Ometi ei saa kogu seda pinnapealset ilu ja sügavuse puudumist filmile hetkekski ette heita, sest kuna stsenaarium põhineb raamatul „Suur Gatsby”, on see juba vaikimisi kuulikindel kõikide selliste vajakajäämiste vastu. Fitzgeraldi romaan omal peenel moel just sellest rikaste mõttevaakumist ju räägibki. Raamatu kujul tuleb neutraalsena näida sooviva jutustaja Nicki õhkõrn hukkamõistev kallutatus välja tema osavast sõnavalikust. Lugedes pikka kirjeldust ilusatest asjadest, mis mõnda tuba, pidu või inimest kaunistavad, teadvustavad lugejad neid esemeid endale ühekaupa ja järjekorras, ilmselt siin-seal mõne ka sealsamas unustades ning paarist üle hüpates, jättes seega ruumi tähendusvarjunditele.

Film aga teadagi ei piirdu vaid sõnadega. Korra juba kaadrisse sattunud, ründavad kõik need vaimustavad mustriga tapeedid, pärlid ja uhked läikivad autod vaatajat ühekorraga ja röövivad kogu tähelepanu. Kogu selle lakkamatu värvidemängu ja vormiromantika võlude keskel on seda kaduvõrna sarkastilist allhoovust keerulisem märgata, kuid kui üüratu koduoreli või purihambast tehtud prossi ilust kaugemale vaadata ja mõelda, mida need asjad tegelikult tähendavad, leiab selle siiski üles. Näiteks suurepärane stseen, kus Gatsby tellib Nicki koju sõna otseses mõttes toatäie värviküllaseid orhideesid ja martsipanikooke vaid selleks, et Daisyle muljet avaldada, annab hästi edasi loo rikaste tegelaste mõõtkava naeruväärsuse. Nendesamade inimeste asjade kummardamise sügavust demonstreeritakse teises stseenis, kus Gatsby kõrgelt trepilt oma riideid alla viskab ja Daisy seda suuril andunud silmil pealt vaatab. Värviliste lendlevate päevasärkide vaatemäng on kahtlemata visuaalselt kaunis, kuid sellele vaatamata on lõpuks siiski tegemist puhtakujulise ja ühemõttelise uhkeldamisega, mis heidab valgust nende suhteliselt üheülbaliste karakterite sisemaailma. Pinnapealsuse alt immitseb salaja hukkamõistu selle kõige vastu, mida esitatakse ekraanil vastupandamatult kaunil moel.

Ometi on koos üleminekuga kirjasõnast ekraanile siiski kaduma läinud ka suur annus Fitzgeraldi rikaste loo kergusest. Eesmärgiga panna Nickile suhu otse raamatust laenatud lauseid, ehitatakse Nicki jutustatud lugu ekraanil üles kui joodiku psühholoogikabinetis kirja pandud pihtimus. Noore mehe elu õppetunnist unistuste mõjujõu ja mineviku taaga igavikulise olemuse kohta saab probleem, mis dikteerib tema ülejäänud elu. Loo korduvad ilmekad metafoorid nagu roheline kaituli, kollane läikiv sõiduauto ja silmaarsti reklaamplakati kõike märkavad silmad, võtavad selles esimesest hetkest hukatust ootavas raamistikus halva ende kuju. Ka Gatsby maasikajogurti karva ülikonnas petisest unistaja tegelaskuju armuvalu võtab filmis dramaatilisema ja tõsisema mõõtme. Eeldatakse, et nende inimeste emotsioonid ja tunded on sama sügavad nagu ülejäänud inimkonnal, kuid see kerge rikkurite omavahelise kemplemise lugu ei kanna sellist üldistamise raskust välja. Režissöör Luhrmanni „Suure Gatsby” kõige nõrgemaks lüliks osutub filmi lõpp, kus õnnetu asjaolude kokkulangemise tulemusena oma otsa leidnud Gatsby püütakse armastuse märtriks ja kangelaseks rääkida. Gatsby „suurus” peitub nii mõneski mõttes ju selles, et igaüks peab ise otsustama, palju seda hingesuurust temas oli ja kuivõrd see tekkis vaid võrdluses teda ümbritseva keskkonna julmusega, kuid film selleks kahjuks ruumi ei jäta.

Baz Luhrmanni „Suur Gatsby” on visuaalsele materialistlikule ilutulestikule ja ülevoolavusele vaatamata targalt loodud atmosfääriga film. Kirjandusteos, millel film põhineb, muudab igasuguse kriitika filmi sügavuse teemal alusetuks, sest selle loo keskmes seisabki hingemattev esemeline ilu, mis jääb alati sisutühjaks ja ebamugavaks. Seda sorti olemise talumatu kergus on kindlasti üks põhjustest, miks Fitzgeraldi „Suur Gatsby” ajahambale vastu on pidanud, ja seda õhkub Luhrmanni filmiversiooni igast värvi- ja muusikaküllasest stseenist. Filmis kasutatud narratiivne raamistik, soov rikaste inimeste tundemaailm lihtinimesele lähemale tuua ja justkui mingisugusele järeldusele jõuda (ehk püüd teatud hittfilmi kriteeriumidele vastata), õõnestab veidi kogu ettevõtmist, kuid raamatule omane unelmate täitumisele järgnev pohmell ja õhkõrn kirglikult ihaldatud arutu rikkuse hukkamõist on filmis täiesti tunnetatavad.

„Suur Gatsby” lämmatab oma lõputu kulla ja karraga, kuid see tundubki olevat olnud eesmärk, mistõttu filmile palju ette heidetud arulagedust ja sisutühjust võib ka pidada selle kõige suuremaks õnnestumiseks.