Festivali avaõhtul (29. V) oli „Oriendi” telgis esimeseks esinejaks Armeenia trio Goussan, kes mängis traditsioonilistel instrumentidel armeenia rändmuusikute (goussan’ide ehk ašuugide) sajanditevanust muusikalist pärandit. Kuuldu põhjal võib täheldada, et armeenia pärimusmuusika on omapärane sulam oriendihõngulistest rütmidest (näiteks sõrmede-peopesadega mäng karikakujulisel trummil zarb’il) ja euroopalikest helilaadidest. Eks Armeenia ole ju Euroopa ja Väike-Aasia piiririik. Neljakeelelise poogenkeelpilli kamantša soololõikudes kumas siiski läbi ka orientaalset laadilist modaalsust. Seevastu üks flöödi (duduk) ja raamtrummiga tantsuviis mõjus oma meloodilis-rütmilise põhikujundiga küll pesuehtsa keskaegse hispaania istampitta’na. Armeenlaste kava kui tervik oli igatahes hästi emotsionaalne (kõikudes „nutust naeruni”) ja mängutehniline sooritus kõrgel tasemel ka ühes 9/8 taktimõõdus kõlanud „rütmipillerkaares”.

Avaõhtu teises pooles astus lavale Lõuna-Korea traditsioonilise etenduskunsti ansambel Jan Chi Ma Dang, mille kunstiliseks juhiks on löökpillimängija Seo Gwang-il. Nende esinemine oli tänu tantsijate-muusikute kostüümidele, värvikatele lehvikutantsudele, pikkadele liikumises lainetavatele peapaeladele ning valgusrežiile hästi pilkupüüdev ja atraktiivne.

Nagu selgus, on korea pärimusmuusikas väga oluline roll mitmesugustel löökpillidel: ühes „Kurjade vaimude väljaajamise” rituaalis võis laval ringis näha nelja rütmierksalt tantsivat löökpillimängijat koos flötistiga. Kui nüüd mõelda, et nähtud kurjade vaimude väljaajamine oli kavaraamatu kinnitusel osa matuserituaalist, et lahkunu vaimu rahustada, siis võis see vaatepilt eurooplasele mõjuda küll võrdlemisi bakhanaalselt …

Tantsude teemat jätkates jättis eksootilise mulje Sheikh Hamed Dawood Groupi ja Damaskuse Suure mošee pöörlevate dervišite (Süüria) esinemine (1. VI). Kaheksa muusiku ja kahe sufi tantsija, õieti pöörleva derviši kava, kus ettekandele tuli neli maquam’i (maquam on lähedane india raga’le), kestis „Oriendi” telgis vaheajata üle pooleteise tunni.

Juba puhtmuusikaliselt oli kuuldu eksootiline, kuna araabia helilaadides kasutatakse täis- ja pooltoonide kõrval ka meie kõrvale harjumatuid kolmandiktoone (see tuleneb oktavi jagamisest mitte 12, vaid 17 heliastmikuks), mis võib tekitada omamoodi „häälest ära” mulje. Viit süüria lauljat saatis kolmeliikmeline ansambel traditsioonilistel pillidel nay (flööt), ganoon (tsitritaoline instrument) ja löökpillidel. Oma põhiolemuselt oli kuuldu küll vahelduva taktimõõduga, kuid siiski rituaal-meditatiivne muusika, mis kõlas kas vokaalse monoodia või vokaal-instrumentaalse heterofooniana.

Mis puutub sufi pöörlevatesse dervišitesse, siis mõistetakse sufismi all islami sisemist, müstilist ja psühhospirituaalset mõõdet. Sufi pöörlemine kujutab endast aga meditatsiooni Jumala-armastuses keereldes. „Oriendil” sai dervišitena (sufi askeetidena) näha kahte meest, kes eeslaulja-vokalistide ja ansambli saatel pöörlesid pikkades kellukakujulistes hõlstides. Ega selles liikumises peale käteasendi muutuste ja ühtlase kiirenemise visuaalselt midagi iseäralikumat tegelikult ei olnudki. Kuid pean tunnistama, et araabia meditatiivne muusika hakkas pikapeale kergelt transi poole kallutama juba mind ennastki.

Festivali lõppkontserti (2. VI) alustas „Oriendi” telgis tar’i-mängija Faik Chelebi Aserbaidžaanist, tema esitas enamjaolt minoorse värvinguga mugaame (mugaam on põhimõtteliselt sama, mis araabia maquam). Tar on väikese kitarriga sarnanev näppepill, mida mängija hoiab kõrgel kurgu all. Mängutehnikast lisaks niipalju, et tar’i mängitakse paremas käes oleva plektrumiga, kuid pilli keeli näpib pilli kaelal mõnikord ka vasak käsi.

Faik Chelebi esitatud mugaamid kõlasid muusikaliselt kiirenevate ja üha enam intensiivistuvate improvisatsioonidena. Ja päädisid tema esinemise lõpus sellise orientaalses laadis virtuoossusega, mida mängutehniliselt võiks vabalt võrrelda Ravi Shankari sitarimängu või John McLaughlini Mahavishnu-perioodi kitarriga.

Lõpuõhtu lõpuks üllatas oma erilise lavalis-muusikalise sarmiga Jaapani ainude ansambel Marewrew & Oki, mis koosnes neljast pilkupüüdvates kostüümides lauluneiust ja ainude traditsioonilisel pillil tonkori mängivast noormehest nimega Kanô Oki. Seda, mida nende esituses kuulda sai, on üliprofessionaalse esituse ja vokaalse (mikro)polüfoonia tõttu tegelikult raske pidada päris ehedaks ja algupäraseks ainude pärimusmuusikaks. Lugude seaded ja kogu atraktiivne lava-show paigutab ainude ansambli Marewrew & Oki pigem world music’u ja WOMADi konteksti (kus nad on ka esinenud).

Hästi põnevalt ja nüüdisaegselt mõjusid veel need helilaadid, mida kasutas kõnealune ainude ansambel. See ei olnud päris pentatoonika, kuna viie astme kõrval lipsas nii mõnigi kord sisse veel ka kuues aste.

Ühesõnaga – kui kuuldu oli tõepoolest ainude rahvamuusika, siis kõlab see igatahes väga postmodernistlikult ja tekitab mõningaid allusioone tänu lühikeste muusikafraaside kordustele nii minimalistidega (näiteks Louis Andriesseniga) kui helipildilt ka etno-popmuusikaga. Seda enam, et vokaali kõrval ainus instrument tonkori meenutas võimendatuna pisut fretless-basskitarri. Nii et Marewrew & Oki mõjus ühtaegu nii eksootiliselt kui tänapäevaselt.

Muuseas, kõik need ainude ansambli 40 plaati, mis neil „Oriendil” müügiks kaasas oli, ostis publik Peeter Vähi kinnitusel pärast kontserti ära …