Elu sünnitab suuremaid kurioossusi kui lavastus. Laval on pioneer, kes ennast lahti riietab ja teeb kaelarätiga erootilisi tempe. Selle peale arvas Riia „Kuldse maski” kuraator, et pioneeri küll ei sobi Riia laval näidata, see solvab veterane, pioneer-strippar tuleb välja tsenseerida. Teine seik: minu taga õhkasid kaks vanaprouat laval nõukamööblit nähes „oi, kak krassivo”. Nii et „Metsise pesa” toimib osale auditooriumist kui väike nõukogude nostalgiapiisake. Vana sõjaveterani mängis suur (Oleg) Tabakov ise: nii kui ta lavale tuli, kõlas etenduse keskel tema auks aplaus. Laval on ka Tabakovi poeg, verisulis näitlejaüliõpilane, kes mängib oma isa poega. Laval on veel lavastaja Bogomolovi abikaasa Darja Moroz Iskra rollis. Väike parafraas küünilisest nõukogude ajast: peaosad jagame vaid omade vahel. Moskvas nähtud lavastus võis olla suhteliselt hillitsetud ka seepärast, et Tabakovi tervis ei olnud kõige parem, aga, jah, seda õudsem see kõik kindlasti oli.
Konstantin Bogomolov, miks te Rozovi „Metsise pesa” üldse kätte võtsite?
See lugu toimib: selle põhjal sai teha lavastuse, milles pole juttu ainult ajaloost, vaid saab iseloomustada ka meie tänapäeva. Väärt näitemäng, aga seda tuli puhastada.
Laval on nõukogude olme, vaevalt küll nostalgiast?
See pole nostalgia ega ka vastikustunne. Oleme üritanud seda keskkonda tüpologiseerida. See on morn, traagiline, üksjagu monotoonne ja loob kindla atmosfääri. Laval on autentne mööbel ja asjad, see on reaalne ja ühtlasi ka tinglik keskkond, sest pole seinu, korteri suurus ei vasta tegelikkusele jne. See on katse jälgida tekkelugu, kuidas oleme sellest ajast välja kasvanud ning kuidas see aeg meid praegu mõjutab ja jääb veel kauaks mõjutama. Näitame, kuidas ajastud on omavahel seotud. See pole katse lugu aktualiseerida – jumal hoia! –, ei ole ka toonase aja paroodia, vaid tõsine, karm ja aus suhe sellesse aega. Just selles kontekstis, et mis meist on saanud. Me elame toonase keskkonna varemetel. See, mis on järgnenud, ei ole aste-astmelt üles ehitatud terviklik keskkond oma füüsilise ja mõttemaailma, emotsioonide ja ideoloogiaga. Me elame siiski juba teise ideoloogia, psüühika, mõtete ja väärtushinnangutega, teistsuguse vabadustajuga, aga ikka toonaste olmeasjade keskel.
Inimesed ei ela mitte varemete keskel, vaid silmitsi apokalüpsisega.
Mulle jääb teater mängukeskkonnaks, inimestevaheliste suhete keskkonnaks, see ei ole ideoloogia ega jutlustamise koht. Teater on dialoog, aga dialoogis ei ole kunagi vastuseid. Dialoog võib sisaldada provokatiivseid postulaate, võib olla terav, julm, konfliktne, ka pehme. Aga see on dialoog. Kui näitlejad küsivad minu käest, millega on tegu, siis ütlen – ma ei tea. Nii vastan ka teie küsimusele.
Kuidas hindate dialoogi publikuga ehk kuidas reageerib vaataja?
Väga mitut moodi, aga oluline, et reageerib. On vihkamist, jumaldamist, eitamist, jaatamist. Nii nagu ma ei salli ükskõiksust, ei sobi mulle ka reaktsiooni ühepalgelisus – olgu üdini positiivne või negatiivne. Vahet pole. Reaktsioon on polaarne: seinast seina. Vastasel juhul on tegu valelikkusega või sooviga teha „õiget” kunsti, et sedakaudu mõjutada vaatajanärvi.
Üks osatäitjaid on Oleg Tabakov. Kuidas temaga töö sujus?
Soliidsele vanusele vaatamata on ta säilitanud huligaanse lavanärvi. Ta on professionaalne näitleja, täidab ülesande, ta ei ole ideoloog. Ja lõpuks mulle näib, et ta usaldab mind. Tänu usaldusele kaovad piirid põlvkondade, ideoloogiate, rahvuste vahel.
Ütlesite, et tegu on Tabakerka lavastusega, mida mängitakse MHATi (Moskva Kunstiteatri) laval. Milline vahe on Tabakerkal ja MHATil?
See on teine trupp, teine teater.
Kas ka esteetika on teine?
Ei ütleks. Venemaal on vähe teatreid, millel on oma esteetiline programm. Seda juhtub pigem autoriteatris, repertuaariteater koondab endasse palju eri stiile ja suundumusi.
Mida tähendab teile festival „Kuldne mask”?
Annab võimaluse näha lavastusi, auhinnad on elus, sh festivalielus vähetähtsad.
Ehk annaks Kuldse Maski auhind suurema vabaduse?
Mul pole ühtegi maski, aga ma olen vaba.
Kivid, kuulid ja kallistused
„Ema põld” on Tšõngõz Aitmatovi jutustuse järgi tantsitud lugu Moskva Puškini teatri väikesel laval, lavastanud on selle Sergei Zemljanski. Tunded on tõlgitud plastika ja liikumise keelde. Laval on tütarlaps tšelloga ning kuus draamanäitlejat: mees ja naine, neil sünnib kolm poega, poeg leiab pruudi, aga pulmapeoga lustimäng katkeb, armastus jääb sõja jalgu. Mehed lähevad üksteise järel teispoolsusesse, naised peavad edasi elama, et laps üles kasvatada.
Lavastaja Sergei Zemljanski on õppinud koreograafiks Tšeljabinskis, töötanud Jekaterinburgi Provintsitantsude trupiga, teinud koostööd helilooja Vladimir Pankovi ja Sound-dramaga, mis tegutseb Moskvas Gogoli keskuses.
Kui „Ema põld” on väikese saali kammerlik lavastus, siis äsja esietendus Puškini teatri suurel laval Zemljanski käe all sõnatu „Kameeliadaam”, jällegi draamanäitlejatega. Mida pakub koreograafile selline töö? Zemljanski tunnistab, et teda võlub draamanäitleja ere emotsionaalsus, mis aitab värvikat lugu jutustada. Nüüdistants ei tunnista dramaturgiat. Arhailises balletis on dramaturgia küll oluline, aga see jääb tihti tehnika varju – ikka peetakse arvet pöörete arvu ja hüpete üle. „Meie ei kasuta oma lavastuses balletielemente, esikohal on dramaturgia ja liikumine, kunstide ja žanrite süntees,” räägib lavastaja.
Tegelikult sündis „Ema põld” näitlejate initsiatiivil: nad pakkusid Aitmatovi teksti Zemljanskile, kuu aega prooviti, siis näidati tulemust teatri juhtkonnale, kes otsustas võtta lavastuse repertuaari. „Selles lavastuses ei pruugi olla midagi uut, aga see on praegu aktuaalne,” ütleb lavastaja. „Me oleme kaotamas oma juuri, sidet perekonnaga. Kui jälgid avalikes kohtades inimesi, kuidas nad lähedastega suhtlevad, hakkab lihtsalt hirm: lapsed hauguvad oma vanemate peale, vanemad panevad lapsed jõhkralt paika. Mind häirib see väga ja kui puutusin pooljuhuslikult selle materjaliga kokku, haaras see mind kohe ja jäägitult.”
Vaatajana olen segaduses. „Ema põld” on lugu sõjast, loomulikult ei jutustata seda venelaste Suure isamaasõja klišeede kaudu, loomulikult pole see kirgiisi elu etnograafiline dekoratsioon (Aitmatov oli kirgiis). Aga ikkagi on see sõda, mis sõidab ülbelt üle kõigest, mis isiklik ja armas.
Lavastaja jätkab: „Tänapäeval me ei mõtle, et võime midagi kaotada. Kui uks sulgub ja kõik on otsas, ei ole võimalik enam midagi muuta. See on õudne ja väljapääsmatu olukord. Aga lavastuse finaal peaks pakkuma väljapääsu – on lapseke, kes tuleb suureks kasvatada!”
Aga see lapseke on sul kivina kaelas, sõna otseses mõttes. (Lavastuses mängitakse naturaalse materjaliga: pehmed villavaibad, jahu, püssikuulid, plekktahvlid, kivid jne). Poole etenduse pealt hakkavad silmad märjaks minema ja kui naine seisab finaalis vastsündinut maakivi
na vastu rinda surudes, hakkavad pisarad voolama. Mingeid arhetüüpseid teid pidi on see lavastus üles leidnud sinu nutunaise salakohad. Meespublik lahkub saalist ükskõiksemas konditsioonis.
Jaroslavli kunstiansambli Platonov
Eesti publik näeb sügisel „Kuldse maski” etendustel Tallinnas ka Venemaa teatri parimat suurvormi hooajast 2011/2012: Jevgeni Marcelli Volkovi-nimelises Jaroslavli Draamateatris lavastatud Tšehhovi „Nimetut”.
Elmo Nüganen tegi oma lavastuse „Pianoola ehk mehaaniline klaver” 1995. aastal sama materjali põhjal. Ei lähe meelest eksistentsiaalne äng ja toona kogetud hoiatussõnum, kuidas elu võib otsa saada tühja-tähja jahil. Nüüd kordub ajalugu farsina, „Pianoolale” järgneb „Nimetu”. Laval on kirju galerii äbarikke mehi ja kriiskavaid naisi, kes kõik jooksevad Platonovile tormi. Jaroslavli näitlejad on Moskva etendusel erutusseisundis ja mängivad väga eksalteeritult, andes Platonovi provintsitragöödiale lisamõõtme. Näitlemine on nii vänge, et paneb puhvetis punaviina pruukima – oleme koos soome teatrikriitikuga ühel meelel nõutud. Siis aga selgub, et vene temperamendiga vaatajale see lust täitsa sobib, hoopis mina vaatavat Tšehhovit kivinenud pilguga ja traditsioonide soost. Tagatipuks kuulutatakse see provintsitrall Venemaa parimaks suurlavastuseks.
Kui kontakt lavastusega oli raskendatud, siis Platonovi osatäitjat Vitali Kištšenkot jälgisin huviga. Tänu sellele ergu närvikavaga näitlejale võib neljatunnise „Nimetu” tralli välja kannatada küll. Vestlesime temaga Moskva etenduse eel.
Vitali Kištšenko, 20 aastat tagasi tegi lavastaja Marcelli sama materjali põhjal lavastuse, kus mängisite samuti Platonovit. Mis on vahepeal muutunud?
Tookord oli see rohkem tudengilavastuse moodi, nüüd on lavastaja teadlikult loobunud igasugustest kaunistustest.Lavastus on klassikalises võtmes, pole mingeid ootamatuid pöördeid. Kui midagi on, siis see on väga sügavale ära peidetud. Naudin taas võimalust tegeleda selle rolliga. Minu Platonov ei ole nende aastatega täiskasvanumaks saanud. Ainus muutus: ma ei tee laval enam kahekordset saltot, piirdun ühekordsega.
Kas tegu on klassikalise psühholoogilise lavastusega?
Lavastust ühe klišeega ei püüa. Pole siin väliseid kaunistusi ega efekte, kõik on väga lakooniline, loobutud on igasugustest epateerivatest efektidest.
Palun iseloomustage „Nimetu” lavastajat Jevgeni Marcellit. (Kokkulepitud intervjuu temaga jäi ära, sest lavastaja viidi enne etendust kiirabiga haiglasse.)
Mulle on ta üks komfortsemaid lavastajaid. See ei tähenda laval mugavat äraolemist, et puhud vaid suust sooja õhu ja kõik. Tema proov ei ole kunagi tootmistöö või igavlemine. Olen Marcelliga koostööd teinud juba 25 aastat, aga ei oska siiani teda lahti muukida. Tema lavastustes olen valmis toimetama ka tagaplaanil ja lausuma vaid repliike nagu „Laud on kaetud!”. Mulle meeldivad meeletult Marcelli lavastused, kus ma kaasa ei mängi. Olen kade, et mulle pole seal osa antud. Ükskord pidin asendama naisnäitlejat Marcelli lavastatud „Äikeses”. Tundsin materjali, mis mul see vanamutt siis ikka ära mängida. Aga ei tulnud see asi käigu pealt välja. Kõrvalt vaadata on ikka lihtsam.
Milline on teatrielu Venemaa provintsis?
„Nimetut” me koduteatris väga tihti ei mängi, rohkem sõidame sellega ringi. Oleme saanud auhindu, Stanislavski festivalilt näiteks. Provintsis juhtub ikka aeg-ajalt midagi, kriitika tihti ei märka seda. Moskvagi toitub neist, kes siia kokku sõidavad ja midagi saavutavad.
Mida teile endale tähendab olla Kuldse Maski nominent?
Närvipinget ja liigset erutust emotsionaalses plaanis. Iga kord, kui see juhtub, mõtlen, milleks seda kõike vaja on. Aga ikkagi on vaja! See annab põhjuse toonust hoida. Selline raksatus on näitlejale vajalik.
