Veidi vähem kriitikat on sel hooajal pälvinud Edgar Savisaar ja Keskerakond. Põhjus võib peituda ka selles, et alates 2009. aastast ajavad Kivirähk, Juur ja Savisaar koos kinnisvaraäri. Jutt käib muidugi Tallinna kainestusmajast. (Vt ka „Juur ja Kivirähk kinkisid Savisaarele liitri riigiviina”, PM 8. X 2009.) Kivirähk annab koguni Savisaarele hüva nõu, soovitades partei ümber nimetada Vene Erakonnaks, sest „kunagised internatsid on taltsutatud ja söövad peremehel peost” („Miks mitte Vene Erakond”, LP 9. III). Seejuures pole ma sugugi kindel, et see soovitus on siiras, sest „kõneleda saab vaid sellega, kes kuulab. Heinakuhja võid sa õpetada ja sõidelda palju tahad, tema lösutab ikka tuimalt edasi” („Eeskujulik rahvakogu”, LP 8. IV).
IRL ja sotsid kirjaniku erilist tähelepanu ei pälvi, ka ei raiska ta aega presidendipaari arvustamisele. Siiski: presidendi poolt kokku kutsutud rahvakogusse suhtub Kivirähk juba ette pilkavalt: „Kõige selle porno ja porduelu kõrval istuvad kusagil tagasihoidlikus toakeses rahvakogu aktivistid, ümmargune peake korralikult kammitud ja käed viksilt põlvedel, ning loevad interneti teel laekunud ettepanekuid selle kohta, kuidas edendada demokraatiat. Ees ootavad hoogsad mõttetalgud lauluväljakul ning siis – edasi riigikokku! Kujutan seda ette. Nagu siseneks mõni häbelik külakoolmeister rekkajuhtide litsimajja, kus pidu kogub parajasti hoogu, ning telliks viisaka kummarduse saatel klaasi piima” („Pidu kogub hoogu”, LP 16. III).
Ka eutanaasia seadustamine näikse Kiviräha meelest olevat üks loll mõte, sest Andrei Hvostovi kommuuni-ideed arendab ta labases vormis edasi: „Soovitavalt tuleks juba praegu kamraadidega õllelauas kokku leppida: teeme nii, Otu, et mina tapan tulevikus sinu, aga sind, Liu, palun mulle otsa peale teha. Oled nõus? Oi, aitäh, ma käristan sulle selle eest ühe õlle välja” („Kuidas ennast ära tappa”, LP 11. V).
Millegipärast arvab kirjanik, et just kõrtsiuima ja õllevahu abil saab lugejatele kõige paremini seletada õrnu teemasid. Näiteks sisserändajatest näeb meie aja kangelane eelkõige turiste ja käsitleb seda ülitundlikku probleemi väga primitiivselt: „Püsiklient on oma, ta tunneb ettekandjaid nimepidi, arutab nendega elavalt möödunud reede sündmusi, tohib teleri kanaleid vahetada ja vahel isegi võlgu juua, sest baaris teatakse: küll ta teinekord tasub. Turist seevastu on igas mõttes võõras ja tal pole mingeid erilisi õiguseid” („Turistid ja vanad olijad”, LP 25. V).
Kivirähk ja kirik on juba aastaid vaenujalal. Ta küll järgib kristlikke väärtusi, kuid möönab, et tegelikult on need väärtused kirikule kui organisatsioonile täiesti võõrad. „Kirik on teinud endale omad seadused ja ajab neis nüüd näpuga jälge, kulm kortsus. Pole mingi ime, kui inimesed end selliste tigetsevate ühingutega siduda ei soovi. Kristlus ja kirik on vastandid, nad välistavad teineteist” („Kristlased ja kirik”, LP 4. V).
Mingitel segastel asjaoludel satuvad Kiviräha kätte pidevalt Jumala ülestähendused päevakajalistel teemadel, mida siis kirjamehe kriitiliste tundmuste aseainena laupäeviti avaldatakse. Nende artiklite toon pole aastatega muutunud: Jumal on jätkuvalt ülbe ja oma sulase peapiiskop Põdra suhtes üleolev.
Samas idealiseerib Kivirähk (sünd 1970) kodanlikku Eesti Vabariiki. Talle on abiks põrgus elav Ivan Orav (sünd 1908), kes neid aegu muidugi paremini mäletab. Kuigi vana sepa sulest on aastate eest ilmunud mitu köidet mälestusi, toob ta päevavalgele järjest põrutavamaid fakte meie XX sajandi ajaloost. Selgus, et pärast Tartu rahu sõlmimist tõmbas tollane parim juuksur Alfons kammiga kahe maa vahele uhke seitli, 1991. aastal käskis aga N Liidu ajal lagastatud piiri „nulliga” maha ajada (LP, 18. V). Seoses priiusepäevaga meenus Oravale Võrumaalt pärit hakkaja mees Gustav Toonekurg. Ajavahemikus 24. II 1918 – 17. VI 1940 jõi Toonekurg iga päev pudeli õlut. Vahetult enne tiblade tulekut viis isamaaliselt meelestatud mees tühja kesta rehe alla ning varises siis surnult maha. Rehetoas jäid teda mälestama 7890 tühja õllepudelit (LP 27. III). Loodetavasti saame vanalt sepalt peagi teada, milline nägi omal ajal välja palju kõneainet pakkuv „oravavõrk”.
Kui eespool mainitud kirjasaatjate nimekirja lisada aastaid vaikinud moekeiser Elmar Seljanka (tema viimane kolumn „Seksikad sääremarjad” ilmus Eesti Päevalehes 17. V 2008) ja 1996. aastal Saksamaal meeste kongressil osalenud ja paavstiga ühes telgis maganud Stanislav Rukis, võiks Kivirähk rahumeeli suvepuhkusele minna. Elmar Seljanka ülesandeks jääksid kallid kleidid ja kotid, Stanislav Rukis hoiaks silma peal „võrdse kohtlemise meeskonnal” (Olari Taal, Martin Helme), Ivan Orav „oravavavõrgul” ja Jumal peapiiskop Põdra tegemistel.
Kahju vaid, et meie hulgas pole enam professor Kotti, kes langes mäletatavasti Pamiiri mägedes viinakuradi küüsi ja lõpetas oma elu joodiku ja narkomaanina. Olgu siis vähemasti meie ajastu parim maaelu tundja (lehmad sünnivad mustusest, mulda pole võimalik pesta jms) hoiatavaks näiteks, et mitte üheski valdkonnas ei maksaks kuumadel suvepäevadel üle pingutada.