleja kinnastatud käsi. Vaataja sai ka praktilist nõu, kuidas triibulisest kindast ja munakarbist tore kukk valmistada. Lavastuses kasutati nii sirmi kui ka avatud mängu.
Avatud mäng, mängulisus ning erisuguste materjalide ja esemete katsetamine kellegi või millegi loomiseks ongi tänapäeva nukuteatris valitsev suund. Avatud mängu kasutas ka Šotimaa nukuteatrit esindav Francisca Morton oma autorilavastuses „Celeste’i tsirkus”. Kõige väiksemale publikule mõeldud monoteater pakkus värvirõõmsa, humoorika sissejuhatuse tsirkusemaailma. Emotsionaalne ja kujutlusvõimet arendav oli ka teise Šotimaalt festivalile jõudnud monolavastuse „Tuhkatriinu” (autor, lavastaja, kunstnik ja esitaja Shona Reppe) esitus. Selles klassikalise muinasjutu nüüdisaegses tõlgenduses oli kasutusel vaid üks, nimitegelast tähistav nukk, kelle lavaelu kulges arvukate sahtlitega ovaalsel laual. Ent lavastusest ei puudunud ka teised tegelased: näiteks võõrasõdesid kujutas näitlejanna oma kinnastatud käte liikumise ja häälega, isa kohaloleku märgiks kostus sammude kaja.
Sloveenia Mini teatri „Morrison ja neli aastaaega” (autor ja lavastaja Mirko Rajas, lava ja nukkude kujundaja Kalju Karl Kivi, dekoratsiooni- ja kostüümikunstnik Rosana Knavs, helilooja Ekke Västrik, mängivad Joseph Nzonbandora ja Maruša Majer) on Eestist pärit ja Turu kunstiakadeemia nukukunsti eriala lõpetanud Mirko Rajase esimene lastelavastus. Selles võlus eelkõige müstiline muusika ja nelja aastaaega edasi andev detailirohke, miniatuurne lavakujundus, mis aitas osa saada väikese poisi Morrisoni unenäomaailmast. Näitlejad, kes mängisid tillukeste, kuklasse kinnitatud pulga abil liigutatavate nukkudega, mõjusid kohati staatiliselt, puudu jäi väikese inimese (maailma)avastamise rõõmust.
Kaunase Riikliku Nukuteatri „Päikese poole” (autor ja lavastaja Boriss Konstantinov, kunstnik Viktor Antonov) on paeluv nostalgiline lugu raudteesilla all pappkastis elavast tänavamuusikust. Laval elavas plaanis esineva viiuldaja kauni muusika saatel elustusid tema mälestuspildid rändtsirkuse aegadest. Publiku silme eest möödus arvukalt peenelt töödeldud karikatuurseid nukke, artiste tsirkusemaailmast (köietantsija, mustkunstnik jt).
Kokkupuutepunkte nukukunstiga on ka Aleksandr Puškini värssmuinasjutu alusel sündinud VAT-teatri „Tsaar Saltaanil” (mängivad Tanel Saar, ühtlasi lavastuse idee autor, Margo Teder, Katariina Ratasepp, Ago Soots ja Meelis Põdersoo, kunstnik Pille Kose). Rahvusraamatukogu Tornisaalis etendatava leidliku muinasjutulavastuse põhiliseks kujunduselemendiks on suured plekktünnid, mida muu hulgas kasutati tsaaritari ja tema õdede (kehastasid meesnäitlejad) seelikutena. Mängiti nukkude, erisuguste esemete ja kätega, kasutati akrobaatikat, lauldi, tantsiti, musitseeriti pillidel, kehastuti ühest tegelasest teiseks.
Koos vanalinna päevadega toimunud festivali programmis oli traditsiooniliselt esindatud linnaruumiga suhestuv tänavateater. Minul õnnestus näha Prantsusmaa teatritrupi Alinéa nukuetendust „Sõnadeta lühilood”, mis sündis nukunäitleja Brice Coupey koostööst oma õpetajate ja prantsuse nukuteatri väljapaistvate esindajatega. Tegu oli elava muusikaga (elektrikitarri mängis Jean-Luc Ponthieux), minimalistliku, ülimalt tingliku, kujundliku, lühilugudest koosneva lavastusega. Coupey kasutas lugude jutustamiseks sirmi ja käpiknukke. Nukud olid sageli abstraktsed, eatud ja sootud, näota inimolendid, kes otsisid oma kohta maailmas, pidasid võitlust eksistentsi eest, püüdsid endas selgusele jõuda.
Vanalinna tänavatel liikus atraktiivne Lohe (kujundaja Ave Maser, nukunäitlejad Eesti Nuku- ja Noorsooteatri noortestuudiost) ning baski nukunäitleja Iñaki Mata etendas oma ratastoolilavastust „Takistused”,
kus grotesksel moel sulandusid ühte näitleja, nukk ja abivahend. Nii suutis festival täita linnaruumi ja näidata seda inimesekesksemana.
