USA üks suuremaid planeerimisega seonduvaid probleeme ja lahendamata küsimusi on kahanevad linnad, kurikuulsaim neist Detroit, mida teiste hulgas külastasid. Kas üldse ja kui, siis kuidas kavatsetakse nendega toimetada? On üsna selge, et potipõllud ja juhuslikud kunstnike kambad üksi maailma ei päästa.
Eri andmetel on praegu USA kahekümnest suuremast linnast kahanemas kuni kuusteist. Teoorias püütakse leida häid lahendusi, arutletakse, mida teha siis, kui ettevõtlus kukub kokku ja elanikud jätavad linna maha. Seni ei ole suurepärast lahendusideed veel välja mõeldud. Pakutakse, et tühjaks jäänud aladele võiks rajada parke, istutada ajutisi juurviljaaedu või teha liuvälju, mis tagaks vähemalt sinnajäänutele elamisväärse keskkonna. Detroit on muidugi väga äärmuslik näide ja sealne olukord praegu tõesti trööstitu: palju on tühje ja lagunevaid tehasehooneid ja kortermaju, kõikjal laiutavad tühermaad, omaaegsed uhked koloniaalvillad on müügis 20 000 – 30 000 dollari eest. Rattaga on Detroitis praegu päris mõnus sõita: tänavakoridorid on meeletult laiad ja autoliiklus tohutult kahanenud. Detroiti näitel võib väita, et peamiselt loodetakse lahendada probleem uute tööandjate linna meelitamisega, et nende abil korrastada ehitatud keskkonda ning pakkuda teenimisvõimalust ja seega ka allesjäänud elanikele põhjust kohale jääda. Kohapealsed planeerijad jäid selle strateegia edukust kommenteerides aga napisõnaliseks. Detroiti lahmaka linnaterritooriumi, kus lagunevad tööstusalad on kõrvuti täiesti elukõlblike elamualadega, haldamine käib linnavalitsusele selgelt üle jõu. Peale linna pankrotistumise on probleemiks ka erinevused sotsiaal-kultuurilises taustas ja neid piire järgiv segregatsioon, linnaruumi korrastatus ei olegi paljudele elanikele oluline. Mulle endale tundus, et võib-olla oleks üks lahenduse alge linna „tükeldamine” väiksemateks omavalitsusüksusteks, mis suudaksid ehk oleviku ja tuleviku osas midagi käegakatsutavat ette võtta. Lihtsaid lahendusi sealsetele muredele aga ei ole, see on selge.
Kas see polegi ehk loomulik asjade käik? Kõik linnad ei peagi ellu jääma, eluspüsimise asemel tuleks ehk hoopis mõelda sellele, kuidas väärikalt välja surra?*
See on igati intrigeeriv teema ja ka Eesti kontekstis üsna aktuaalne. Hardo Aasmäe välja öeldud läbimõeldud mahajätmise strateegiat ei ole aga ka Detroiti kandis kusagil näha. Ikka räägivad arengukavad õitsvast tulevikust ning praegust olukorda nähakse vaid ajutise madalseisuna. Seejuures on näiteks mitmed föderaalprogrammid Detroiti toetamise lõpetanud, mistõttu reaalsus erineb arengukavade-planeeringute iluvisioonidest veelgi drastilisemalt kui meil. Konkreetsed sammud, mida Detroiti linnavalitus plaanis (näiteks elurajoonide, kuhu on alles jäänud vaid käputäis elanikke, elektri ja veega varustamise lõpetamine) sumbusid kiiresti populaarpoliitilistes vaidlustes.
Kas USA autostumine on müüt või tegelikkus?
USAs valitsev autokesksus on täiesti reaalne. 1950ndatel alanud kolimine muudest liiklusvahenditest autosse on ikka veel valdav trend, vahemaad on ju pikad, tänavaruum ehitatud autosõbralikuks. Ükskord, kui lastega poest koju jalutasin, pidas auto meie kõrval kinni ja juht uuris murelikult, ega meil ole abi tarvis. Nii ebatavaline nähtus võib olla jalakäija tänaval! Siiski, Californias on jalutamise ja ka rattasõidu populaarsus kiirel kasvuteel. Berkeley, Tartu-suuruse ülikoolilinna kesklinnas on igatahes jalgsi ja rattaga mõnusam liikuda kui autoga. Mulle tundub, et probleemile lähenetakse õigest otsast: just lastele ja koolinoortele räägitakse palju jalakäimise ja rattasõidu rõõmudest, korraldatakse „Jalgrattaga kooli!” päevi, viiakse läbi jalgrattahoidjate kujunduskonkursse jne. Lastes nähakse perspektiivi, kuna täiskasvanud inimeste harjumuste muutmine on väga keeruline ja aeglane protsess.
Üks semester su doktorantuuriõpingutest möödus California ülikooli Berkeley harus ja oled uurimise alla võtnud nn vormipõhise planeerimine (ingl. k form-based code). Mis loom see on ja kuidas ta planeerimis- ja ehitustegevust mõjutab?
Form-based code on sisuliselt uus planeerimise põhimõte, mille on üsna mitmed omavalitsused aktiivselt kasutusele võtnud (viimastel andmetel on neid USAs juba üle 400). See kasvas ligikaudu 15 aastat tagasi välja uusurbanistlikust lähenemisest ning lühidalt öeldes jaotatakse asula tsoonideks puhtalt linnalise vormi ja tiheduse, mitte funktsiooni järgi, rõhutatakse, et füüsiline vorm on asula kõige loomulikum ja kestvam iseloomujoon, asi, mis loob eripärase koha. Eesmärk on anda reeglistik inimmõõtmelise, multifunktsionaalse ruumi loomiseks. Avaliku protsessi raames valmiv tsoneering annab kas suuremal, ülelinnalisel tasandil või paari kvartali alal ette detailsed ja ranged reeglid, milline peab olema hoonete paigutus, maht ja kujunduselemendid ning kuidas peab välja nägema tänavaruum. Paika pannakse ka hoonete kasutusotstarve, kuid see on vormireeglite kõrval teisejärguline. Selle meetodi propageerijad peavad taolist lähenemist planeerimises revolutsiooniks, mille käigus pööratakse pea peale tavapärane põhimõte, et vorm järgib funktsiooni. Seni pole selle kohta kuulda mingit arvestatavat kriitikat. Mind huvitab, kuidas on sellise range regulatsiooni vastu võtnud siinne arhitektkond ning kas see on ka tegelikult kaasa toonud inimsõbraliku linnaruumi ja „mõistliku kasvu” (smart growth).
* Väärika väljasuremise kontseptsioon on laenatud Mari Luukase magistritööst „Kahanevad linnad” (Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuri osakond, 2011).