Mu poeg on umbes sama vana kui Pál-tänava poiss Nemecsek. Ma ei kujuta ette, et ta elaks sellist elu nagu Ferenc Molnári raamatu tegelased. No muidugi peab tegema poisteasju ja võikski rohkem teha, aga kui ta sellise asjaga päris nii tõsiseks läheks, tunneksin ma tuhat korda rohkem hirmu kui uhkust. Olen oma teada kõike muud kui kanaema, aga ma ei ole kunagi arvanud, et inimest arendavad ainult katsumused ja vetteviskamine absoluutselt igas tundmatus kohas, mida välja suudad mõelda. Pigem kujundab inimest täiuse poole vaba ja loomulik kulg läbi erinevate situatsioonide ja etappide. Oluline pole niivõrd julgus julguse pärast – ülla, ent etteöeldud eesmärgi nimel –, vaid julgus iseeneses: julgus otsustada, valida ja ka minna lasta. Julgus mitte olla eesmärgis kinni, vaid eesmärgil ise ennast näidata lasta. Ja ma ei arva, et lastel on silmaklapid ja et nemad peavadki „olema pidevas tegevuses”, et nad lollusi ei teeks, nagu tihti rõhutatakse. Tehku ikka lollusi, tehku terviseks, ja kui vanemad samamoodi käituvad, on veelgi parem. Laps ees ja ema järel või vastupidi. Oluline on kaasa minna, mitte kohe tagasi kutsuda või veel hullem, oma teed mööda tirida. Lapsevanem võiks olla ikkagi saatja, mitte suur juht ja õpetaja.
Lugenud nüüd eelmise lõigu üle, tekib küsimus, et kuidas see nüüd siis lavastusega seostub. Aga nii seostubki, et järjekordselt oli teatris ruumi palju rohkem kui lugu. Ruumi mõelda, aega areneda. Stoori on sentimentaalne ja traagiline, liiga tuttav ja naiivne, aga toimib suurepäraselt demarkatsioonijoonena elu ja mängu vahel. Joonena, mis pidevalt välja joonistub, aga mida tegelikult ei ole. Selline joon ei püsi paigal, see on nagu silmapiir, mis läheb eest ära. Sellegipoolest hoiab Kolditsa lavastajakäsi jooneotsa kindlalt peos ja vehib sellega nii, kuidas tahab.
Mart Kolditsa käekiri on ikka nähtus omaette, eriti loetav ilmselt nendele, kes on seda varem lugenud või ise samamoodi kirjutavad: puhas ja sodimata, aga julgelt üle serva, ühtede tähtede sabad teiste tähtede peal; fragmentide muster mingis imelikus, aga efektses suhtes terviku mustriga; tindiplekid puuduvad, aga lehe servast võib leida ajaviiteks joonistatud sürreaalseid olendeid, kes on ükskõikse ilmega täiesti teises suunas vaadates tekstiga tihedas tagurpidikontaktis.
Näitlejad selles lavastuses on superluks. Kogu Tallinna Linnateatri noorem vägi on kehastunud tõelisteks Laia tänava poisteks ning etendust vaadates ei kujuta ette, et näiteks Pärnu maantee poistel oleks nende vastu üldse mingit šanssi. Olgu, see oli nüüd nali, see pole mingi teatrivõistlus – aga kui oleks, võiksin mainida hoopis ju Tõnismäe poisse, kuigi nende „Pál-tänava poisid” jäid mul kahjuks nägemata. Mikk Jürjensi Nemecsek ongi selline, nagu raamatut lugedes ette kujutasin – isegi nõksa veenvam veel –, lisaks toon välja veel Indrek Ojari ja Priit Võigemasti (kehastamas vastavalt Pál-tänava poiste ja Punasärklaste juhte) ning vennad Piusid, kui mainida esimesi pähekaranud särajaid, aga üldiselt toimis kogu tervik. Koldits oskab vahesid kokku sulatada – veel üks tema plusse just suurte truppidega töötamisel. Koldits oskab ka kõikvõimalikest veidrustest maksimumi võtta. See, kuidas ta kasutab lavastuses ära kaksikvendade Piuside ja lihtsalt vendade Kalmetite välist sarnasust, on eriti lahe. (Ma ei taha öelda, et vennavärk on iseenesest midagi veidrat, aga kaks paari sama nägu tegelasi ühes teatris on ju ikkagi veidi kurioosne.)
Nii et oli aus värk. See suvelavastus pole küll kuskilt otsast ülejala tehtud. Oleks tehtud sellest poole vähem tööd või kolmandikugi jagu, välja müüdud oleks kõik etendused ju ikka. Tallinna Linnateatri suvekas – pole küsimustki. Ma ei viitsinud ausalt öeldes seda etendust üldse vaatama minna, sest isver, kolm tundi, ja isver, Tallinna Linnateatri Lavaaugus on megakülm ju alati, ja isver, mingi poiste värk ja ei mingit armastusevärki ja … aga hea, et on laps, kellega mulle meeldib kaasa minna.
