USA teatris tundus visuaalne pool olevat pigem vähetähtis. Leidlikke või esteetiliselt võimsaid elamusi pakkuvaid lavakujundusi meie tosinas nähtud lavastuses ei olnud. Kas me lihtsalt ei sattunud sellise lavastuse peale, kus oleks ka lavakujundusega midagi öelda tahetud, või sellele ei panustatagi, sest auditoorium ootab ja oskab lugeda muud, näiteks selget lugu? Või on need finantsilised põhjused, mis kärbivad välja kõik, ilma milleta saab veel kuidagi teatrit teha?

On visatud iroonilist nalja, et Eestis võiks otsida näitlejatele sponsoreid, nagu loomaaed on leidnud vaderid loomadele. BoHo teatri „Hauptmanni” kavalehelt leian, et seal on see juba teoks tehtud: 200 dollari eest saab adopteerida näitleja või kunstniku, 500 dollari eest lavastaja. Turuühiskonnas täiesti normaalne käik, ei mingit valehäbi. Toeta kunsti ja vähenda oma maksukoormust. Võta see toetus vastu – jääd ellu.

Ruudu Raudsepp on Tallinna Linnateatri avalike suhete juht.