Esimese Milhaud’ teose – loodan, et ma ei eksi – tõi Eestisse ja kandis ette tšellist August Karjus ja see oli Milhaud’ Kontsert tšellole ja orkestrile nr 1 op. 136 (1934). Karjus tõi selle teose Pariisist, kus ta ennast täiendas professor Maurice Maréchali juures, kellele Milhaud oma kontserdi pühendas. Kontserti esitas Karjus mitmeid kordi klaveri saatel, sest sel ajal polnud võimalik Milhaud’ partituuri täielikult esitada. Selles partituuris on üsna märkimisväärse mahuga esindatud pill nimega ondium Martenot (Martenot’ lained). Tänapäeval pole see enam liiga suur probleem ning mängijaidki on mitmeid, tuletagem meelde alles hiljutist Messiaeni „Turangalîla sümfoonia” siinset ettekannet. Milhaud’ Tšellokontserdi osas tuleks see lünk täita kiiremas korras, seda enam, et teos on väärtuslik ja paljude nimekate tšellistide repertuaaris.

Aleksandr Glazunovi loomingu saatus meie saalides on pisut, aga õige pisut parem, sest aeg-ajalt ikka esitatakse tema Viiulikontserti ja ka Kontserti saksofonile, veel on kindlasti esitatud mõnd tema üheksast sümfooniast ja teistest sümfoonilistest vormidest. Keelpillikvartetile on Glazunov kirjutanud kümme teost ja siis veel Kvinteti kahe tšelloga. Selgi koosseisul on päris pikk ajalugu ja see on ulatunud tuntudki heliloojate vaatevälja. Franz Schuberti Kvintett C-duur D 956 on neist mastaapseim, tuntuim ja ka suure esitussagedusega. Kuid selle koosseisule teadaolevalt esimesena ja suurima mahuga (rohkem kui sada kvintetti) loonud helilooja oli hoopis Luigi Boccherini (1743–1805). Neid esitatakse küllalt palju, kuid tuntakse vähe. Hästi tuntakse aga versioone Boccherini Rondost kvintetist C-duur ja veel paremini kõikvõimalike ja -võimatuid seadeid Menuetist kvintetist E-duur, kuid väga harva teatakse originaale. Seega þanr on ikkagi vana ja ehk on veel huvitav teada, et sellisele koosseisule on ka kirjutanud eesti helilooja Mati Kuulberg (1947–2001) teose pealkirjaga „Kontsert-appassionata soolotšellole ja keelpillikvartetile” (1974).

Prezioso kvartett oli ennast Mustpeade majas üles seadnud Valge saali paremale küljele, mis esialgu ei tundunud just hea mõttena. Milhaud’ Kvarteti esimene osa on päris lärmakas ja selline asetus võimendas kõla veelgi. Seejärel aga paranes nii läbipaistvus kui ka dünaamiline mitmekesisus ning kahes järgmises osas sai kuulda vaimustavaid kõlavärve, seda eriti dünaamilise skaala vaiksemal poolel. Teose viimane osa oli üpris nõudlik ansambliliselt, kuid Hanna-Liis Nahkur liidrina valdab ansamblit kõigist aspektidest ning probleeme ei tekkinud. Me kuulsime Milhaud’ Esimest kvartetti, jäänud on veel 19 teost sellele koosseisule ja, muide, ka Kvintett kahe tšelloga (1956).

Glazunovi Kvinteti esitus oli aga vapustavalt hea. Selle koosseisu kõlaline pilt võib oma teatava massiivsusega minna üsna kiiresti kuulajale tüütavaks, kuid Prezioso koos Varemaga suutsid seda tendentsi absoluutselt vältida. Glazunovi vägagi paljusõnaline partituur kõlas homogeenselt seal, kus vaja, ja paistis läbi, kus vaja, ning oli esitatud filigraanselt nii tehniliselt kui vormiliselt. Suurepärane saavutus suhteliselt noorelt (kvarteti tarvis) ansamblilt.

See oli väärikas lõpp interpreetide liidu kammermuusika hooajale. Kas see uus hooaeg just kohe homme algab, kuid mõne nädala pärast kindlasti. EIL on teinud suurepärast tööd möödunud üheteistkümne kontserdihooaja jooksul, saavutanud meeldiva ja kasuliku koostöö nii Eesti Kontserdi kui Tallinna Filharmooniaga ning musti pilvi ei paista kusagilt. Kammermuusika lõpmatud varasalved ootavad eesti publikule avastamist ja eesti publik on valmis neid avastusi vastu võtma.