Nagu ühiskonnaelust pagenud Zlava, peidab ka Iiri väikelinnas toimetav Thomas Magill ennast asjade kuhja sees, pidades üksinduse peletamiseks moraalikõnelusi lindilt tulevate salvestustega. Viisaka ja viksi noormehena oli ta linnakese elanike poolehoiu võitnud. Jumalakartliku hingena leiab ta küll igal tuttaval olevat mõne ebasündsa vea, kuid tema manitsused panevad pigem sõbralikult muigama, äratamata suuremat kahtlust.
Annuse siiras ja poisilik olek süvendab usku Thomase puhtsüdamlikesse motiividesse. Selle süütu ja hardameelse noormehe eraklikkus tekitab küll küsimusi, aga lavastuse koomikat taotlev esimene pool laseb arvata, et põhjused on proosalised. Võib-olla on linnakene lihtsalt elanikest tühjaks jäänud? Ikka juhtub, et noored otsivad õnne mujalt ning vanad lahkuvad paratamatult teise ilma. Truult kodulinna paigale jäänud noormehel ei olnudki muud teha kui kuulata oma endiste elanikega peetud vestluste salvestusi.
Linnaelanike karakteerne kehastamine ning rollist rolli hüppamine näitab küll Annuse võimekust kiirelt reageerida ja detailidele rõhudes erinevusi markeerida, ent erilist elamust lavastuse esimene pool siiski kaasa ei toonud. Pigem jäi mulje tüüpilisest humoorikast monolavastusest, mille eesmärk on peaasjalikult mõneti kulunud võtetega publikut naerutada. Tunnistan, et kui „Härrasmees” oleks olnud kahes vaatuses, oleksin vaheajal võidelnud vastupandamatu sooviga poole etenduse pealt ära minna ning liigitanud selle Vanemuise järjekordsete igavate ja mittemidagiütlevate lavastuste ritta … Ühevaatuseline lavastus ei lasknud õnneks sellisel patumõttel teoks saada. Seda mõjusam ja ootamatum oli järk-järgult lahti hargnev traagiline lõpplahendus, mis tekitas kui just mitte katartilisi, siis väga tugevaid emotsioone, kohutades ja võib-olla isegi pahandades vaatajat, kes oli tulnud teatrisse otsima kergemat meelelahutust.
Lugu võltsvagaduse käes kannatavast jumalateenrist, kes on võimeline jälgiks kiremõrvaks, polegi ju teab mis uudne, ent Annuse skisofreeniline rollilahendus, mis laskis sellel teeskluse pitseril kiht-kihilt ilmneda, oli võimas ja ootamatu. Thomase aupaistest kiirgava sõbralikkuse vahetas välja fanaatiline raev, mille pimestava toime all said teoks verised roimad. See kõhetu usuvihast tõmblev „härrasmees” minetas vaataja haletsuse, samal ajal kui näitleja võitis publiku poolehoiu. Annus on selle rolliga astunud oma näitlejateel suure sammu edasi ning tõestanud, et toredalt lihtsameelsete tegelaste mängimise aeg on ümber saamas. Senitundmatute külgede avanemisega on uksed tõsisemate ja kaalukamate rollide jaoks nüüdsest avatud, loodetavasti osatakse teatris seda ka märgata ning Annusele pakutakse erilaadseid osatäitmisi ka edaspidi.
Rõhutada tuleb heli osatähtsust „Härrasmehes”: Hendrik Kalujärve muhedast ülevaks siirduv muusikaline kujundus andis väge Thomase üha süvenevale tumedusele ning draamatrupi ilmekad helisalvestised toetasid näitleja monolooge. Ei taha sugugi alahinnata ka Soometsa panust ja tuge Annuse rollile, ent selliste tugevate näitlejatöödega lavastuste puhul jääb lavastajakontseptsioon tihti tagaplaanile – sama juhtus ka mõned kuud varem Vanemuises lavastunud Tanel Jonase „Üksildase läänega”. Võib-olla see ongi hea.
Kuna Vanemuine ei hiilga ei omanäolise repertuaarivaliku ega tugevate lavastajatega, on panustamine näitlejameisterlikkusele, pakkudes näitlejatele väljakutsuvaid ja nõudlikke rolle, võimalus saada üldises teatripildis kuidagigi nähtavaks. Andekatest näitlejatest ju selles teatris puudust ei ole.
