Mõlemas romaanis leidub ka sarnaseid kõrvaltegelasi: jutustaja vanaema, onud ja tädid, omakandi julgeolekumees Konks/Murt jne. Ka probleemid, mille ümber jutt käib, on samad: kuidas ja millal ikka jutustaja isa hukkus, kes ta sisse vedas, kas isa hukkumist ja nime kasutati ära suuremates rahvusvahelistes luuremängudes, et läkitada välismaale mõni NKVD agent või mõni Briti luuraja sisse vedada. Laiemalt on küsimuse all kohanemise, kollaboratsiooni ja vastupanuvõitluse hind, ametliku ja isikliku ajaloo vahekord ning mäletamise ja unustamise voorused ja puudused. Küsimuste taustaks on sõjajärgne laostunud külaelu, kus seosed julgeoleku, metsavendade ja harilike külaelanike vahel on läbi põimunud tihedamalt, kui meile ehk ette kujutada meeldiks. Mõlema romaani motoks kõlbaks laulusalm George Orwelli “1984” lõpust: “All kähara kastanipuu / ma müüsin su, sa müüsid mu”.
“Ahasveeruse une” (2001) valisid kriitikud mõni aeg tagasi Eesti Ekspressi küsitluses uue iseseisvusaja parimaks romaaniks. Seda hinnangut vaidlustamata tahan (oma kriitikukapitaliga riskides) väita, et “Katkuhaud” on romaanina õnnestunum. “Ahasveeruse uni” oli mu meelest mõnevõrra mõõdutundetu, kuidagi liialt ambitsioonikas teos, mis püüdis ühekorraga hammustada liiga suurt tükki, hõlmata ühtede kaante vahele liiga paljut.
Eespool lühidalt kokku võetud lugu ise on juba piisavalt võimsa ja tähendusrikka potentsiaaliga selleks, et mitte nõuda veel kõikvõimalike metafüüsiliste, teoloogiliste, mütoloogiliste, ajalooliste, müstiliste, (para)psühholoogiliste, arhetüüpsete seoste mängutoomist. Perekonnasaaga, kus metsavendade ja julgeolekumeeste vaheliste intriigide taustal hargneb lahti hamletlik kriis, võinukski jääda asetamata panoraamsemasse ajaloo- ja kultuurikonteksti, sest sellest tekkinud seosed enam ei võimenda loo tähenduslikkust, vaid kipuvad seda ehk lahjendamagi. Kannatuste- ja roimalugude laiemasse konteksti asetamine on alati kahe otsaga asi. Mida kaugemale kuritöö juurtesse kaevuda, mida rohkem seletusi või arhetüüpseid paralleele esile tuua, seda enam minetavad vapustavad sündmused oma erilisuse. Erilisuse minetanult võivad need küll olla tüüpilisemad ja üldinimlikumad, nende tähenduslik kandepind laieneb – seda aga mõningase õhenemise hinnaga.
Jutustamisviisi ja sündmuste õige vahekordMis tähtsust on teoorjuse-aegsetel mõisa ja küla või linna ja maa vahekorral sõjajärgsete aastate nõukogude koleduste seisukohalt? Omal ajal kirjutas Marju Lauristin, et Mihkelson ärgitab “meid endalt küsima: milline oleks eestlase identiteet ja moraalne vastupanuvõime siis, kui tema rahvusliku eneseteadvuse kujundajad ei oleks tagantjärele [sic!] ehitanud hoiakulist müüri mõisa ja küla maailmade vahele?” (Vikerkaar 2002, nr 4). Nojah – milline oleks eestlaste identiteet ja vastupanuvõime siis, kui Lembitul olnuks kuulipilduja? Mulle tundub, et mõisnike ja talupoegade vahekorra revideeritud käsitluse segamine Nõukogude-aegsetesse õudustesse ei loo küll mingit valgustavat ega seletavat perspektiivi.
“Ahasveeruse unega” võrreldes on “Katkuhaud” märksa fokuseeritum ja lugejale vastutulelikum teos. Kas või juba seetõttu, et on loobutud kahestunud isiksuse sisedialoogi võttest tavapärasema sisemonoloogi kasuks. Sellegi lugemisel tuleb kogu aeg hoolsalt silmas pidada, kes parasjagu kõneleb, kelle sõnu esitatakse. Näib, et “Katkuhauas” on leitud just õige vahekord jutustamisviisi raskuse ja jutustatavate sündmuste raskuse vahel. See on iseenesest tohutu saavutus, nii kunstilises kui kõlbelises mõttes. Sest kui julmustest või kannatustest kõnelda liiga kergelt, ladusalt ja elegantselt, võivad need muutuda kas triviaalseks või esteetiliselt kütkestavaks. Ja kui neist jälle kõnelda liiga raskepäraselt, siis hakkab kõnelemisviis ja kõneleja ise endale liigset tähelepanu tõmbama, varjutades valusad teemad.
Romaani lugu hargneb lahti peamiselt jutustaja ja Kaata kahekõnedes, mida ajendab tädi surmaeelne pihtimissoov. Kahetsusest, eneseõigustusest, tõetarbest ja vassimissoovist, uhkusest ja häbist ajendatud Kaata näol luuakse lausa monumentaalne macbethlik karakter ja seda ilma pealetükkivate allusioonideta. (Mainitakse küll tema maniakaalset kätepesemise kommet ning pealtnäha kohatut repliiki: “Shakespeare’ist pole ma aru saanud […], jah, Shakespeare’ist ei saa ma aru, ma pole teda õieti lugeda osanud”). Kaataga võrdväärne, ehkki vastandliku iseloomuga tegelane on Sanna, kelle vaikimiseski on midagi lugupidamisväärset.
Ent jutustaja ei jää romaani vältel passiivseks kuulajaks, vaid on ka ise tõejahil väljas. Ta küsitleb, tuhnib arhiivides ja tunnistab: “Tahaksin kadunud talude ja suguseltside nimed kirja panna, et mul oleks ühe küla kunagine elupilt teada, kui olematuks muutunud küla teid pidi kõnnin. See võib ju narr tunduda, olematus kas või kujutluses olevaks muuta, kuid see on mu ainus eesmärk.” Kust aga jutustajal selline soov, päriselt ei selgu. Õilsad, kuid kulunud ja kahtlased käibeseletused, nagu “tõde teeb vabaks” või “mineviku unustanu elab tulevikuta” või “ellujäänute kohus on anda vastust hukkunute eest” ei jää kusagil lõplikult peale. Selleks on kogu romaanis piisavalt irooniat ja mitmehäälsust, kõneleda lastakse väga erinevatel vaatepunktidel. Näiteks korrigeerib minategelase genealoogilist kirge konformistlik arhivaar proua Binta. Samas on selgelt ka aimatav piir, mis ei lase suhtelisuse tajul nihilismiks üle minna: metsavendlus võis olla nii kangelaslik kui räpane, metsavennad ise võisid olla vaprad, ohvrimeelsed, naiivsed etturid, korrumpeerunud, reeturlikud, metsikud; külaühiskonda laostanud katkul võis olla mitmesuguseid endogeensed eeldusi, kuid katku päästis siiski valla ei miski muu kui Nõukogude okupatsioon.
Diskreetne ja irooniline varjutuslugu
Nii nagu “Ahasveeruse uneski” jääb minajutustaja kaevumine oma sugupuu juurtesse mõnevõrra mõistatuslikuks – Tõnu Õnnepalu kurtis toona, et “peategelane, see mina-tema, kes oma pärinemistraumasid uurib, jääb ise häguseks. /—/ Elu tal nagu polekski olnud.” (Arter 6. IV 2002). “Katkuhaua” puhul võib ka minategelase varjujäämist lugeda pigem vooruseks. Sest paratamatult satub ju seegi romaan praeguses ajas mitmesuguste juurteotsingulugude, postkoloniaalsete või psühhoanalüütiliste trauma- ja mälunarratiivide või holokausti üleelanute teise ja kolmanda põlvkonna kannatuslugude taustale. Niisuguses mõnevõrra lamestunud, sensatsioonilises ja nartsissistlikus kontekstis tõuseb “Katkuhaud” esile just oma diskreetsuse, tõsiduse ja irooniaga.
Siin ei jutlustata, ei anta vastuseid ega kuulutata tõde, vaid painatakse närve, ei lasta lugeja valutundlikkusel tuimeneda. Romaani lõpuridades ei jõuta valgustuse, vaid hoopis varjutuseni. Ja “varjutushetk” leiab iroonilisel kombel aset Viinis – idüllilises väikeriigis, mille XX sajandi enesepildi väärdumus peaks Eestilegi silmad ette andma.