„Terve mõistuse” suhtes kriitiline haridusmudel
EcoLogicStudio tööd hõlmavad mitmete erialade oskusi ja teadmisi. Kuidas seda tüüpi loovust näiteks arhitektuurihariduses edendada? „Tudengitel ei lubata sageli olla loovad, sest haridussüsteem nõuab neilt lihtlabast etteantud ülesannete lahendamist ja sunnib neid ainepunktide nimel omavahel võistlema. Parim viis tuua tõeliselt loov jõud kooli on mõista, et meie ühiskonnas on need just tudengid, kes võiksid tegelikele probleemidele vastuseid otsida ja leida, uusi lähenemisviise arendada. Tudengeid on vaja reaalsusele ligemale tuua. Neid otsingutes toetavad õppejõud peaksid sealjuures tõepoolest uskuma, et suudavad koos üliõpilastega probleemidele silma vaadata ja anda üheskoos rahvusvahelises plaanis väärtusliku panuse uute lahenduste näol. Selline protsess paneks nii tudengid kui õppejõud võtma jõulisemaid seisukohti, olema „terve mõistuse” suhtes kriitilisemad, uurima uusi tehnikaid ja tehnoloogiaid, arendama valdkonnaülese koostöö raamistikke ja määratlema oma rolli nendes,” arvab Pasquero.
Süsteemne visionäär
Erialases kirjanduses on ecoLogicStudio arhitekte sageli nimetatud visionäärideks. Kes on õigupoolest tänases arhitektuuri- ja urbanistikamaailmas „visionäär”? Keda peab Pasquero oma kolleegide ja kaaslaste seas visionäärideks? Mis või kes inspireerib ecoLogicStudio arhitekte? Kelle tegemisi peaksime silmas pidama ja millistele suundumustele senisest rohkem tähelepanu pöörama? „Tänasel päeval on keeruline olla visionäär, sest infomüra on sedavõrd palju, et tihti on raske vahet teha, mis on väärtuslik ja mis mitte, isegi kui oled oma ala spetsialist. Meie loomingut inspireerivad looduslike ja sotsiaalsete süsteemide suhted, nende suhete vaatlemine. Oleme Marco Polettoga oma viimases raamatus „Süsteemne arhitektuur” („Systemic Architecture”) kirjeldanud oma uurimistööd kui katset siduda nii looduses, külades kui postindustriaalsetes inimkooslustes leiduvaid rohujuuretasandi ehk alt ülespoole initsiatiivi mehhanisme tuleviku linnaehitusega,” arutleb Pasquero oma rolli üle. „Arhitektuuri vallas leidub mitmeid vägagi inspireerivaid suundi ja kolleege. Osa neist on võimeline konstrueerima kütkestavaid visioone või lugusid, mis tõukavad teisigi võimaluste piire kompama – head suhtlejad või jutuvestjad, nagu näiteks Francois Roche,3 Rachael Armstrong,4 Usman Haque5 või Carlo Ratti.6 On ka teisi, kel kuhjaga energiat uutmoodi algatuste kujutlemiseks ja nende elluviimiseks, meelde tulevad näiteks Terreform ONE7, Vicente Guallart8, Cloud99 või Urban Think Tank.10 Ja siis on rida häid n-ö digitaalkäsitöölisi, kes loovad imelisi detailseid objekte, nende seas Mark Fornes,11 Achim Menges12 (käis Tallinnas EKA loengusarjas esinemas 2012. aasta septembris – V. V.), Alisa Andrasek13 või AMID14 ja teised. Nad kõik inspireerivad ühel või teisel moel, isegi kui 1970ndate radikaalsed arhitektuuriprojektid on jätkuvalt kõige köitvamad,” mõtiskleb Pasquero.
Mineviku oskuslik taasavastaja
Küllap paistavad ecoLogicStudio projektid vaatajale sageli ka futuristlikena. Mida tähendab Pasquero arvates sõna „futuristlik”? Tema büroo pakutud tulevikuvõimalused avardavad kahtlemata meie mõttemaailma, kuid kas ja kui, siis kus näeb Pasquero oma uurimistöös edasiliikumisel takistusi? „Ega ma ju ise ei tea, kas oleme futuristlikud või mitte, kuid ilmselgelt arvame, et tulevik on mineviku oskuslik taasavastamine. Nii palju teadmisi on progressi käigus kaduma läinud, uus tehnoloogia ja innovatsioon teenivad aga sageli vaid suurkorporatsioonide investeerimis- ja ärihuve. Meid ei huvita uued vidinad, kuid usume, et suudame taaselustada teatud tavad ja eelindustriaalse teadmiste pagasi uute digitaalsete töövahendite sünteesimisel ökoloogiliste tootmisüksuste ja nn käitumusliku (keskkonnamuutustele reageeriva) arhitektuuriga. Arhitektuur võib olla (kasutaja)liides, uute materjalisüsteemide kasvulava ja ruumiline meedium, mis toob spetsialisti ja kohaliku elanikkonna teineteisele lähemale,” selgitab Pasquero.
Piisavalt julge, et uurida
Kõnealune stuudio ei karda võtta riske ja julgeb minna loomingulistele radadele, kuhu teised naljalt ei lähe. Millised on nende nõuandeid noortele oma teed otsivatele, eksperimenteerivatele ja katsetavatele arhitektidele, kes tahaksid olla sama vaprad? Mis on arhitektuuris „julge”? „Arhitektuurivaldkonna üks suur murekoht on see, et viimase 30-40 aasta jooksul on ta erialana kaotanud mis tahes asjakohasuse, olulisuse. Julgust on vaja selleks, et meil oleks tulevikku. Arhitektuuri kui sellise roll ühiskonnas on vaja uuesti üles leida. Olen itaallanna ja Itaalia on Euroopa riik, kus on elanike arvuga võrreldes kõige rohkem arhitekte – avaliku arvamuse kohaselt on arhitekt kas ärahellitatud pursui, kel pole vaja teenida elatist ja kes seega veedab aega oma lõbuks kasutuid asju joonistades, või siis on ta seotud spekulatiivse kinnisvaraarenduse mehhanismiga, mille põhieesmärk on äriline kasum ja mis ei kohku tagasi loodusmaastike lõhkumise ees. Et arhitekti mainet uuesti üles ehitada, peame alustama uurimistööst – ja seda mitte puhtalt teoreetilises või akadeemilises võtmes, vaid rakendusliku uurimistööna, kus kontseptuaalne võimekus toetub innovatsioonile ning reaalse maailma lähteülesannetele ja stsenaariumidele.
1 www.ecologicstudio.com.
2 Loe Lucy Bullivant’i intervjuud ecoLogicStudio arhitektidega disainiajakirjas Domus, http://www.domusweb.it/en/architecture/2011/09/16/algae-farm.html.
3 www.new-territories.com.
4 http://www.ted.com/talks/rachel_armstrong_architecture_that_repairs_itself.html.
5 www.haque.co.uk.
6 senseable.mit.edu.
7 www.terreform.org/.
8 www.guallart.com.
9 www.e-cloud9.com.
10 www.u-tt.com/.
11 theverymany.com/.
12 www.achimmenges.net.
13 www.biothing.org.
14 www.cero9.com.