Kui Tšaikovski ja Glieri teosed sobisid oma helikeelelt väga hästi kokku, siis mõnevõrra küsitava mulje jättis kontserdi avaloona esitatud Max Bruchi „Kol Nidrei” (heebreakeelse palve algussõnad) op. 47. Originaalis tšellole ja orkestrile kirjutatud teos (kõlas seatuna vioolale ja orkestrile, solistiks Andrei Dogadin) on ise võrratu, kuid unelev meeleolu polnud kontserdi alustamiseks kindlasti kõige soodsam. Võib-olla tulnuks avalöök anda veidi selgemalt. Liiatigi võis esituses kuulda veel „traagelniite” (tõenäoliselt järgmistel kontsertidel need enam ei paistnud).

Lõpetuseks ei saa üle ega ümber aga sellest, mida õed Anu ja Kadri Tali – üks dirigendi ja teine mänedžerina – on korda saatnud. Panna kokku orkester, mis pole küll iga kord sama koosseisuga, kuid suudab lühiajalise harjutamise järel väga hästi ja erilise energiaga koos mängida, tutvustada kuulajatele soliste, kes on oma ala tipptegijad, ning pakkuda kavu, mis on peensusteni läbi mõeldud (ei saa salata, et just sümfoonia esitus oli vägagi ülendav), on ülesanne, millega nad on suurepäraselt hakkama saanud. Ja nõnda juba 15 aastat.