Kontsert Nigulistes tuletas meelde veel ka seda, et esimestest sammudest muusikuna kompas siis mitte veel kahekümnene Sven Grünberg muusikaga inimliku olemise kaugemaid alasid ja esitas suuri küsimusi. Kuulaja kujutlusvõimele esitati väljakutse, helid puudutasid vaimseid sfääre ja sõnad kutsusid tõsiselt mõtlema. Sedagi on raashaaval üle kandunud teistele muusikutele.

Aga kontsert … See oli välja kuulutatud multimeediaetendusena, kus helidega kaasnes Soome videokunstnike Jenni Valorinta ja Ville Hyvöneni seatud kujundite rida. Ainult kohapeal pidi saama helist, pildist ja sõnast tekkivat tervikut kõigi meeltega haarata. Aga et helilooja vihjas esinemiseelsetes raadiointervjuudes oma vähesele seotusele selle „multi”-osaga ning ütles, et enesesse ehk sissepoole saab vaadata ka kinnisilmi, siis pakkus see otsekui vabanduse kirjutada kontserdist hoopis eemal viibides, Hiiumaal metsas istudes, raadioülekande alusel. Pealegi on Niguliste ruumi omapärane kaja väga tujukas suuremate koosseisude ja võimendusega pillide puhul. Raadio mikrofonid tekitavad „esimeses reas” kuulamise efekti ning võimalik, et helipilt on nõnda helilooja kavandatuga sarnasem kui näiteks viimastes pingiridades istuja kõrvus.

Praegusel koopiate ja paljukordse vahendamise ajastul tundus intrigeerivana idee vahendada muljet vahendatud kontserdist, mille jäljendit raadio levitab paljudesse suundadesse. Muusika selline olek sarnaneb tema eksisteerimisega heliplaatidel ja salvestusena, mille kohta on päris keeruline väita, et selline eksistents ei saa olla autentne.

Uue suurteosena reklaamitud „Vaadates sisse” oli tegelikult tervikuks vormitud kontserdikava lugudest, mis põimusid sujuvalt üksteisesse, püüdmata teemade korduste ja varieerimisega rajada selgelt raamistatud suurvormi. Sellisena kõlas see pigem lõiguna kulgemisest kui mõõdetavasse ajahetke pressitud mõttelaenguna. Järge hoidis ja suunda andis sõna – eestikeelne tekst, mille oli kunagi eestindanud Linnart Mäll. Temale ja tema 75. sünniaastapäevale oli kontsert ka pühendatud, mis omakorda rõhutas budistlikku maailmapilti kandva mõtte tähtsust kontserdikavas.

Ansamblile Vox Clamantis on eesti keeles laulmine pigem erandjuhtum. Tundus, et see kostis helikõrguste ja foneetika sobitamisel ka välja. Teiselt poolt pole Sven Grünberg varem koorile muusikat kirjutanud (vaid pisut, hulk aastaid tagasi koos Tõnu Kaljustega ansamblile Mess) ning tunnistas hiljem, et proosateksti ja muusika kokkusobitamine vokaalansamblile osutus raskemaks ja aeganõudvamaks, kui ta algul arvas.

Juhtumid, kus tekst ja muusika saavad kokku nõnda, et rääkida võib võimendavast liitumisest, on üldse harvad ja erakordsed. Nii oli minu skaalal tegemist pigem tavalise olukorraga, kus teksti jõudis helide varjust minuni vaid üksikute sõnade ja väljenditena. Mõned neist otsekui tähenduseta, mõned aga kajama jäävalt suured.

„… Sünnib inimlaps ja sureb … Mõtled: aega on veel palju … Ütlen: aega on nii vähe …” Tõsise tooniga kontserdi ajal kiiresti paberile kribatud katked selle kava ainukesest n-ö vanast loost, mille algne variant oli tuttav 1993. aasta albumilt „Milarepa laulud”. Ainuke erand uute lugude kõrval, kuid seegi peaaegu tundmatuseni uues vormis.

Vana ja uue Grünbergi vahekord oligi kontserdi üks suuremaid vastust ootavaid küsimärke. Et kas takerdunud oma minevikku ja enesekordusse, nagu seda väga paljudega juhtub, või ikka veel kuhugi sirutuda püüdev?

Oli hea meel kuulda ea- ja ajakohast Sven Grünbergi, kes pole peatunud, vaid edasi astunud. Meest, kes oli tervisega kimpus olles vahepeal peaaegu et vaadanud teisele poole elu; meest, kes on kogenud suurt õnne; meest, kes teab, mis on tasakaal. See oli muusikast kuulda, oli sinna sisse saanud.

Mitu kontserdieelset intervjuud heliloojaga häälestasid kuulaja tõsiduse lainepikkusele: rabeleva kiirustamise ja tühipalja nautlemise vastu, äratundmiste ja targa mõistlikkuse poolt. Tema enda maailmatunnetus põhineb budistlikul õpetusel, kuid kontsert ja seal kõlanud muusika ei olnud selle valjuhäälne kuulutamine ja dogmade edasi jutustamine, vaid ilu ja elu ning positiivse vaatenurga ülistus. Muidugi oli esitus veel krobeline ja kohati pisut ebalev, kui paigutada see perfektsionistlikult oma muusika mikrodetaile lihviva Sven Grünbergi loomingu taustsüsteemi. Kuid see on kõrvaline detail.

Helistasin päev pärast kontserti autorile endale, kuna mul polnud metsas kuulates kontserdi kavalehte ja lugude pealkirju. Mulle meeldisid kõige enam „Vabanenud meel” ja „Täht, pimedus ja valgus”, mida lisaloona ka korrati, Svenile endale aga erksa ärkveloleku rahusse suubunud lõpulugu, 2013. aasta kevadel Südasuutra tekstile loodud „Nõnda olen ma kuulnud”.

Ta rääkis veel kontserdi telgitaguseid valgustades täiuslikkusest, õigemini selle saavutamatusest. Oluline on, et inimene ei loobuks selle poole püüdlemast. Ja et igaüks pingutaks oma võimetele ja võimalustele vastavalt.

Ta rääkis elektroonilisest ja naturaalsest helist kui pelgalt vahendist, mille abiga saab midagi väljendada üksnes siis, kui on, mida öelda. „Ka kahte kivikest kokku lüües võib geniaalset muusikat teha,” lausus ta ning lisas, et on sellesse lihtsusse uskunud teismeeast saati, kui ise algajana lavale astus.

Mõned ideed on uskumatult püsivad. Ka mõte sellest, mida me võiksime näha, vaadates sisse.