Seejärel läks olukord aga tasapisi jamaks. Näitusekõned olid samuti lõppenud, visuaalse nalja sõbrad esitluste puhul obligatoorse veini ja suupistete laua ümber koondunud. Ja otsekohe komberdasid seda tühjendama nüri, tardunud, 1920. aastasse ehk petrooleumivalgustuse ja hobutranspordi hiilgeaegadesse tardunud mõttemaailmaga inimesed (muidugi mitte kõik, aga siiski tuntav osa), haarates zombie’dena veini.
Esialgu vaatasin seda janti, kuidas võistluse ja näituse peakorraldaja Andrus Tamm neid õnnetuid, aga siiski tüütuid olevusi laua juurest minema ajas, passiivse nördimusega, sest mina polnud peolauda ju sentigi panustanud. Lõpuks läks veiniröövlite laviin aga nii intensiivseks, et ütlesin ka ise paar kõva sõna sekka. Muidugi polnud märkimisväärne mitte mittesihtotstarbelisel eesmärgil ära joodud veini kvantiteet, vaid kahe absoluutselt vastandliku Eesti füüsiline kokkupõrge kui fakt.
Tabavalt võttis selle konflikti kokku üks noor fotograaf: esimesse seltskonda kuulusid neljamõõtmelised inimesed, sest huumor, seda enam armastus huumori vastu, annab inimesele neljanda dimensiooni. Teisest saalist imbusid nende sekka ühemõõtmelised inimesed, kes ei näe enda ees ega ümber midagi peale müüri, mille vastu nad siis lõputult pead peksavad (see on juba minu arvamus). Veel enam – tahavad, et kogu rahvas samuti nende kombel peksaks, endale haiget teeks, kurjaks ja asotsiaalseks muutuks.
Niisiis kogesin taas, et on olemas kaks Eestit. Aga polariseerumine ei toimu põhimõtteliselt varandusliku staatuse alusel, nagu kunagine president Lennart Meri Eesti kahestas. Vaene ja rikas eestlane on ju mõlemad enam-vähem kolmemõõtmelised ehk praktiliselt vennad. Pole midagi üllatavat selles, kui vaene inimene kunagi rikkaks saab või jõukas oma varanduse kaotab ehk toimub mitte just oluline, kuid siiski fikseeritav kahepoolne piiriületus kahe Eesti vahel. Erinevust dimensioonides ei kompenseeri aga miski, veelahe on ületamatu, ühe poole pealt teisele pole võimalik pääseda.
Kõige üllatavam oli kogeda mitte hulga inimeste vaimset piiratust (keegi ei keela meil ju edaspidi Venemaaga veel ühte piirilepingut sõlmida, kui see mõlemale poolele meelepärane on ja tuju tõstab), vaid sellest hoolimata kogu rahvuse eest kõneleja rolli võtmist. Seda tehti mingi nüri enesestmõistetavusega. Ainult nemad on õiged eestlased ja neil on õigus ära juua kogu rahva vein.
Veel rohkem pani aga imestama seik, et nii mõõtmatust erinevusest hoolimata leidsid nelja- ja ühedimensioonilised eestlased milleski kohe ühise keele: mõlema arvates on viimaste aastate üks paremaid nalju meie riigis väliplakat „Uhke Eesti üle!” Andrus Ansipi näopildiga. Olen sellega nõus. Meie poliitilised väliplakatid on enamasti üheülbalised ja vaimuvaesed. See aga mõjub tõesti provokatsioonina, raske jalahoobina lõputust eurotulekujärgsest hinnatõusust kinninööritud kõriga rahva pihta. Eks ole ju ka komöödiafilmides jalahoop tagumikku üks armastatumaid võtteid.
Sedavõrd õnnestunud ja rahvast ühendav plakatinali sundis mind teise pilguga vaatama ka muud Tallinna välireklaami. Kõigepealt avastasin Balti jaamas lähestikku kaks reklaami, mis kõlbaksid suurepäraselt samuti lähenevate kohalike valimiste hüüdlauseteks. „Lase rong läbi!” sobib pealinna kontekstis muidugi Keskerakonnale, eriti linnapeale Edgar Savisaarele personaalselt. Seevastu „Teeme seda täna teistmoodi – pane silmad kinni, ma olen peal!” praktiliselt kõigile opositsiooniparteidele. Ehkki mulle isiklikult assotsieerub see kõige rohkem sotsidega. Nagu ka „Punane on punane!” – täiesti mõistatuslikul moel on see pandud reklaamima hoopis Pääsküla raudteeülesõitu.
Välireklaami võlu avaldub eriti hästi grupilistes kompositsioonides. Nii paelub sealsamas Pääskülas Vabaduse puiesteed pidi linna sissesõitjat kahe plakati kombinatsioon. Vasakpoolne soovitab pealtnäha soojalt „Registreeru tallinlaseks!”, parempoolne tunnistab selle idee aga otsekohe mõttetuks, teatades kategooriliselt: „KUMU”, s.t kuulujutt. Kumbki plakat üksikuna ei avaldaks erilist mõju.
Suvi ongi väliplakatite kuldaeg. Esiteks on väljas valge, teiseks soe. Rahvas liigub vabas õhus rohkem ja aeglasemalt, näeb paremini ning ka aju otsib talvisele rutiinile mõnusat meelelahutust ümbrusest. Lisaks täidab suur osa plakatitest, näiteks kõikmõeldavate suvelavastuste, festivalide ja tuuride omad ka informatiivset funktsiooni.
Samas peaks olema seadusega keelatud vaatajate mürgitamine lauslollustega, näiteks Tervise Arengu Instituudi „Kumm on seks”. (Võrdle: „kohtunik on jalgpall”, „politsei on riik”, „juuksed on aju”.) Kahetsusväärne on ka palju nähtud „Ära põe üksi!”, mis mõjus esmapilgul mingi AIDSi-kampaania paroodiana.
Muretsema ei pane mind mitte tänapäeva eesti ajakirjanduse lood ise kui just kommentaarid. Kui Helir-Valdor Seeder kirjutab Postimehes: „Mina olen jätkuvalt arvamusel, et vale on lähtuda ainult hetkepoliitilisest reaalsusest või lühiajalisest pragmaatilisest perspektiivist. Peame vaatama väga kaugele …”, siis ei erine see millegi poolest dalai-laama või ema Teresa ükskõik millisest sõnavõtust ükskõik millisel teemal. Ühe teise PM loo anonüümne kommentaar on aga selline: „1992. aasta põhiseadus pole ka eriti legitiimne, kui arvestada seda, mis vaidlused käisid kommunistliku partei tegelaste, ENSV ülemnõukogust riigikogusse imbunud kaabakate ja kodanike komiteede esindajate vahel. Pealegi hääletada said ka riigireeturid, kollaboratsionistid, hävitussalklased, metsavendade tapjad ja igat muud masti äraandjad pluss naturaliseerunud tiblad.” See tähendab otsesõnu: kui sa ei mõtle täpselt nii nagu mina, oled äraandja, kaabakas ja naturaliseerunud tibla. Ehk teisisõnu: teisitimõtlemine on tänapäeva Eestis paljude, õnneks praegu veel argade ja oma pärisnime varjavate inimvarede arvates hullem surmapatt kui Stalini ajal.