Korraldajad on loobunud kontsertide järjestikusest jadast ja publikule pakuti mitmekihilist programmi. Kontserdid vaheldusid võimalusega end harida. Sellistena toimisid filmiprogramm, kohtumised heliloojate Arvo Pärdi, Malin Bångi ja Rei Munakataga, „Raadio ööülikooli“ salvestused, workshop Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistuse muusikalisest liigendamisest (läbiviijad Urmas Petti ja Mart Jaanson), muusikaveerandtunnid. Kogu taustürituste kompleksi saab nimetada muusikaülikooliks, sest siit võis leida huvipakkuvat iga muusikahuviline.
EHF koondab peatähelepanu noorema põlvkonna heliloojate uudisloomingule. Üks eesti autor (kas siis noorem või vanem) on nn festivaliheliloojana teravdatud tähelepanu all. Selles staatuses on olnud Erkki-Sven Tüür, Tõnis Kaumann, Mirjam Tally, Jüri Reinvere jt. Tänavuse festivali helilooja oli Arvo Pärt. Ainuüksi Pärdi nimi pani festivalile oma tugeva vaimsuse pitseri. Kaasa oli haaratud Rahvusvaheline Pärdi Keskus, mille filmiprogramm ja fotonäitus pakkusid olulist lisa Pärdi kui aktiivselt mõtleva loomingulise isiksuse mõistmiseks ja tema loominguprintsiipide lahtimõtestamiseks.
Tartlaste muusikalise tervitusena mõeldud kontserdil esinesid saksofonikvartett Dorpat Ursula Chillaud’ kunstilisel juhtimisel ja Elleri muusikakooli kompositsiooniklassi õpilased omaloominguliste teostega (Alo Põldmäe juhendamisel). Sujuvalt haakus festivaliga ka Alo Põldmäe koostatud Eesti Rahvusliku Klaverimuuseumi näitus „I Eesti Vabariigi klaver” (pühendusena EV 95. aastapäevale).
Kui võrrelda EHFi Eesti muusika päevadega Tallinnas, siis kattuvaks osaks on uudisteoste esiettekanded, autoridki korduvad. Viimastel aastatel on pärast Eduard Tubina muusikapäevade lakkamist tekkinud aga suur tühimik eesti varasemate heliloojate loomingu esituste osas. Meie klassikute muusika kõlab harva! Pakun festivalile soovitusena ühe mõtte: võtta programmi helitöid eesti muusika kullafondist ja kui Tartut silmas pidada, siis erilisse fookusesse viia Heino Elleri Tartu heliloojate koolkonna looming. Elleri kõrval haaraks see oluliste heliloojate nagu Eduard Tubina, Eduard Oja, Alfred Karindi, Johannes Bleive ja Olav Rootsi muusikat. Nende seljataguse kindlustaks eesti muusikateaduse nestor Karl Leichter. Tekiks „kaks poolust”: üht kannaks eesti klassika, teist kõige uuem muusika.
Olen mõelnud, miks sellest järjest põnevamast festivalist nii vähe teatakse. On ju Jaani kirik festivalikohana lausa haruldus: väga hea akustika, soodne asukoht Tartu vanalinnas, ümberringi tugev kultuuriline ja ajalooline aura. Tutvunud tänavuse kavaga, võis seda isegi eksklusiivseks pidada, sest lummav koht, väljapaistvate muusikute osalus, kogu programm ja esitatav muusika oli paljuski eriline ja meeldejääv. Kõigele vaatamata polnud festivali külastatavus kuigi suur, eriti taustürituste osas.
Üks põhjusi võiks olla see, et ajaliselt ollakse liiga lähedal vaid paar kuud varem toimunud Tallinna festivalile Eesti muusika päevad, kuigi, jah, toimumispaik on hoopis teine. Teine küsimus on seotud samuti toimumisajaga: juuni algus ei ole sellisele üritusele hea aeg – ja seda lihtsal põhjusel, et muusikakoolide, ülikoolide ning paljude teiste õppeprotsessis osalevate inimeste meeled on seotud eksamite, arvestuste, lõpuaktuste ja muu sellesarnasega. Just õppurid ja õppejõud on aga Tartus valdav osa potentsiaalsest publikust. Tean oma loominguõpilaste kaudu Elleri muusikakoolis, et nad oleksid külastanud veel mitmeidki üritusi, aga kooliaasta lõpp seda ei lubanud. Näiteks 8. juunil oli kavas väga huvitava infoga film Arvo Pärdist ja festivali välismaise põhikülalise, rootsi ansambli Curious Chamber Players kontsert. Ja täpselt samal ajal oli Elleri muusikakooli lõpuaktus, kus tuli kohal olla ühel osal võimalikust festivalipublikust. Loodan väga, et tulevikus püütakse selliseid kokkulangevusi vältida.
Eredamad hetked
Suur pluss oli see, et tippklassist põhiesinejad nagu Tallinna Kammerorkester, Vox Clamantis, Curious Chamber Players Rootsist, flötist Camilla Hoitenga USAst ja Küberstuudio Monika Mattieseni eestvedamisel pakkusid just sellist muusikat, mis tekitas huvi ja mida oli põnev kuulata. Siin oli avangardi ja happening’i klassikat, üllatusi nii visuaalses kui helilises osas, tõsist süvenemist ja ka huumorit.
Eredaks tegi festivali muidugi meie elava klassiku Arvo Pärdi looming. Tema teoseid mängiti peaaegu kõikidel kontsertidel ja ainuüksi nende teoste kaudu võis saada päris hea läbilõike meie muusikagigandi loomingust. Toredad olid mitme Pärdi teose seaded üllatavatele koosseisudele. Näiteks „Peegel peeglis” tšellole (Aare Tammesalu) ja kirikukelladele (fonogramm Tammo Sumera) Jaani kiriku tornis või sama teos seatuna saksofonikvartetile (seade U. Chillaud). Teose „Saara oli 90aastane” seade kahele flöödile, kolmele häälele, löökpillidele ja orelile kannatas aga tugevalt ühetaoliselt kõlavate löökpillide tõttu.
Esiettekandele tulnud teoseid oli kümme, autoriteks Malle Maltis, Helena Tulve, Andrus Kallastu, Lauri Jõeleht (kontsert akordionile ja orkestrile!), Monika Mattiesen, Eestis elav islandlane Pál Ragnar Pálsson, Mart Siimer, Märt-Matis Lill, Galina Grigorjeva ja Tõnis Kaumann. Neist, mida õnnestus kuulda, paelusid mitmed. Näiteks Siimeri „Päikesehobuste tants”, kus läbi kaasajatunnetuse kumas siirast poeetilisust, või Grigorjeva „Antiphone” kahele flöödile – muusika täis hingelisust, või Kaumanni igati läbimõeldud „Ave Maria” või Maltise rahvamuusika hingusega „Laulan öö hommikuks”.
Üks eredamaid muljeid oli lõpukontserdi II pool, kus võrratu Vox Clamantis esitas Pärdi lühiteoseid vokaalansamblile ja nende vahele kõlas erinevatel flöötidel Helena Tulve, soome helilooja Kaija Saariaho ja Grigorjeva uus muusika. Stiililt väga puhas valik ja suur elamus!